Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

ma ei olnud tema peale järsku üldse enam pahane. Kloppisin Lõvipoja liivast-tuhast puhtaks ja viisin voodisse, sest poistetoa põrand oli pesuveest juba enam-vähem ära kuivanud. Palusin härdalt, et ta voodist välja ei roniks, vaid kena pika lõunauinaku teeks… Ja siis maandusid külalapsed majaseina taha batuudile hüppama.

      Üle küla hakkasid kaikuma erineva kõrguse ja meelelaadiga hääled. Väiksemad lapsed kiljusid ja kilkasid. Suuremad pröökasid ja loopisid järjest tühje õllepudeleid ja sigaretipakke batuudi alla. Kehalise kasvatuse õpetajast naabrimees Juss oli alguses kavatsenud selle batuudi Pärnu randa üles panna, aga hakkas siis kartma, et teda peetakse seepeale ebaõiglaselt rikkaks, ning püstitas lustiresti oma maa peale meie laste jaoks.

      «Teised külalapsed võivad siis hüppama tulla, kui sina lubad,» teatas Juss pärast seda, kui oli minu murumunadele esmased võtted kätte õpetanud – oma radikuliitilise selja nikastamise hinnaga.

      Kena küll, aga sel juhul pidanuksin ma alalise Kerberosena väraval rinnutama ja naabrilastele käske-keelde-eeskirju dikteerima. Talusin noorrahva voorimist ja käisin igal õhtul ja hommikul taarat ja muud soga korjamas, sest ma ei saa sodises ümbruses olla ega mõelda.

      Nüüd nõudsin Leoni unerahu huvides, et pubekad sosinal hüppaksid. Kümme minutit hüppasid ka, aga siis läks jälle jauramiseks, Leon ärkas üles, mina tahtsin just sõtta tormata – kui käis kärr! trahh! tümps! ja batuudi kummine kate rebenes liigse koormuse all neljaks tükiks.

      Ma olen kuri inimene. Sest mul oli selle üle hea meel. Las siplevad batuudiräbalate all oma taara vahel! Mis siis, et nüüd ei saa ka meie lapsed hüpata – äkki lööksidki ennast vastu ääri ära. Jussist oli kahju, aga tegelikult polnudki seda heast tahtest siia sätitud segadusetekitajat üldse vaja, voh.

      Tema ehituspoistel oli hoopis sauna vaja. Põgusa vaikuse lõpetas Julia raevukas haukumine – ta on üsna eba-bernhardiinjalt agressiivne ja kompromissitu valvur, kes iseäranis veendunult just meesterahvaste ees tee suleb. Mis koeral üle jääb, kui perenaine ise seda ei tee! Perenaine nõustus poistega tüdinult, et mehed, kelle kõik riided said puhtaks pestud ja kellel peremehe juures mingeid pesemisvõimalusi pole, peavad tõesti sauna saama. Ainult et – kuur, kurat, asub seal, tassige puud ja kütke saunaahi ära, mis, kurat, on seal, ja peske ise oma sabad ja seljad puhtaks – ning jokk!

      Kuni naabrisägad tassisid ja kütsid, läksin mina majapidamisega tülli. Hästi tüüpilisel kombel. Mida rookimistüdinum sa oled ja mida tungivamalt sa selle lapiralli lõppemist igatsed, seda kobamaks muutuvad käed ja seda suuremaid kärusid hakkab majavaim selle rabistamise ja soperdamise peale keerama. Niidirullid veeresid töntsiks nühitud sõrmede käpardlusest ürgraske kirjutuslaua taha, nii et nende kättesaamiseks tuli tonnine puitkobakas seinast eemale kangutada ja ämblikuvõrkude labürinti sattuda, seda likvideerida, niidirulle kasida… Samal ajal lendas aken tuuletõmbest pärani ja aknalaual olnud tass kukkus põrandale kildudeks. Köögikapi kasimine lõppes niitnuudlite kosega, mis laotus üle kõigi riiulite ja kandus sealt edasi ka nõuderiiulisse ja köögipõrandale. Just samal hetkel helises mobiiltelefon. Leidsin ta mõningase sahmerdamise järel pliidi pealt kartulipange ja koeratoidu keetmise paja vahelt üles.

      Võõras number. Kesse? Keset suve ei paku keegi nagunii mingit tööd, sest maailm seisab juulis paigal. Ega praegu ühtki artiklitellimust vastu ei võtaks ka. Vabakutselisele ajakirjanikule ei tehta iialgi nii kiiresti ja kõvasti tasuvat tööpakkumist, et paigutaks selle niigi mu teadvuse ukse taga rivis seisvatest artiklitest ettepoole. Pigem kiirustab keegi juba tellitud kirjatöid tagant. Tänan, ma ei taha seda praegu kuulata ega virilalt tolmust naeratust naeratades lubada, et homme saab.

      Keegi tahab külla tulla? See võimalus oli kõige tõenäolisem. Eelmisel suvel, mis oli siin Mereveere külas mu esimene tõeline – üle-eelmisel olin ju esmalt raskelt rase ja siis vastsündinuga, ning ehitusmehed alles tegid räämas saraga sadat imet – , sattusin tasuta motellipidajana tõelisele konveierile. Kõik mu tuttavad nii Eestist, Euroopast kui Ameerikast otsustasid, et kui nad juba Pärnus on, siis miks mitte ööseks minu juurde tulla. Kaks hektarit ranna karjamaad mahutab ju lõpmatuseni telke, perenaine tasane teeb kindlasti õhtusöögi ja kütab sauna. Tegi. Küttis. Õhtust õhtusse küttis terve järgmise talve pliidi- ja ahjupuud kõik saunaahjus ligimeste rõõmuks ja leiliks ära. Istus poole ööni seltskonnas ja keetis juba paari tunni pärast pohmelliga võideldes hommikuputru. Juba teades, et pärast lõunat maabub järgmine ešelon. Ei, seda suve ma niimoodi veeta ei kavatsenud.

