Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

intuitiiv-ajakirjaniku nime teinud, võin tegusalt kõigi kohalike meediakontsernide vahet surfata. Tegelikult maksan selle surfamise käigus autokütuse ja telefonikõned ise, haigeks jääda ei tohi ja rahateenimise pausid tulevad pika kummi otsas ähvardava bumerangina tagasi.

      Juunikuine Brasiilia-intermetso lööb rahaldasa tagasi augustis, kui ma parasjagu Salamandrias järjekordse mitte-teenimisega ägedas ametis olen. Salamandria-bumerang maandub oktoobris. Sisevete hämaras elutoas kössitades võtsin ette paberilehe, et oma probleemid ja nende võimalikud lahendused sinna üles kirjutada. Mõtlengi alati oma üle-pea-löövad neuroosid paberi peale skeeme joonistades hõlmatavaiks.

      Nii. Hansapank laskis äsja igakuist aadrit, enne seda jõudsin Ragn Sellsile Mereveere prügikonteineri tühjendamise ja Uninetile elektronside ära klaarida. Aga vabatahtlik kogumispension on õiendamata. Hobby Hallile on maksmata pikk punane puuvillane universaalne suvekleit, mis sobib nii tänavale kui pittu ja mille panen homme lennuväljale sõites selga, et teda mitte seljakotti rullida. Sel juhul on mul võimalik ka Torbiku-kästud pidulike rõivaste nimistusse kuuluvad kontsaga kingad jalga, mitte kotti toppida. Mis kõige nutusem – kõik telefoniarved jäävad maksmata. Sisevete ega Mereveere lauatelefone vast selle mõnenädalase makseraskuse pärast kinni ei panda, aga minu ja Lilia moblad küll. Need on minu tagasi tulles siis hõrgult ühesuunalised – sisse saab, välja mitte.

      Lahenduseks kirjutasin teisele neuroosi-tõrje-paberile plussid ja miinused, miks oleks kasulik Jausa talumaade kahest hektarist rannakarjamaast 0,8 maha müüa ja miks mitte.

      Miinused:

      1. Harald ei taha, sest väiksem maa tundub talle popslik.

      2. Ei saa suureliselt käega viibata: kõik see võsa ja räga on minu.

      3. Lapsed ei saa määramatus tulevikus ehitada sinna midagi, mida nad nagunii ei ehita (kui tahavad, võivad ju vaiade peale pigem otse mere kaldale ehitada).

      4. Potentsiaalne ostja ehitaks sinna majakese – ent selle kauguse meie majast määrab leping, ning krunti nagunii poolitava aia äärde on plaanis igal juhul sarapuurivi istutada.

      Plussid:

      1. Elades siin ja praegu, mitte abstraktsele tulevikule, kaob vastutus kasutu maalahmaka pärast, mida me nagunii ei halda ega valda – lõpevad jamad ametkondadega, kes ähvardavad trahvida selle pudelikildude-konservikarpide-plastiku-vaiba pärast, mille läti ja vene kalamehed talviti jää pealt püüdes ja autosid meie maa peal parkides maha jätavad ning mistõttu lapsed seal joosta nagunii ei saa.

      2. Korrastatud naaberkrunt tõstaks ka meie kinnisvara väärtust, kui see ei piirne metsistunud välja, sadama ja paaditööstusega.

      3. Lepinguga määratud kaugusele ehitatud naabermajake tekitaks puhvri meie ja sadamamelu vahele.

      4. Uus naaber taastaks sadamatee pealt meie tagumise värava juurde tuleva tee, mille kasutuselevõtmine lõpetaks jahmerdamise Jussi ja majaka teede vahel.

      5. Apokalüpsiste ajastul pole vist siiski kuigi tark maid ega kinnisvarasid omada – nüüd, kus ükski senine loodusseadus enam ei kehti, võib Kihnu saar väga vabalt meile üle lahe selga sõita ja kaoste käigus liikvele minev röövrahvas liiga suure ripakil seisva kinnistu peale oma küla rajada.

      6. Saaksin lahti kolmest ja poolest sajast tuhhist pangalaenust ning edaspidi teenitavad summad saab vastavalt võimalustele, mitte sundusele, suunata Mereveere maja ülemise korruse, kõrvalhoone ja hoovimaja ehitamisse kakuami peale…

      Oi kuradi, kuradi kurat! Head rahunemist tõesti! Kakuamist kirjutamine tuletas rahustamise asemel meelde hoopis pisiasja, et selle kojutoomise kahe ja poole tuhandene arve jäi enne ärasõitu kraanafirmale samuti maksmata. See teeb tagasituleku ajaks puudujäägi… Ei, ma ei arvuta ega sõnasta seda praegu. Mõtlen sellele siis, kui suudan seda taluda – nagu ütles Scarlett O’Hara.

      Mereveeres on ütlemata moodu asi vanadele lappajatele ja kakuamidele kuival maal uus elu kinkida. Taat, kellelt Jausa ostsin, ehitas äsja Ojako motelli ühe paadi sisse sauna. Jussil on ühte lappajasse noorpere elamine ehitatud. Pinocchiol on ühe sellise peal külalistemaja. Teise, mis samuti tema maa peal seisis, ostsin ära ja kinkisin Haraldile natuke enne õiget aega sünnipäevaks.

