Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

noogutas. „Need seinad ei hoia tuult eriti kinni.”

      „Tõsi.” Ferro pilk libises üle salga liikmete ja peatus Quail. „Ära minu pärast juttu katki jäta,” nähvas Ferro.

      Maagiõpilane irvitas. „Kummaline ja õudne oli seltskond, mille Glustrod kokku kogus. Ta ootas, et Juvens lahkuks Impeeriumist, siis hiilis selle pealinna Aulcusesse ja hakkas oma hoolega läbimõeldud plaane ellu viima. Läbi linna oleks justkui hullumeelsus pühkinud. Poeg võitles isaga, naine mehega, naaber naabriga. Keisri raiusid tema palee trepil surnuks tema enda pojad, kes seejärel pöördusid ahnusest ja kadedusest hullunutena üksteise vastu. Glustrodi veider sõjavägi oli pugenud roiskveekäikudesse linna all, sealt üles roninud ning muutnud tänavad surnuaukudeks ja väljakud tapahoovideks. Mõned nende hulgast suutsid oma kuju muuta, inimeste nägusid varastada.”

      Bayaz vangutas pead. „Kujumuutmine. Hirmus ja salakaval trikk.” Logenile meenus naine külmas pimeduses, kes oli rääkinud tema surnud naise häälega. Ta tõmbas pea õlgade vahele, laup kipras.

      „See on tõesti hirmus trikk,” lausus Quai ja tema haiglane irve venis laiemaks. „Sest keda saab usaldada, kui ei saa usaldada isegi omaenda silmi ega omaenda kõrvu, teha vahet sõbral ja vaenlasel? Kuid hullem oli alles tulemas. Glustrod kutsus teispoolsusest deemonid, alistas nad oma tahtele ja saatis hävitama kõiki, kes võiksid talle vastu hakata.”

      „Kutsus välja ja saatis maailma,” sisistas Bayaz. „Tema õpitud saladused on neetud. Kohutavalt ohtlikud. Ta rikkus hirmsalt Esimest Seadust.”

      „Kuid Glustrod ei tunnistanud ühtegi seadust peale omaenda jõu. Varsti istus ta juba keisri troonisaalis pealuudest hunniku otsas, imes inimliha, nagu sülelaps imeb piima, ja peesitas oma jubeda võidu hiilguses. Impeerium langes kaosesse, mis meenutas pisut juba muistsete aegade kaost enne Euzi tulekut, kui meie maailm ja allmaailm olid üks.”

      Läbi pragude iidses müüris kahises tuuleiil ning Logen väristas end ja tõmbas teki keha ümber koomale. See pagana lugu ajas talle hirmu peale. Nägude varastamine, deemonite saatmine maailma ja inimeste söömine… Kuid Quai rääkis edasi. „Kui Juvens sai teada, mida Glustrod oli teinud, haaras teda hirmus raev ja ta palus oma vendadelt abi. Kanedias ei tulnud. Ta jäi oma suletud majja ja nokitses oma masinate kallal, väljas olev maailm ei läinud talle korda. Juvens ja Bedesh kogusid ilma temata sõjaväe ning asusid oma venna vastu sõtta.”

      „See oli kohutav sõda,” pomises Bayaz. „Kohutavate relvadega ja kohutavate kaotustega.”

      „Lahingud levisid üle terve mandri, selle ühest servast teiseni, tõid kaasa väiklase rivaalitsemise ning sünnitasid tohutul hulgal vaenu, kättemaksu ja kuritegusid, mille tagajärjed mürgitavad maailma veel tänapäevalgi. Kuid lõpuks sai Juvens võidu. Glustrod piirati Aulcuses sisse, tema näovahetajad paljastati, sõjavägi pillutati laiali. Nüüd, kui ta oli viimases hädas, sosistasid allmaailma hääled talle plaani. Ava teispoolsuse värav, ütlesid nad. Muugi lahti lukud, murra pitserid ja löö oma isa tehtud väravad valla. Riku veel viimast korda Esimest Seadust, ütlesid nad, lase meid tagasi maailma ja sind ei unustata enam kunagi, ei heideta enam kunagi kõrvale, ei peteta enam kunagi.”

      Esimene Maag noogutas aeglaselt ja mõtlikult. „Kuid teda peteti veel korra.”

      „Vaene narr! Teispoolsuse olendid on valedest tulvil. Kes nendega asju ajab, sammub hirmsa ohu piiril. Glustrod valmistas rituaalid ette, kuid kiirustades tegi ta ühe väikese vea. Võib-olla oli üksainus soolatera vales kohas, kuid tulemused olid õudustäratavad. Tohutu jõud, mille Glustrod oli omandanud ja mis oli nii tugev, et võis maailma enda koesse augu rebida, vabanes vormi ja eesmärgita. Glustrod hävitas end. Aulcus, impeeriumi võimas ja kaunis pealinn, purustati, maa selle ümber mürgitati igaveseks. Praegu hoiavad kõik sellest paljude miilide kaugusele. Terve see linn on üksainus segipööratud surnuaed. Lõhutud vare. Sobilik mälestusmärk Glustrodi ja tema vendade rumalusele ja uhkusele.” Maagiõpilane heitis pilgu Bayazi poole. „Kas ma räägin õigust, õpetaja?”

