Vargamäe vanad ja noored. Andrus Kivirähk

siis sellised olete, et jumala loodud olevusi süüa mõtlete!”

      „Mis meil jumalast,” praalivad kollid. „Meie oleme ise etemad kui jumal! Meie loome ise!”

      „Mida te siis loonud olete, põrguloomad?” pärib vana kerjus rahulikult ja paneb piibu suhu.

      „Valimisreklaame!” kraaksuvad peletised ja üks kiidab:

      „Mina olen teinud valmis suure ninasarviku ja väikese orava ning pannud neid igale poole, maanteede äärde ja televiisori sisse, et inimestel oleks jõle vaadata! Kas ma pole kange mees ja etem kui jumal? Karga aga lõkkesse, vanamees, mul on juba kõht tühi!”

      „Oota nüüd, oota,” kõneleb vanataat. „Kust ma tean, et sa tõtt räägid? Näita mulle oma kätetööd – küllap siis poen ka lõkkesse, kui näen, et sa tõesti jumalast üle käid!”

      „Palun väga, vahi!” vastab koll ja vilistab. Kohe jooksevad metsast välja ninasarvik ja orav, hakkavad põllul püherdama, teineteist taga ajama… Vanamees vangutab pead ja ütleb:

      „Tõesti jubedad on su tembud, kole loom! Aga las teised pärdiklased pajatavad ka! Millega sina hakkama oled saanud, lontkõrv? Mis kurja sina rahulikule rahvale teinud oled?”

      „Mina riputasin kõik linnad ja maanteeservad hirmsate inimeste pilte täis!” kelgib pikkade karvaste kõrvadega sorts. „Pirakad nagu heinasaod, silmad punnis, teravad hambad naeravad keset lõusta! Ära parem öösel õue minegi, nii kole on! Noh, kas ma pole vägevam kui jumal? Vaata kui pisikesi inimesi tema tegi, aga minu omad on kõik suure ja punnis näoga nagu elevandid – kiika ainult silmanurgast ja hirm tuleb peale!”

      Pistab sõra suhu ja vilistab kõrvulukustavalt. Sedamaid ilmuvad puude otsa suured inimeselõustad, jõllitavad nagu öökullid, laksutavad hambaid, ajavad keele suust välja justkui ussid ja susisevad. Hirmus on seda vaadata, karjalaps tihub nutta, aga tondid naeravad:

      „Noh, kas usud nüüd, et me oleme vägevamad kui jumal! Karga aga lõkkesse, vanamees ja võta poiss ka kaasa! Sinu kere on vintske ja kibe, aga lapse liha on pehme ja magus, viib keele alla!”

      Karjapoiss ei tea, mida meeleheites teha, hakkabki juba lõkke poole nihkuma – et saaks juba läbi see hirm, ega pääsu nagunii kusagilt ei paista, aga vanataat hoiab teda särgisabast kinni ja kõneleb rahumeeli:

      „Pea nüüd, pea, ega sa tuulega võidu jookse! Küll me jõuame veel sinna lõkkesse karata, aga enne las räägib ka kolmas kollike oma vägitegudest! Mis siis sina inimestele kurja oled teinud, milliseid peletisi valmis vorpinud?”

      „Mina olen kõige peenikesem vend!” itsitab kolmas kärsakandja. „Mina tegin traksidega mehe, kes kõnnib ringi kahel jalal ja kõneleb tigeda häälega! Heimar Lenk panin ma talle nimeks, ei ükski saa tema vastu!”

      Ja vilistab seepeale nagu lind, aga põõsast astub välja traksidega mees, silmad põlevad peas nagu söed, kontsad kaabivad maad, sõõrmed purskavad tuld! Ning karjub hirmsa häälega:

      „Vee hinna hoiame kontrolli all!”

      Karjalaps lõdiseb nagu haavaleht, aga elajad lõkke ääres on juba päris kannatamatuks muutunud, laksutavad kihvu ja nõuavad:

      „Nüüd aitab naljast! Enam me ei oota! Karake lõkkesse, muidu sööme teid toorelt!”

      „Oh teid, tondikesi,” ütleb vana kerjus rahulikult. „Palju olete kurja korda saatnud, puuslikke ja paharette te meisterdada mõistate, aga jumala kätetöö vastu te ikka ei saa.”

      Ja vaata, sealsamas seisabki lõkke ääres räbalais kerjuse asemel hoopis vanajumal ise ning valab kollidele vasaraga lagipähe, nii et neist ainult sinine suits alles jääb! Võtab siis karjalapsel käest kinni ja oh imet – nad seisavadki juba koduväravas! Poisike on ülirõõmus, tänab vanajumalat ja lööb talle patsi, näeb siis aga korraga, et metsaserval ikka mõned koledad hiigellõustad jõllitavad ja traksidega mees ühe kuuse tagant välja vahib. Näitab neid ka vanajumalale ja küsib, mis nendest hirmsatest asjadest saab?

