Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

tema hõimust ja mustlaste lootusetutest katsetustest siinsesse ühiskonda sobituda, teine osa on uurimus mustlaste pärinemisest ja kultuurist rändel Vanast Indiast läbi terve Aasia ja Euroopa kõikjale üle Maa; «Emma!» jutustab neiust, kes oma tõusikuist vanemate ambitsioone ja omandikirge trotsides loobub kõrgharidusest ja läheb tööle turumüüjaks, kes vabadel hetkedel õmbleb-koob ka ise kaupa juurde ning on õhtuti teatris piletöör – vabast armastusest luuseri tüüpi mehe vastu sünnib tal järjestikku neli last ja kõigile neile leiab ta oma eetikast ja emaarmastusest lähtudes kindlustatud tulevikku lubavad pered ja kodud ning veidi enne viienda lapse sündi asub ta elama juhuslikult kohatud hobusekasvataja talli katusealusesse; «Alleed» koosneb kolmest lühiromaanist – Barbara von Tiesenhusenist, Isadora Duncanist ja Marlene Dietrichist; «Verekaanid» näitab elu Eestis pärast seda, kui maailmamere tõus on veepinnale jätnud vaid praegused kõrgustikud ning saarekestest koosnevas arhipelaagis pole ruumi kasvatada lilli ega koerast suuremaid loomi, pole põlde ega metsi ega oskust üksteist armastada või vabalt lapsi saada, katastroofijärgses kitsikuses on inimesed muteerunud nii vaimselt kui füüsiliselt ning seejuures üksildasemad ja lootusetumad kui kunagi varem; «Katjuša» on tõestisündinud loo põhjal kirjutatud seiklusjutt kümne tuhande kilomeetrisest mootorpaadimatkast mööda Venemaa, Valgevene, Ukraina, Läti ja Leedu jõgesidjärvesid-meresid-veehoidlaid, raamatus sisalduvad ka arvukates õnnetustes hävinud jäädvustustest ainsaina säilinud fotod, logiraamatud ning humoristist ajakirjaniku Kalju Kassi reisikiri; elulises noorteraamatus «Tuvi, prints ja gripp» on kolm realistlikult valulikku, ent siiski helget tänapäeva muinaslugu; «Kuningad» on läbilõige eestlaste ajaloost ning laiendatud lugu Paides tapetud neljast kuningast…

      Võeh, milline pikaks veninud ja tibakene hapuks läinud enesetutvustus. Ikkagi tahaks, et nende raamatute paremaid lehekülgi loetaks ka aastakümnete pärast. Midagi head ja ajas kestvalt kehtivat on neist kõigis. Paraku oletan, et artistid, kellega Salamandriasse lendan, ei ole neid lugenud ei eile ega täna ja ilmselt ei kavatse ka homme lugeda. Eks see teadmine laseb samas kirjutada avatult ja enesele, mitte kellelegi loodetavale lugejale meeldimiseks.

      Meeldimine, meeldimine…

      Vaat kus jamps, ma ei saagi nüüd Pilvi poodi pannkoogijahu järele minnes külanaistele ega kalameestele kellata, kuhu mina kõik sõitma hakkan. Leping ei luba mul selliseid välispidiseid sõpruse ja usalduse märke ilmutada ega oma tähtsust näidata. Ometi on ju nii inimlik ärbelda oma väljavalituse, informeerituse, asjasse pühendatuse ja vajalikkusega.

      Kui Harald hilisõhtul helistas, ei tundnud ta end miskipärast piisavalt vajaliku ega väljavalituna vaatamata sellele, et oli selle päeva purjekavõistluse võitnud. Ütles väsinud häälel, et tal on Eestist siiber ja et ta tahab siit ära.

      «Ära niisugustele tasuta reisidele küll taha, nagu need minu sellesuvised – kui lähed tasuta tööjõuna kellegi antud ülesandeid täitma, oled piiramatult manipuleeritav,» manitsesin ninatargalt. «Sinu uhkus ei lubaks seda. Sa ei kannataks niisugust ahistatud tööriista elu välja. Ega ma ju ise ka päriselt ei kannata – lähen vahepeal ikka üsna hullusti pöördesse. Ei taha oma afekte meenutadagi, aga need sindrid on ju üles filmitud. No ei, sina tapaksid ära nii kaameramehe, kes sinust sammugi maha ei jää, kui ka produtsendi, kes kõik su nõrkusehetked ja kontrollikaotused parastavaks pildireaks monteerib. Või sureksid ise ära. Ära taha selliseid seiklusi!»

      «Sooh, sa räägid juba nii, nagu läheksid ennast ohverdama,» muheles Harald.

      «Hmh! Ma tean lihtsalt, kuidas tahaksin juba enne, kui eelmise kuu Brasiiliafarsist on KelkTV laadis nihke-aabits kokku väänatud, õiendada, selgitada, õigustada ja ära kustutada,» ohkasin kaeblikult. Justkui poleks ma teadnud enne seda haigevõitu afääri, mis laadi ja milliste meetoditega väljalüpsi Sven Kelgu sõge loovus annab.

      25. juulil

      Mitte just väga vähe sõgedaks ei saa nimetada ka umbes nädal aega tagasi juhtunud lugu, mistõttu külarahvas hakkas mind muigamisi kohalikuks sotsiaaltöötajaks kutsuma.