      Üks eksministrist sõber, kes ostis oma maakodu alles tänavu, kurtis sama fenomeni. Eri astme sõbrad-sugulased aina saabuvad, saabuvad ja veel kord saabuvad vaatama tema sulnist villaveskit, mis asub Sangaste taga Väikse Emajõe keskel saarekesel: «Igaühele peab näitama, kuidas veski töötab, kuhu tulevad elutoad, kuhu ehitan sauna, mis tehtud, mis teoksil. Kogu see jutt tuleks tegelikult linti rääkida ja järjekordsetele uudistajatele ette mängida, muidu kipun hulluks minema.»

      Eksministriga on sama jama, mis minuga: kui ükski linnasaks ei saabu parasjagu maale sinu soetatud romantiliste mõnude allika juurde, trambivad pärale kohalikud külamehed. Lauaviin taskus turris ja sõbrakäsi pikalt ees – ja pärast maas. Käsi, ma mõtlen. Riputa või see dõunt-distööb-silt värava külge. Või ära vasta telefonile.

      Kui telefon mõne aja pärast uuesti helises, oletasin, et äkki tahab keegi hoopis mind ennast külla kutsuda. Kuna ma sõidan nagunii keskmiselt viis tuhat kilomeetrit kuus mööda isamaa’n’teid maha, peetakse enesestmõistetavaks, et pakin esimese vile peale oma rändtsirkuse autosse ja annan lapatsit. Aga ega ikka ei anna küll. Diislit on vähe. Sel lihtsal põhjusel, et pappi pole. Pole sellepärast, et veetsin juunikuu Sven Kelguga Brasiilias tema «telesaateid» tehes. Töötasuks seesama Brasiilia-sõit, mis maksis oletatavasti ligi nelikümmend tuhhi per kärss. Oma mehe käest elamisraha küsida ei luba uhkus mul niikuinii, ammugi mitte siis, kui ma kolm nädalat lihtsalt ära olen olnud ja temal ta vanemate abiga lastekarja küüsis olen lasknud olla. Seda enam, et praegu ei saaks ma teda kusagilt järjekordselt purjeregatilt kättegi – ja tema sealt vetevallast pangaülekannet teha samuti mitte. Nii et kuhugi külla ma niikuinii ei sõida ja järelikult telefonile ei vasta.

      Istusin majatrepile ja süütasin sigareti, mis õigupoolest oli antud hetkel kah minu jaoks üle jõu käiv väljaminek. Või suitsu kujul sisse tulek, kuidapidi just võtta.

      Miks mul kunagi raha ei ole, kuigi ma kirjutan vahet pidamata? Kui mitte raamatuid, siis artikleid. Kui mitte artikleid, siis näidendeid. Esiteks virelen papildasa sestap, et mu enesenimeline osaühing Muru Mari kannab ise kõik tootmiskulud.

      Diislit pean eelkõige silmas. Telefoniarveid, filme-ilmutamisi mõistagi ka. Teiseks sellepärast, et teistel loovisiksustel on kena boheemlik komme tellida kolleegidelt asju, mida nad pärast ei kasuta. Helilooja Kauman tellis paar aastat tagasi poppooperi libreto, kirjutas Kaljuste koori jaoks ooperi valmiski – ja siis kadus Taani või kuhugi end teostama ja kasvas selle käigus meie ühistööst nii välja, et sahtel näib olevat selle käsikirja järel lõplikult sulgunud.

      Lavastaja Lepik palus, et kirjutaksin ühest oma romaanist näidenduse. Sõitsin Gotlandile kirjanike pansionaati ja kirjutasin… oma rõõmuks. Sest Lepik kaebas, et olen kirjutanud filmistsenaariumi, mis eeldab laval teostatavana võimatuid suuri plaane. ETV produtsendil Kordemetsal olnuksid nood suured plaanid küll volilt käes, aga ehkki Kordemetsale läks lugu kangesti hästi peale, ei läinud avalik-õigusliku tele puistamine piisavalt ladusalt, et loodetud telelavastamiseks oleks läinud. Sahtlis, sunnik.

      Oma juubelit pidades ei kõhelnud näitleja Aarma monoetendust tellimast. Valmis stoorit nimetas ta tunnustavalt vedruga looks – ega leidnud selle jaoks lavastajat. Piirdus piduliku lauluõhtuga. Sahtlis seegi taies.

      Et Priimägi pole Patrick Züskindi «Parfüümi» dramatiseeringu lavastamisega kuhu kuradissegi jõudnud, mind enam ei üllata. Priimägi teeb Goethest doktoritööd ja ehkki VAT-lava Rahvusraamatukogu keldris on tema jaoks valla, teavad üksnes muusad, mil superintendant jälle teatrilainele kroolib.

      Tädipoeg Fredi tassis näidendit Eesti tüüpilisest 60. aastate heliloojast, kes ajuti armununa juhtumisi paar geniaalset lugu kirjutab,