Vargamäe vanad ja noored. Andrus Kivirähk

toast välja, aga Savisaar kargab oma eide kallale.

      „Kuidas sa käitud, kana! Oma väärikuse oled unustanud! Ise said viis tuhat viissada üheksakümmend kaheksa häält, aga kummardad nagu mõni viimane! Mõtle, kes oled sina ja kes on tema!”

      „Eks ta ole ju peaminister!”

      „Kauaks! Märtsis hakkan mina ise riiki juhtima! Veel mõni kuu ja see Kallas lendab Toompealt nagu s… ihust!”

      Vilja puhkeb nutma.

      „Karda jumalat, vanamees!” nuuksub ta. „Jumal ei armasta suurelisi! Kes teab, mis nuhtluse ta meile kaela võib saata! Kuula mind – sõidame üldse ära maale, elame seal lihtsalt ja vagalt, linna kiusatustest eemal! Kardan pattu! Täna öösel nägin unes – tuleb minu juurde sarviline mees, aga ihu oli tal roheline ja läila! Kires kuke moodi, mökitas nagu sokk!”

      „Loll oled, loll!” karjub Savisaar. „Kasi kööki!”

      Ise aga võtab õlgadele kalli rebasenahast kasuka, astub rõdule, vaatab taevas siravaid tähti. Naeratab, kui pilk magavale linnale langeb, hõõrub teineteise vastu pehmeid peopesi, läheb tagasi tuppa.

      President ja muuseumi perenaine

      Eks nii ole alati olnud, et Kadrioru kunstimuuseumi valvur käib kusel presidendi lossi ees ja presidendi kantseleiülem kükitab kunstimuuseumi akna all. Ühed inimesed kaovad, teised tulevad nende asemele, aga vana komme ei kao.

      Näe, vaevalt on Arnold Rüütel oma lossi sisse kolinud, kui värske kantseleiülem Tarmo Mänd juba nihelema hakkab, peeru laseb ja prouade ees pikalt vabandab: „Näh, juhtus sedasi, olen vist palju kapsaid söönud, nüüd kurivaimud laamendavad kõhus! Ärge kandke viha, armulised daamed, ma käin korra ära! Üks moment!” Ja seab oma sammud muuseumi poole, justkui oleks ühes uue ametiga talle pärandatud ka kõik vana kantseleiülema vigurid.

      Pererahvas ise end sulaste tegemistesse ei sega. Presidendil on palju muudki, mille peale mõelda – nii nähakse teda päevast päeva paraadtrepil kahe noore soldati vahel istumas ja heinakõrt närimas. Nii mööduvad päevad.

      Ühel hommikul avastab Rüütel, et lumi on maas. See näib teda rõõmustavat, president ei võtagi sisse oma tavalist platsi, ka heinakõrred jäävad täna puremata. Rüütel paneb alla hoopis vanad, hästi tõrvatud puusuusad ja sõidab tugevate paaristõugetega kolm tiiru ümber oma lossi. Küllap sõidaks ta veelgi – rammu näib vanal mehel jätkuvat! – kui korraga miski tema pilku köidab. Kunstimuuseumi uksel seisab priske ja punapõsine naisterahvas ning naeratab armsasti. See on muuseumi direktriss Marika Valk.

      Rüütel jääb seisma ja tervitab üleaedset.

      „Tere, naabriperenaine, tere, tere!”

      „Ehk sõidate lähemale,” pakub Marika Valk ja pilgutab presidendile silma. „Ma pakun präänikuid!”

      Rüütel kõhkleb ja piilub oma lossi akende poole – ega äkki Ingrid ei näe? Aga piinlik on lahket kutset tagasi lükata. President sõidabki muuseumi juurde, võtab seal suusad alt ja kopsib jalad lumest puhtaks. Naabrinaine on see-aeg juba präänikutuutu välja otsinud. Ka ilmub direktrissi põuest välja väike lapik pudel, mida ta agaralt Rüütlile soovitab. Võtku aga naabrimees ja proovigu, see paneb vere käima! Rüütel algul tõrgub, aga kena emand ei jäta teda enne rahule, kui president lapiku suule surub ja joob. See on pipraviin! Otsekui tuline jutt jookseb mööda selgroogu alla! See on mõnus, Rüütel võtab veel ühe punnsuutäie.

      „Teid näeb siin õige harva,” teeb ta seepeale kauni naabrinaisega juttu. „Elate linnas või?”

      „Mul on jah Toompeal suur kivimaja,” seletab rõõmus emand. „Ja praegu ehitatakse Lasnamäele uut muuseumi, kolme aasta pärast saab valmis!”

      „Siis te olete ju rikas pruut!” teeb Rüütel nalja.

