Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

oli Sisevete-äärne sõbrants Kaja kohe alguses talliks kohandanud. Kui mõistsin, et õhuvahedega korter – nagu need Raeküla majad paraku olema kipuvad – pole siiski vaatamata eluliselt vajalikule merelähedusele see, ning ostsin selle asemel rannamaja Mereveerde ja kohe lausa mere äärde, võttis Harald hoobilt ettevaatusabinõud tarvitusele.

      Puukuurina kasutatud vana laut oli tema rõõmuks ja kergenduseks nii lagunenud ja kaelakukkumas, et kõlas usutavalt küll, et on targem maha lõhkuda kui üles kõbida. Teame, teame, muidu tuleb tema moorile ju vastupandamatu mõte võtta sinna elama Talende või kellegi teise hobuhullu hobutükid. Uue kõrvalhoone projekti joonistas mu kallis kaasa igatahes sellise, et hobuseid seal pidada ei saa… peaaegu. Kui ehitama hakates projektisse paar täiendust teha, siis saab küll!

      Majake, milles Talende, tema lapsed Tredvard, Kristofardo, Aario ja Greedera ning noor mees nüüd elavad, vajab samuti pehmelt öeldes paari täiendust. Külakeskus, kus oli omal ajal postkontor ja mis kõik veel, seisis enne Talende rändtsirkuse järjekordset kolimist mõne aasta tühjalt. Suures rehetoa sorti toas on pääsukeste pesad ja elada saab hetkel vaid ülemise korruse kitsikusse kokkusurutuna. Kindel, et Talende tuleb selle elamise kodustamisega toime. Ja üleüldse võiks ühel neljakümneaastasel emandal lõpuks ometi päris oma kodu olla.

      Kõigevägevam võiks tema suhtes ka ses mõttes armulisem olla, et vähemalt loomadega kogu aeg midagi traagilist ei juhtuks. Mäletan liigagi teravalt, kui õnnetu oli Talende ühe suure musta mära pärast, keda ta kroonilise rahapuuduse tõttu üha müüs ja ostis, ostis ja müüs ning kes keeldus ühel hommikul lihtsalt ärkamast. Ja kuraasika lapilise poni Smurfi pärast, kelle üks õelavõitu torikas maha lõi. Maniakist külamehe pussitatud sälgudest-kitsedest rääkimata…

      Kui me nüüd eetriešeloni kaamera ees hobuseid saduldasime ja ma küsisin, kus on mu lemmiku Sofia sellekevadine varss Spartacus, siis selgus, et ei olnud temagi kusagil mujal kui surnud. Seletamatutel asjaoludel, nagu see hobulates enamasti juhtubki.

      Hea, et mul oli vaja narmalised teksased ratsapükste vastu vahetada – sain salaja nurga taga nutta, enne kui maastikule filmima sõitsime. Sain just endamisi mõelda, et eks see enese esitlemine hobuse seljas ole üks paras eputamine. Et see on küll mu loomulik keskkond ja tavaline olek, aga inimesed kasutavad hobuseid ju nii sageli selleks, et oma tähtsust, suutlikkust ja osavust upitada… Ja siis sõitis võttegrupi auto meile nii tihedalt kõrvale, et kuumavereline Sofia läks kogu oma väheldases isikus itsi täis. Ega ikka ei sõida küll mingi suvaline sara temast mööda! Väike tõmmu röövliplika tõmbas end otsustavalt sirgu ja pani mööda kruusateed tuhatnelja minema. Aivai, ta polnud jõudnud ju ei lõõgastuda ega soojeneda ja raudu polnud tal kah kapjade kaitseks all!

      Režissöör Fanki krabas kaamera enda kätte ja hakkas autoaknast filmima, kuidas mutt pidurdamatult mööda maalilist rahvusparki vihistab. Tühjagi ta aru sai, et kui sedasi meile kannule litsub, kimame Viljandisse välja. Sofia kablutas õnneks autost pikalt ette, põikasime põllule ja ma sain õhinas hobuna kontrolli alla tagasi. Järgmiste duublite jaoks kappasime Talendega kõrvuti juba peaaegu normaalsete ratsutajate kombel mööda põlluservi edasi-tagasi. Ausalt öeldes oleksin tahtnud koos sõbrantsi ja hobusega, kellega ma igal kohtumisel harmooniliseks, teineteist jäägitult mõistvaks kentauriks sulandun, vasakule ära tõmmata. Kihutada metsaradadele, kus kohtutakse metssigade ja kitsedega, jänestega ja rabalindudega – ent veerevas päevakeses tungivalt tiksuv kaameraaeg surus Pärnu jahtklubi poole.

      Kuna jahtide ümber ringlevad reeglina tuntud inimesed, kes on avalikkusega harjunud, ei tehtud seal õnneks teist nägugi, kui mingi järjekordne kaamera lagedale ilmus. Seda enam, et Puuderselli suvesaate kaamera ja Vilgatsi uudiste-huviline kaamera olid niigi platsis.

      Harald ja meie vanim võsu eraldasid laeva palavikulise valmispaneku hinnalisest ajast kõva viis minutit ja ütlesid «More» pardal väikesele Fankile, mida nad oma pereema džunglivangistumisest arvavad. Rohkem huvitas neid hoopis see, miks suur Fanki ehk siis väikese papa sel aastal avamere regattidest osa ei võta.

