Vargamäe vanad ja noored. Andrus Kivirähk

on kuuma tõttu talveunest üles ärganud ja kõnnib nüüd uimasena mööda kollaste lilledega tapeeti. Mart Laar puhub ta hajameelselt eemale ja haigutab mõnuga.

      „Näe, päike hakkab looja minema,” lausub ta. „Jälle üks jumala päevake jõuab õhtusse, jaa-jah!”

      „Teevesi läks keema!” teatab Toomas Hendrik Ilves sängist, asetades paksu raamatu kõhu peale ja kiigates üle prillide kööginurga poole.

      „Noh, eks joome siis teed!” arvab Laar. „Aja end üles!”

      Mehed astuvad laua juurde, võtavad istet, valavad täpilistesse tassidesse vaarikavartel tõmmanud teed ja kuuma vett.

      „Mett tahad?”

      „Narr, kes siis mett ei taha! Anna aga purk siiapoole!”

      Mõlemad tõstavad enestele tassi mitu lusikatäit kuldset maiust ning limpsivad pärast lusika hoolega puhtaks.

      „Oijeh, küll on mõnus!” kiidab Laar pärast esimest sõõmu, asetab käed kukla taha ja ringutab nagu kass. „Vaata, see on ikka hea, et me tagasi astusime! Saab hommikul kaua magada ja…”

      „Eks ta ole mõnus küll,” nõustub Ilves sõbraga. „Sööd kõhu täis, siis lased leiba luusse, kui tukk tuleb peale, suigatad tunnikeseks… Päevake muudkui veereb, muret pole mingisugust. Keski kurivaim ei tülita ega kopi ukse taga, et lähme ja lähme, justkui oleks veeuputus käes! Saab ometi kord inimese moodi elada!” Ta rüüpab kuuma ja magusat teed ning hammustab kompvekki kõrvale.

      „Läheks õhtul jälle kinno, seda „Nimed marmortahvlil” vaatama?” pakub Laar, ise jälle suure lusikaga meepurgi kallal askeldades.

      „Ei viitsi nagu… Eks ole teda ju vahitud kah, korda seitse juba või mis ta oligi,” vastab Ilves laisalt. „Ilm kah selline imelik, nagu tuuline või nii… Jääme parem koju.”

      „Jah, eks võib ka koju jääda,” pole Laar vastu. „Vaatame televusserit, sööme võileibu ja pikutame niisama.”

      „Vaat just!”

      Mõnda aega valitseb köögis vaikus, siis otsib Laar taskust väikese vilepilli, sätib end hubaselt praksuva kamina ette ja hakkab mängima. Nukrat ja ilusat meloodiat kuuldes ilmub vöörusest kass, kerib end Laari jalge ette ning jääb rahulikult magama.

      Ka Ilves on oma tee ära joonud, ta tõuseb, kõnnib akna juurde ja jääb käsipõsakil õue vahtima.

      „Noh, mis sa näed seal?” pärib Laar, vilepilli tagasi taskusse torgates.

      „Ah, ei kedagi. Savisaar jookseb ringi.”

      „Las jookseb terviseks.”

      „Seda minagi. Ei noh, eks me oleksime ju võinud kah aidata, aga kui meid ei taheta, ega siis pole midagi teha!” kõneleb Ilves. „Las siis õiendab üksi.”

      „Justament!” nõustub Laar. „Las vana jeekim tõmbab üksi ringi! Või siis selle Kallasega. Kallast pole ka näha? Mis?”

      „Justkui kõnnib seal keegi, aga hämaraks kisub, silm ei seleta enam täpselt,” seletab Ilves. „On see nüüd inimene või kits, mine võta kinni.”

      „Oota, ma tulen vaatan!”

      Laar libistab jalad sussidesse, tuleb akna juurde ja vahib silmi kissitades õue.

      „See on ikka Kallas jah, näe, vedib midagi, päris suur kott paistab olema! Näh, nüüd tuleb Savisaar ka appi, tõstavad koos!” räägib ta. „Vahi, hakkavad kotti redelist üles lakka vinnama! No jõudu, poisid, jõudu! Sellel redelil on ju ülemine pulk mäda!”

      „Kustutame toas tule ära, siis näeb seda nalja paremini!” õpetab Ilves.

      Tuli tehaksegi surnuks ja kaks meest vahivad aknalaual kõhutades suure põnevusega teiste toimetamist. Kott on juba peaaegu lakka saadud, kui üks redelipulk murdubki ja vinnajad ühes kandamiga suure robinaga alla kukuvad.

      „He-he-hee!” naeravad toas istujad nagu kaks põrgulist. „Nüüd said küll õige tubli koosa!”

      Õuesolijad rapsivad end puhtaks, vehivad kätega ning karjuvad midagi. Siis minnakse uut redelit otsima. Pealtvaatajatel hakkab igav.