      „Ei ole mina mingi pruut, ma ju mehenaine!” lõkerdab Marika Valk ja viskab presidenti lumepalliga.

      Peagi hullavad mõlemad hanges.

      „Oh sa jumal, kui teil hakkab ehk viimati külm!” hüüab priske perenaine viimaks. „Tulge nüüd tuppa! Ma soendan teile hernesuppi, sööte seda kuumalt ja võtate paar pitsi pipraviina kah, siis ei hakka tõbi külge!”

      „Ei tea…” kõhkleb Rüütel. „Ma ei ole kohaselt riides…”

      „Mis te nalja teete! Kohaselt riides! Noh, püksid teil ju on, kampsun kah?”

      „Seda küll…”

      „No näete siis! Tulge, tulge! Muidu ma pahandan!” lisab kaunis direktriss kelmikalt ja ähvardab Rüütlit sõrmega. Kui president veel aega viidab ja lävel kohmitseb, haarab naabrinaine tal käest ja veab mehe majja, ise lauldes:

      „Üks, kaks, kolm! Üks, kaks, kolm! Tuhk ja tolm! Tuhk ja tolm!”

• • •

      Õhtul sängis tunneb Ingrid Rüütel, et mehe suust tuleb viinahaisu.

      „Kus sa siis täna päev otsa olid?” pärib ta.

      „Suusatasin!” kohmatakse vastuseks.

      „Suusatasid…” kordab Ingrid. „Õige imelik see sinu suusatamine, mis päris purju teeb! Ja süüa sa ka ei tahtnud täna sugugi, ainult sorkisid kartuliputru… Sa vist ikka käisid kusagil mujal!”

      „Nojah, sattusin naabrinaisega kokku, selle kunstimuuseumi emandaga,” seletab Rüütel. „Pakkus teine mulle veidi suppi ja pitsi viina, ei sobinud ju ära ütelda!”

      „Ah nii…” venitab Ingrid ja tema silmad täituvad pisaraist. „Nüüd on siis käes. Sa ei armasta mind enam, Arnold! Ma teadsin, et see niimoodi läheb! Millega ta sind ära tegi? Tal pidavat seal muuseumis olema selliseid pilte et… Häbitud naised, rinnad puhta paljad… Kas neid näitas sulle? Oh seda pattu!”

      „Ole vait! Midagi ta mulle ei näidanud!” käratab Rüütel. „Lihtsalt sõime ja jõime! Naabrid ju peavad omavahel läbi käima, kas ma siis metsloom olen, et kena naisterahva vastu ebaviisakas olen! Jää magama ja ära vingu!”

      Aga nende sõnade peale puhkeb Ingrid veel haledamalt nutma, nii et Arnold vihaselt voodist tõuseb, oma padja kaenlasse võtab ja enesele elutuppa, toolidele aseme teeb.

• • •

      Hommikul on ta jälle muuseumi ukse taga. Marika Valk tuleb talle vastu, nägu naerul.

      „Tere, tere, naabriperemees! Astuge aga sisse!”

      „Ma tõin teile midagi…” pomiseb Rüütel ja kougib selja tagant välja külmunud roosi, mille ta varavalges oma aias lume alt välja kaevas. Minnes ise näost sama punaseks kui omal ajal Konstantin Pätsi auks aretatud roosisort, ulatab ta õie muuseumi kaunile emandale.

      „Kallis aeg, kui ilus!” ahhetab see ja surub presidendi põsele magusa musu. „Ma panen kohe kohvi hakkama! Võtke teie seni üks väike pits söögiisu tõstmiseks! Võtke, võtke, valage ise! Te olete ju mees, tulete selle tööga toime küll!”

      Rüütel astub muheledes elutuppa, uurib lauakesel seisvaid pudeleid, kallab endale paari sõrme jagu konjakit ning joob mauhti ära. Tuju läheb veelgi paremaks. Rüütel läheb kirjutuslaua juurde ja uurib seal vedelevaid pabereid. Üks avatud ümbrik äratab tema tähelepanu, ta võtab selle kätte ja uurib lähemalt. Kirja saatjaks on märgitud Lennart Meri.

      „Oh, see on minu vanalt austajalt!” kuuleb ta selja tagant muuseumi perenaise häält. „Kui ta veel president oli ja lossis elas, siis ta ikka käis mul külas, kinkis roose… Nüüdki veel vahel kirjutab mulle armastuskirju, armas totu. Aga tegelikult on meie vahel kõik lõppenud! Läbi, läbi! See peatükk on läbi ja lukku pandud! Tulge nüüd, joome kohvi!”

      Rüütel paneb eelmise presidendi kirja käest ja istub.

      „Suurepärane kohv!” kiidab ta. „Ja üldse, kui tore, et teie muuseum just presidendilossi kõrval asub, kallis emand!” lisab ta õhates ning