      Lindi aasal peeti iga-aastast kaluritepäeva. Pakkisin auto Mereveere merekarusid täis, nagu eelmiselgi suvel, ning vedasin nad üritusele, kus olid võistlused, pikad lauad, laul ja tants ühe perekonnaansambli saatel, kus ema mängis süntesaatorit, tütar laulis ja isa tegi ühtaegu nii transat kui turvat.

      Esimeste langenutega sõitsin tagasi kodusadamasse nii varakult, et ei kuulnudki enne järgmist hommikut, mis öösel maanteel juhtus. Maanteel juhtunu kõndis mulle külateel vastu, pea, mõlemad käed ja põlved sidemeis.

      Norman oli sitik-vindisena oma tsikliga kah kalurit tegema tulnud, kuid ühe teele ette sõitnud (ilmselt sama targa) jalgratturi abiga üle pea pannud. Hulga ihunahka maanteele freesinud jorss viidi kiirabiga linna ning kui ta bussiga tagasi sõitis ning nii pohmakast, šokist kui verekaotusest värisedes sihitult mööda tanumat lonkas, mäletas ta motikast vaid seda, et politsei jäi temast koos sellega tee äärde.

      Kohaks pakkus ta mõne Lindi ja Mereveere vahelise metsavahe. Lasksin oma Peugeot’ tagaistmed kokku, nii et taha moodustus ruumikas kaubakuut, ning läksime koos veel ühe eilase peaga merihärjaga ratast otsima. Rohkem kui sellele, kui uhke ja õnnelik see noor kalur oma teenitud uhkustise üle oli, mõtlesin tema üksildasele töötule emale, kes ilmselt kodus nüüd nii poja, ratta kui kasutult ja peaaegu traagiliselt võssa lennanud raha pärast ahastas.

      Mitte tõukeratastki ei leidnud me Normani oletatud metsakurvide vahelt. Mis muud, kui et helistasin politseisse. Korrapidaja ei teadnud, et Lindile oleks üldse ühtki väljakutset olnud. Kalamehed käitusid haljal aasal rahumeelselt ja võmmivabalt.

      Järgmine kõne läks kiirabisse. Nemad olid välja sõitnud hoopis Potsepa kanti. Et kõik õnnetuse kirjeldused käisid Normani peessekukkumisega üks-ühele kokku, ju siis seal see juhtuski. Nüüd leidis ka politseikorrapidaja eilse päeva üles ning uuris välja, et motikas oli viidud Tuule tallu kuuri alla hoiule.

      Audru ranna ja Potsepa vahel selgus olevat kolm Tuule talu. Neist ühes elas kaks üksildast naist, kes teatasid, et neil on mootorratas kuuri all küll, aga lubatagu nüüd ikka lahkesti ise sellega mere ääres käia. Kulus jupp anekdootlikku õiendamist, enne kui aru saime, et kumbki räägib erinevast sõiduvahendist.

      Õiges Tuule talus, kus kuuris üpris räsitud moega motikas seisis, ei tundunud Norman just väga teretulnud olevat. Tänu sellele, et see oli ikkagi ajakirjanik, kes seda kadunud käulat otsis, autot juhtis ja leitud motika sinna peale tõsta käskis, ta otseselt ei sekkunudki, et maantee-sõja trofee nii äkki ja tulutult minema viiakse.

      Näoilme oli tal selline, et ta oli lootnud saagi endale jätta, maha müüa või vähemasti tema omanikult tõhusat leiu-vaeva-hoiutasu küsida. Ent siinkohal võin ma ka eksida ning sel juhul palun vabandust.

      Issand neid ilmeid teab. Äkki näitas end sedasorti arutelu kõverpeeglis mu enese võimalikku kaalutelu juhul, kui ma ise oleksin see Tuule talu peremees.

      Ma ise olin hoopis see, kes sai pärast pikalt ja laialt pikuti-laiuti oma autot kasida, sest bensiini loksus paagist põrandale ja jalad olid sellel va motikal enne sisenemist samuti puhtaks pühkimata. Kuni Norman oma poetaguse kodu kõrval töötoas taasleitud silmatera silitas ja musitas, kõndisin tema üksildase tõmmu emmega juttu rääkima.

      Emme oli pahur, et võimalik tapariist üldse üles leiti. Veel pahuram, kui pakkusin, et püüan oma Pärnu tuttavate kaudu nii temale kui tüsilike tagasilöökidega pojale töökohad leida. Juttu haavade puhastamisest ja paarinädalasest kärakakeelust võttis ta tõsiselt küll. Aga oma kindlaks kujunenud elu teleka ees poe taga põrandatuks pehkinud koridori lõpus ta muuta ei tahtnud.

      Millal, oh millal ma lõpetan oma nina toppimise teiste asjadesse? Saagu ma ometi aru, et ajakirjaniku tähelepanelikkus ega kirjaniku osavõtlikkus – või käib see vastupidi? – ei tähenda teiste elude ära elamist. Nii sõitlesin ma ennast, kui ebamugavustundega tagasi koju lonkisin. Sest jah, inimene, kes ei kohta loodetud tänu ja kelle pealetükkivaid heategusid vastu ei võeta, oskab ka autoga lonkida…

      Meenutasin, kuivõrd võõrastamisi põrnitses mind paaditehase taga asuva talu perenaine, kui olime läinud Juliaga tolle