      Kõigepealt lootsin, et aluse kangutab majaka alt meitsi Lindil elava Villemi vana hea kraanaauto. Villem viskas pilgu peale ja kraaksatas ahastavalt: «Ma või soole oma põlde päält kiva anda, et paadi ää toestada saad ning kena näeb vällä ko, aga maast ülesse miu vana kraana tend ei tõsta.»

      Paaditööstuse boss kinnitas kähku, et nii suuri aluseid ei lükka ka tema mehed ei taade ega tõmma edest. Tuligi edest ja taade tellida Saugast Pärnumaa kõikse suurem kraana. Esmalt ehmatasin, et va koll oli lõuna asemel juba hommikul õues – sellepärast, et Harald pidi õhtuseks regatiks alles lõunaks Pärnumaale jõudma. Teiseks olin pilvepiirini õnnelik, et Juss sõitis mulle linnast appi, sest kraanamasinist teatas, et minu idee – sõita, kakuam nokas, Pinocchio õuest majakateed pidi sadama juurde ja sealt Jussi teed pidi alla ja siis mööda aia äärt… on ühesõnaga bullshit! Juss ja kraanik mõtlesid ühiselt välja, et kakuam tuleb kantida umbes viie tõstega üle aedade ja marjapõõsaste.

      Mis muud kui õnne tänasin, et Harald ei jõudnud ka lubatud lõunaks pärale, kuna maanteed olid mõistagi ka enne ja pärast Kanaküla tiguraudteedeks küntud. Sellepärast, et nii sai Juss olla täieline peremees, kes lubas suuremeelselt oma krundi mitmest kohast segamini sõtkuda ja kuurinurga maha nügida. Kulla naabrimees sai olla suisa supermän, kui mitme mehe tööd tehes mu kakuami mitu korda ihuüksinda troppis. Esimene tõste käis Pinocchio juurest Jussi marjaaia ühte serva. Teine tõste teise serva. Kolmas tõste üle aia minu marjaaeda. Neljas tõste keset heinavälja, kuhu peaks rajama astelpajuistanduse. Viienda tõstega maandus kakuami ja rohutirtsu ristsugutis nagu kakutirts õuele, ahter kaevu ja vöör muuli suunas.

      Just siis, kui tropid said viimast korda lahti võetud ja kraana sõitis lahkudes tagumise värava maha, jõudis Harald kah kohale – ja sai kohe kõige-kõige tublimalt Jussilt soovituse oma reinkarneerunud kaku peal mitte maja mängida, vaid ehitada laevakajuti moodi ruumid ja mastid ja raad ja nöörredelid ja… Ühesõnaga Harald otsustaski lasta sinna tekitada koopia sellest jahtlaevast, millega ta üle Atlandi… aijee, ma ju ei pidanud enam seda laulukest laulma… nojaa, sest aluse mõõtmed on üsna samad.

      Samavõrd kui Juss on kõige-kõige tublim, olen mina kõige-kõige äpum. Mul tuli meelde, mis minu majapidamisliku juhtme juba mõne aja eest tagasi lootuslikult ära kokutas: kord nädalas Sisevetel käival koduabilisel oli sapipõieoperatsioon ning kõik see kuuetoaline koletis vajus üüratut triikimata pesu rulli ees lükates minukesele kaela.

      Tänu sellele, et juba viis aastat on meie esmaspäevad seoses koduabilise nimega Kadripäevad, ei ole ma kodakondsetelt korda nõudes nii hüsteeriline kui üksinda rookides. Üksildasest koristajamutist saab imelihtsalt müristajakott sellepärast, et triiksärke kandev mees ja mudamölakate kalduvustega lastekari täidab iga päev pesumasina pilgeni ning igasugune segaduse tekitamine tundub isikliku solvamisena. Ruumis valitsevate energiate suhtes ülitundlik olen niikuinii – ma ei saa mõelda, kui kaltsuvaibad on krussi tuuseldatud, ega kirjutada, kui pliidi ees on tuhk ja puupuru.

      Samas tekitab koduabilise pidamine süütunde, et ma ei olegi kõige tublim. Ei saa lisaks sajale veel ka saja esimese asjaga hakkama. Ega saja teisega samuti mitte – Kadrile peab mu rahavoolu ebaühtlase pulsi tõttu Harald palka maksma.

      Aga eks see rohkem Haraldi maja olegi. Ja tema vanemate. Nii igisen siis, kui ennast haletseda tahan. Kui perekonda sattusin, oldi juba kümme aastat seda asja siin ehitanud, aga püsti oli napilt majakarp, sest alustuseks oli vaja ülikoolide õppejõududele eraldatud lodumets langetada, maa kuivendada, siis mitu aastat valada kapitaalset vundamenti, mis moodustas maa alla sama suure maja kui peale. Kui varem ehitasid Harald, tema vanem vend ja isa kolmekesi koos, siis vend pühendus pärast Tartu-kodu rajamisele ja ristpalkhäärberi püstitamisele teise järve äärde ning äial jäi kael nii ära, et seda oli vaja opereerida, siis süda nii haigeks, et seda oli vaja sondeerida, veresooni laiendada ja kullast võrestikuga toestada. Jahtpaadist kaldale hüpates