      „Räägite,” lausus maag vaikselt. „Ma tean. Ma nägin seda. Siis, kui olin noor narr, kellel olid peas lopsakad juuksed.” Ta tõmbas käega üle oma kiila pea. „Noor narr, kes teadis võlukunstist, tarkusest ja jõust sama vähe kui teie praegu, isand Quai.”

      Maagiõpilane kummardas kergelt pead. „Ma elan ainult selleks, et õppida.”

      „Ja tundub, et te olete selles osas palju edasi jõudnud. Kuidas lugu teile meeldis, isand Üheksasõrm?”

      Logen ajas põsed punni. „Ma lootsin midagi, kus saaks natuke rohkem nalja, aga eks ma võtan vastu, mis pakutakse.”

      „Kui minult küsida, siis see kõik on üks paras jama,” ütles Luthar põlglikult.

      „Hah,” mühatas Bayaz. „Milline õnn, et keegi ei küsinud teilt. Vahest peaksite sööginõud ära pesema, kapten, et see liiga hilja peale ei jääks.”

      „Mina?”

      „Üks meist püüdis toidu, üks valmistas. Üks lahutas looga meie salga meelt. Teie olete ainus meie seast, kes pole veel oma panust andnud.”

      „Kui teid mitte arvestada.”

      „Oh, mina olen selgelt liiga vana, et nii hilistel õhtutundidel ojades lobistada.” Bayazi ilme muutus karmiks. „Suur inimene peab kõigepealt õppima alandlikkust. Toidunõud ootavad.”

      Luthar tegi juba suu lahti, et midagi öelda, kuid mõtles siis ümber, ajas end vihaselt püsti ja viskas oma teki rohule. „Pagana potid,” manas ta, korjas nõud tule ümbert kokku ja vantsis oja poole.

      Ferro vaatas talle järele, näol kummaline ilme, mis võis isegi olla tema versioon naeratusest. Siis jäi ta jälle tuld vaatama ja noolis huuli. Logen tõmbas veelähkril korgi pealt ja pakkus lähkrit Ferrole.

      „Mhh,” mühatas naine, haaras Logeni käest lähkri ja võttis kiire lonksu. Ta pühkis varrukaga suud, vaatas Logeni poole ja kortsutas kulmu. „Mis on?”

      „Ei midagi,” ütles Logen kähku, pööras pilgu ära ja tõstis andekspaluvalt käed. „Mitte midagi.” Kuid sisimas ta muheles. Väikesed sammud ja aeg. Niimoodi ta saavutabki eesmärgi.

      Väikesed kuriteod

      „Külm, eks ole, kolonel West?”

      „Jah, Teie Kõrgus, talv on peaaegu käes.”

      Öösel oli sadanud midagi lumetaolist. Külma, märga lörtsi, mis kattis kõik jäise niiskusega. Nüüd, kahvatul hommikul, tundus kogu maailm pooleldi külmunud. Hobuste kabjad panid poolkülmunud pori krõgisema ja lirtsuma. Poolkülmunud puude otsast tilkus nukralt vett. West ise ei olnud mingi erand. Tema tilkuvast ninast tuli hingeauru. Tema kõrvalestad kipitasid ebameeldivalt ja muutusid külmast tuimaks.

      Paistis, et prints Ladisla ei märkagi seda, kuid tema oli ka mässitud tohutusse kasukasse, tal oli peas läikivast mustast karusnahast müts ja käes samasugused käpikud, mis kahtlemata olid maksnud mitusada marka. Ta vaatas Westi poole ja naeratas laialt. „Kuid mehed tunduvad kõigest hoolimata tublid ja lahinguks valmis.”

      West ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ladisla alluvusse antud kuninga kaardiväe rügemendi olukord tundus tõesti üsna rõõmustav, see oli tõsi. Nende laiad telgid olid löödud üles korralikesse ridadesse laagri keskel, telkide ees põlesid lõkked, sealsamas lähedal olid korralikult lõõga pandud hobused.

      Kuid aadlike saadetud sõdurite olukord, kes moodustasid tubli kolm neljandikku üksusest, polnud nii tore. Paljud neist olid kurvastavalt halvas seisus. Mõnel ei olnud mingit ettevalmistust ega mingeid relvi, mõned olid selgelt liiga haiged või vanad, et täisvarustuses marssida, rääkimata veel lahingupidamisest. Mõnel polnud peaaegu midagi muud peale riiete, mis seljas, ja needki olid armetud. West oli näinud, kuidas mehed kobaras puude all kükitasid, et soojem oleks, vihma kaitseks ainult poolik tekk peale tõmmatud. See oli häbiväärne.

      „Kuninga kaardivägi on hästi varustatud, aga ma muretsen aadlike saadetud sõdurite olukorra pärast, Teie Kõ…”

      „Jah,”