      „Nendega pole midagi peale hakata, need peavad veel mõnda aega ringi kooserdama,” seletab vanajumal. „Mul põle veel õigust neid siit ilmast ära hävitada, valimised on alles järgmisel nädalal ja erakonnad on nende eest raha maksnud. Aga ära sa neid karda, ega nad kallale ei tule, kui ise hoolas oled ja liiga ligi ei lähe.”

      Karjalaps lubab hoolas olla.

      Kes saab linnapeaks?

      Savisaar läheb sahvrisse ja heidab hindava pilgu moona täis riiulitele.

      „Vilja!” hüüab ta siis. „Kas meil sülti põlegi?”

      „Miks ei ole, on küll!” kinnitab eit ja tuleb kah sahvrisse. „Näe, mitu kaussi kohe!”

      „Õigus jah, ma ei pannud esiti tähele,” vabandab Savisaar, uurib sülti, võtab kahe näpuga tünnist kapsast, nuusutab sinki, torkab sõrme isegi võitoosi ja limpsib pärast hoolikalt puhtaks. Siis tunnistab ta ülemistel riiulitel seisvaid viinapudeleid, arvutab näppudel ja mühatab rahulolevalt.

      „Peaks läbi saama küll,” otsustab ta viimaks. „Kui ehk tanguvorsti võiks rohkem olla? Ja kas sa rosinaga saia ikka teed?”

      „No miks ma siis ei tee!” seletab Vilja. „Rosinaga saia teen ja kringlit ja porgandipirukat… Kõike teen! Ära sa toidu pärast muretse, oleks et sööjaid jaguks!”

      „Oh, küll tuleb ka sööjaid!” lubab Savisaar. „Vaata, Vilja, mina olen nüüd päris kindel, et see linnapeakoht ikka mulle jääb, nii et meil tuleb üks suurem pidu maha pidada. Mina mõtlen, et me peaksime ikka veel kümmekond kana kah potti lööma.”

      „Kümmekond kana! Taevas halasta! Kesikul ju võtsime kõri maha, neli hane on kah ära keedetud, kas sul tuleb siia terve armee või?”

      „Vilja, ega linnapeal ei sobi närutada!” noomib Savisaar. „Ega meil siis puudust ole! Ja vaata, kes teab, kauaks ma üldse linnapeaks jään, kevadel on Riigikogu valimised, ehk saan peaministriks…”

      „Ära aja hullu juttu! Kes sind sinna laseb?”

      „Küll lasevad, Viljake!” naerab Savisaar, kahmab eide kaissu ja keerutab teda nagu takutorti.

      „Mis sa mässad, vanamees, lase lahti!” hädaldab Vilja, aga Savisaar ei tee kuulmagi, näpistab teda õlast ja kõneleb:

      „Jaah, või lase lahti! Teen su peaministri prouaks, ostan roosidega sussid ja uue undruku, mis sa siis ütled?”

      „Vanamees, ära jända!” palub naine uuesti, rebib end lahti ja jookseb näost punasena kööki.

• • •

      Rein Lang läheb kohe hommikul Stockmanni ärisse, kõnnib tähtsa näoga riiulite vahel ja uurib kõiksugu peeni väljamaa masinaid. Oh sa taevas, silmad võtab kirjuks! Mida siin kõike on – mehhaanilisi vurrvispleid ja läikivaid hakklihamasinaid, elektri jõul töötavaid ahjusid ja päris pisikesi raadioid, mis laulavad, justkui istuks nende sees tillukene mees. Lang ei jõua kõike nähtut ära imestada, keerutab soni näppude vahel ja koputab lõpuks poeteenijale õlale.

      „Mida teile läheb?” küsib noormees abivalmilt. „Äkki soovib härra tolmuimejat?”

      „Ah tolmuimejat?” kordab Lang. „Jah, miks mitte, ehk võtan ka tolmuimeja! Naisel oleks hea meel.”

      „Kindel see!” noogutab äriteenija. „Kas pakin härrale sisse?”

      Lang kõhkleb. Raha tal ju on, aga mitte palju, kui nüüd laristama kukkuda, tuleb kuu lõpus jälle tanguputru süüa. Või siiski mitte – eks ole tal ju juba mitu nädalat kindel aimus, et just temast saab Tallinna uus linnapea! Jah, siis on virelemisel lõpp! Siis võib osta tolmuimejaid ja miks mitte isegi ühe kalli raadioaparaadi, et sellest vahel ajaviiteks valsse ning masurkasid kuulata! Mis sellest rääkida, linnapea-isandal lausa peab üks niisugune masin kodus olema, las siis vähemad vennad vahivad kadedusest kange kaelaga!

      „Jah, pakkige aga see tolmu… tolmusööja sisse!” ütleb Lang.