Vargamäe vanad ja noored. Andrus Kivirähk

istujatele tuleb elu sisse. Tõnisson ja Oviir kargavad püsti nagu ussist nõelatud ja tormavad Õunapuu poole. Efendijev on silmad pärani ajanud, otsekui näeks tonti. Õunapuu märkab teda ja virutab kämblaga vanamehele vastu turja.

      „Mis sa jõllitad siin?” käratab ta lõbusalt. „Mis sa istud kuiva suuga! Lõbus Harri ei armasta, kui puhvetis kuiva suuga istutakse! Mis sa tahad juua? Õlut? Olja, too kast õlut! Mina maksan! Rikas Harri teeb välja! „

      „Ja mis teie tahate?” uurib ta Asmerilt ja Seppikult, kes seisavad ootamatult ilmunud lunastaja ees tikksirgelt, justkui soldatid. „Tõmmake püksilukud kinni, siis istuge maha ja jooge minuga kokku! Ruttu! Nii, kõmm! Võtke peale kah! Ja mis teie tahate, emakesed? Rääkige ruttu, lõbus Harri ei armasta pikka möla!”

      „Meie tahame punast veini!” kuulutab Oviir kiiresti.

      „Viina ikka ka!” lisab Liina Tõnisson. „Ja sinki!”

      „Tehtud!” teatab Õunapuu. „Kuulsid, Olja? Too kõike! Too laud täis, täna hakkame pummeldama! Rikas Harri teeb uue eelarve puhul välja! Tulge kõik minu lauda! Hei, Ojulandi-plika! Tule sina kah! Ma ostan sulle midagi magusat! Olja, too talle munalikööri! Ja lapsele jäätist!”

      „Ära joo seda!” sisistab Mikser Ojulandile, kui see oma pudeli kätte on saanud ja otse kaelast trimpama asub. „Kuidas sa võid? See on nii… labane!”

      „Sina pead alati virisema!” turtsatab Ojuland. „Kade oled või, et teisel raha on?”

      Ta läheb ja istub Õunapuu kõrvale. Väike Mailis keksib oma jäätisega talle järele, suu ümber ‰okolaadivõru.

      Mikser haarab endal peast ja tormab puhvetist välja.

      „Hei, kus sa lähed!” kisendab rahandusminister. „Tule, joo ka! Rikas Harri teeb välja!”

      „Ah, ei tema tule kunagi teiste inimeste juurde!” ütleb Ojuland üleolevalt. „Tema ongi selline imelik!”

      „Näe, Kallas istub ka omaette nagu munk!” sosistab Oviir ja kõkutab naerda.

      „Las istub!” põrutab Asmer. „Kui Kallas rahandusminister oli, siis tema ei käristanud kunagi niimoodi välja! Kas ma’s ei mäleta, muud juttu ei kuulnud kui et – raha on nii vähe ja raha on nii vähe… Nagu juut veeretas kopikaid!”

      „Justament, ehtne juut!” karjub Efendijev, kes on juba purju jäänud ja punetab näost nagu peet. „Juudiga me koos ei joo!”

      Kallas kuuleb seda ja lusikas tema käes hakkab värisema, nii et puljong laudlinale tilgub. Ta tõmbub kühmu ning pureb tummas ahastuses huult.

      Õunapuu laseb Oljal tuua veel kolm konjakit. Naised hakkavad laulma.

      Linnapea pere ja muud loomad

      Savisaar võtab taskust suure punaseruudulise taskurätiku ja pühib sellega oma nägu. Puhh! Küll on palav!

      „Pole harjunud selle keskküttega,” seletab ta ise, varjates varrukaga haigutust. „Meil Hundisilmal on hommikuti vahel veetoober jääs! Aga siin – muudkui kütavad! Nahk kõikse aeg märg. Ei saa akent kah lahti teha – tõmbab läbi!”

      „Jumala eest, ei maksa lahti teha jah!” nõustub Linnar Priimägi, kes on ennast pingikesele istuma sättinud. „Hoidke oma tervist, heategija!”

      Savisaar haigutab uuesti. Igav! Kutsus küll Priimäe külla, et see muinasjutte räägiks, kaarte paneks või tuha pealt ennustaks, aga professor istub niisama, pühib oma prille ja kõigutab ennast edasi-tagasi. Muiduleivasööja! Küllap ootab, millal lõunaoodet pakutakse! Ehh, on alles inimesed!

      Savisaar ajab end ägisedes püsti ja kõnnib küülikupuuride juurde. Loomakesed vahivad teda oma punaste silmadega, hüppavad arutult. Pole neistki seltsi! Aga ei saanud ju neid Hundisilmale jätta, kes seal nende eest hoolt kannab, suvi on ju läbi, tarvis linnas ametis käia. Oh jah, see amet… Vanakurat ise mõtles välja need valimised!