      „Ah, madis neid võtku!” lööb Ilves käega. „Las rabelevad, kuradi rüblikud! Mis meil nende tööde ja nende kottidega asja! Meie oleme erus – sirutame jalad seinale ja laseme vilet!”

      „Eks ta õige ole,” arvab ka Laar. „Teeme enne magamist veel väikese napsi ka või?”

      Mehed lähevad puhvetkapi juurde, kus Laar kahte klaasi nii kolme sõrme jagu mingit vedelikku valab. Siis lüüakse klaase kokku ja juuakse nägu krimpsutades põhjani.

      „Ehh, ilus on ikka see vabatmehe elu!” kiidab Ilves, kui ta natukese aja pärast jälle voodis lamab ja paksu raamatut loeb, jalad sooja teki all peidus. „Homme lähme linna peale sööma ja kakaod jooma. Mis sa arvad, Mart?”

      Aga Laar ei vasta, sest tema on juba unehõlma vajunud ning põõnab, pehme sulepadi kaisus.

      Ilus valge peaga poiss

      President on just sõba silmale saamas, kui keegi ukse taga kopib. „Issand jumal, tulge sisse, uks on ju lahti, mis te sedasi lõhute!” karjub kusagil eemal Tarmo Mänd. „Ma olen kemmergus, ei saa vastu tulla, astuge aga ise edasi, härrad ja prouad! Ärge jalgu lahti võtkegi, meil on siin kraamimata!”

      Selle jutu peale uks avanebki, sisse astuvad Savisaar ning Kallas ja lähevad joonelt presidendi magamistuppa. Rüütel vahib neid teki alt pahase pilguga – näe, hakkas just magama jääma, kui jälle tuldi ja segati! Tirtsuparv! Paljuke vanainimesel seda und on – muudkui vähkre sängis, nagu rulliks tainast! Mitu ööd pole õieti magada saanud, igasugu mõtted tikuvad pähe, kadunud töökaaslane Leonid BreÏnev on viimasel ajal ühtevalu meeles mõlkunud… Pole ammu saanud tema haual käia… Vahel ajad end keset ööd üles, lappad albumit, paned prillid ette ja uurid koltuma hakkavaid fotosid, kus kõik kamraadid veel kenasti koos… Nüüd pole Leonidi enam juba kakskümmend aastat elavate kirjas – oh, kuidas aeg lendab! Vanadus on käes, nüüd tahaks ainult rahu ja vaikust, aga kus sa saad! Inimesed poevad sulle lausa voodisse! Näe, paks Savisaar ongi oma tagumiku sängiservale toetanud, nii et vana hea seedripuust voodi kurjakuulutavalt nagiseb, ei võta mütsigi peast ära ja muudkui kõneleb midagi!

      „Mida sa räägid?” küsib Rüütel kurjalt.

      „Ma räägin, et ära pane seda Oviiri riigikontrolöriks! Mis sa tast paned? Vaata, pane hoopis Olev Raju! Tema on täitsamees! Näe, ma tõin sulle tema päevapildi ka kaasa, eks ole ilus poiss, valge peaga ja… Vaata, vaata! Naerab ja kõik! Pane tema!”

      Seda rääkides topib Savisaar Rüütlile vägisi nina alla fotot, kus keegi valgepäine meesterahvas lõbusasti naeratab. Rüütel tõrjub pildi eemale.

      „Mis ma sest vahin, korista ära! Ega ma enesele pruuti otsi, et sa pildiga lehvitad! Las ta olla pääle valge peaga, mis sellest! Mina panen ikka Oviiri, mina seda Raju sugugi ei tunne!”

      „Ära pane Oviiri!” ei jäta Savisaar jonni. „Pane ikka Raju! Mis tähendab, et ei tunne! Mina tunnen! Sa vaata, kui ilus ta on, valge pea ja kõik… Nagu lambatall! Ja kui sa veel teaksid, kui pehmed kiharad tal on! Oota, mul peaks üks lokike siin kuskil ära peidetud olema, eks sa katsu, kui ei usu!”

      Savisaar kougib sügavalt aluspesu alt välja kortsus ümbriku helevalge karvarulliga ja tahab sellega Rüütli põske paitada, kuid president peidab pea teki alla.

      „Jäta rahule, põrguline!” käratab ta. „Ära mängi, Savisaar! Ajad mul voodi karvu täis, pärast aevasta nii et silmad märjad! Mine ära koju, aeg juba hiline! Näe, Siim Kallas tahab ka juba magada, lausa tuigub teine!”

      „Ei taha ta midagi!” vaidleb Savisaar ja peidab Olev Raju loki jälle rõivaste alla. „Kallas tahtis kah sulle ütelda, et pane Raju! Noh, Kallas! Räägi nüüd!”

      „Pane Raju!” lausub Kallas kuulekalt ja vahib hirmunult Savisaare poole.