      Kui ma Haraldi bussiga ees, Torbik järel, Mereveere poole kihutasin, huvitas mind hoopis see, kellele tuli mõttesse, et ma mingisugune täht olen. Lubatagu olla usin ajakirjanik ja rahva rõõmuks ka kirjanik, mitte mingi sindrima staar ega taidlus-täht. Kuidas küll siin pisiriigis iga spontaanne tegu plahvatuse põhjustab ja iga lapsikus-nõrkus parema puudusel uudiseks või lausa skandaaliks paisutatakse…

      Külapoodide juures on nii, et kõik tunnevad kõiki. Igaüks ütleb igaühele tere. Suur osa asju aetakse, sõprust avaldatakse ja riiud kakeldakse kõik puha sealsamas poodi man. Avaliku elu tegelaste jaoks muutub terve Eesti paratamatult üheks suureks külapoe-esiseks. Kogu selle fenomeni juures leiduva hea ja halvaga. Kohati lausa patoloogiliselt kahaneva privaatsusega.

      Nii mõtlesin ma enne Mereveerde keeramist Tehvandi poole Aadu jalga siduma pöörates ja teeäärsetele külalastele vastu lehvitades. Mingit muud aega sotsiaaltööks mul ju täna polnudki.

      Mõni lihtsameelne ja kogenematu kipub arvama, et tuntud olla on jube kihvt. Umbes nii, et küll on lahe iga oma tegemisega ajalehte sattuda ja igal sammul ära tuntud olla ning seeläbi uuesti ja uuesti veenduda, et oled olemas ja oluline ka veel. Tegelikult on kuulsusest vaevatud klassikud juba ammu väsinult väitnud, et veel raskem kui tuntuse orbiidile pääseda, on sealt maha tulla.

      Kuuldavasti on nii mõnelgi avaliku elu tegelasel põhjalik programm, strateegia ja taktika, kuis tuntuks saada. Kellel selleks, et oma edevust kasta, kellel oma tööde müümiseks või kellelegi ka millegi tõestamiseks. Minul ei ole.

      Eranditult iga sensatsioon, mille keerisesse olen prantsatanud, on tekkinud omatahtsi ja ootamatult. Põhjuseks lihtsalt oma mõtete ja tunnete ajel tegutsemine. Avalalt avalik asjaajamine ja enesestmõistetav siirus. Et mitte öelda infantiilsus.

      Sellisel juhul on massimeedilise kära puhkemine, mida meil hoobilt skandaaliks nimetatakse, kõige ehmatavam iseendale. Kuna reeglina tõlgendatakse avalikkusse paiskumist sihilikuna ning leitakse miljon oletatavat kavalat tagamõtet, siis järgneb paratamatult sageli solvumine. Eks isu vastu vaielda, selgitada ja tõde tutvustada samuti. See pole teatud tuntuseastme juures õnneks või õnnetuseks enam võimalik, sest tegelikust inimesest võõrandunud imago on alustanud iseseisvat, inimesest enesest vägagi erinevat elu.

      Et seesuguse kahestumisega, isikliku ja avaliku mina vastandlikkusega ilma murdumata toime tulla, käivituvad alateadlikud enesekaitsemehhanismid. Väljenduvad harjumisena, et avalikkuse hammaste vahel jõõserdatav ikoon pole tegelikult mina. Talle võib kaasa tunda, temaga toimuvat analüüsida ning – enamasti ebaõnnestunult – teda suunata. Ent nii vaimse kui ka sellest oleneva füüsilise tervise huvides on ainumõeldav need kaks teineteisest otsustavalt lahus hoida.

      Kogesin juba Brasiiliaski jahmerdades, kuidas telekaamera alalise juuresolekuga harjumine hakkab järk-järgult seda isikliku ja avaliku piiri kõigutama ja murendama. Mida rohkem päevi ebadiskreetne kaamera sind igal sammul jälitab, seda vähem vaevud ta raisa ees poseerima, esinema, teesklema, ennast talitsema. Muutud ettevaatamatult siiraks ja vabaks ning annad oma olemise ohtlikult ehedalt avalikkuse kätte sellisena, nagu sa sel hetkel vihase või õnnetuna, väsinud või purjusena olid. Ja produtsendi tahtel oled paraku äärmuslikesse olukordadesse paisatuna oma tasakaalutuimas-tundelisimas olekus.

      Sellest pole tegelikult eriti midagi, sest ka kaameraga harjumise kaitsetuse läbi tõeliselt avanenud sind tõlgendatakse lähtuvalt tundmatust tõlgendajast. Päris sinuna ei võta sind vastu ei tänaval vaenulikkust pritsivad vihkajad ega enesestmõistetavad sõbralikud kõnetajad, kes loevad su tuttavlikku nägu enesestmõistetavalt enda omaks. Ka siis, kui sa külapoodjalt kitsaks kahanenud üldsusega hetkel üldse tegemist teha ei tahaks. Mis avalikkuse käes, see avalikkuse jagu!

      Sellega harjumise konarlisel teel tuleb õppida sooja suhestumist – nagu näiteks lehva-lehva tegevaid külanoori – nautima ka siis, kui juhtud olema tujust ära, magamata või haige. Siiras kokkuhoidmine tuntukssaanuga on ilus ja armas asi. See, kuidas õppida vihkajatega leppima, on palju keerulisem. Just ükspäev lõin jahtklubis mingile pässile, kes mind umbropsu, igaks juhuks ja valjuhäälselt vihkas, küüned habemesse. Päriselt ka. Jube vahva? No ei, sellest tuleb välja kasvada, sest paratamatusega sõdimine on