      Savisaar sülitab vihaselt ja vahib Priimäele otsa.

      „Noh, mis linna peal räägitakse?” pärib ta järsult. „Mis meelt rahvas on? Kas mind valitakse tagasi?”

      „Valitakse, heategija, valitakse!” vastab Priimägi laulvalt. „Kas siis ilmas saab olla nii alatuid inimesi, kes teid linnapeaks ei vali! Kõik kiidavad teid, löövad teie nime kuuldes risti ette… Rahvas armastab teid, heategija!”

      „Jaah…” pomiseb Savisaar kahtlevalt. „Leidub igasuguseid! Näe, seesama, Rein Lang, tema ju himustab minu kohta!”

      „Kes himustab, see komistab!” vastab Priimägi targalt, võtab laualt prääniku ja hammustab seda, tõstab silmad taeva poole, hammustab veel üks kord.

• • •

      Samal ajal istub Rein Lang kõrvaltoas ja närib küüsi. Seal Savisaare juures on ju kurat ise lahti! Koer haugub, lapsed kiljuvad… Alalõpmata veab see Maria sõbrannasid koju, tänagi tulid koos Mailis Rannaga, nüüd hüppavad vist voodil, naeravad täiest kõrist. Kas siis niimoodi saab tööd teha! Koeravolaskist pole mõtet rääkida, see jookseb vabalt mööda koridore ringi, hambad paljad, kipub aina säärde kargama. Tahad peldikusse minna, võta malakas kaasa! Küülikud haisevad, kass siristab nurka… Loomaaed, mitte linnapea kabinet!

      Lang ei pea enam vastu, kargab püsti ja tormab Savisaare juurde. Koerapeletis on muidugi kohe vastas, lõugab nagu põrguline.

      „Sa pane oma peni ketti, või veel parem, löö maha!” karjub Lang. „Üldse ei saa tööd teha, selline lärm nagu laadal! Koerad hauguvad, lapsed kisavad… Hirmus!”

      Maria ja Mailis poevad linnapea selja taha, piiluvad sealt hirmunud silmadega nagu hiirekesed. Savisaar laiutab käsi.

      „Nad on ju lapsed, Rein!” seletab ta. „Lapsed ikka müravad. Ja koer… Mis ta’s tegema peab, kui haukuda ka enam ei tohi, inimese kombel ta ju kõneleda ei mõista! Ole nüüd kena mees ja ära riidle! Näe, vaata, mul kass tõi pojad, tahad ühte endale? Vaata kui armas ta on!”

      „Ei taha!” käratab Lang. „Häbi on sellist lodevust vaadata, kõrge aukandja tuba nagu laut! Mis sa vedasid need lojused linna, jätnud tallu!”

      „Polnud kuidagi võimalik,” vabandab Savisaar. „Ma pean ametis käima, talu ju midagi sisse ei too, sinna ainult mata oma raha, päris kole kohe… Ja eit samamoodi – tema käib kah iga jumala päev tööl, teenib samuti leivaraha! Mis ma siis teen? Egas loomad saa maal omapäi olla, nad ju tahavad talitamist! Kuule, ole hea mees, võta üks kassipoeg!”

      „Ei taha!” ütleb Lang. „Kui sa minu nõu kuulda tahad, siis pane nad kotti ja lase mööda jõge alla! Ja selle koeraga on niimoodi, Savisaar, et kui ta veel lõugab ja mind hammustada katsub, siis ma lasen ta maha! Jumala eest, seda ma teen! Mul on püss!”

      „Oh, mis sa räägid!” ahastab Savisaar. „See ju päris metsalise jutt!”

      „Ise sa oled metsaline, vaata kuidas sa elad, loomasitta terve tuba täis! Õige mul Noa laev!” vastab Lang põlglikult ja virutab lahkudes ukse mürtsuga kinni. Maria ja Mailis hakkavad nutma.

      „Ei tohi meie Paukat maha lasta!” kaebavad nad.

      „Ärge kartke, ei ta lase!” lohutab Savisaar. „Onu Rein… teeb nalja!”

      „Ei tee! Ta on kuri!” töinavad tüdrukud.

• • •

      „Mis siin on?” küsib Evelyn Sepp, kes tuleb köögist, puhas põlleke ees.

      „Ah, mis ta on…” lööb Savisaar käega. „Lang käis siin. Ähvardas ja karjus… Mitte ei jäta mu hinge rahule, muudkui närib mu kallal… Ta ju tahab ise linnapeaks saada ja mind tänavale kihutada! Ei tea, kuhu ma siis oma laste ja loomadega küll pean minema, kas kuuse otsa või kuuse alla… Vanust ka alles napilt üle viiekümne, pinsini veel üle kümne aasta… Jumal, kui nad laseks mul pinsini siin töötada, siis ma läheks neil ise jalust ära, tõmmaku siis!”

      „Ära karda,