Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

kokku koguda, kes tema arvates rikkad võisid olla, ta laskis nad koos teistega üles puua ja me rekvireerisime kõik, mis neil oli, ja jagasime omavahel ära! Ta hoidis enda osa kastis oma korteris ja kui ta kadus… võtsin ma selle ära!”

      „Kus see raha nüüd on?”

      „Läinud! Ma kulutasin selle ära! Naistele… veinile ja, ja kõigele muule!”

      Glokta laksutas hukkamõistvalt keelt. „Oi-oi-oi.” Ahnus ja vandenõud, ebaõiglus ja reetmine, röövimine ja mõrvad. Siin on olemas kõik koostisained looks, mis massidele närvikõdi pakub. Vürtsikas lugu, kuid see ei puutu eriti asjasse. Ta haaras paremini tangide käepidemetest. „Mind huvitab üleminkvisiitor ise, mitte tema raha. Uskuge mind, kui ma ütlen, et ma olen juba väsinud küsimuste esitamisest. Mis Davoustiga juhtus?”

      „Ma… ma… ma ei tea!”

      Võib-olla on see tõsi. Aga see pole tõesti vastus, mida mul vaja on.„Sellest ei piisa.” Glokta pigistas, metallterad lõikasid lihast puhtalt läbi ja said vaikse klõpsatusega kokku. Harker karjus ja rabeles ja möirgas kohutavast valust, punasest lihalapikesest, kus kunagi oli olnud tema rinnanibu, voolas verd, mis jooksis mustade niredena mööda tema kahvatut kõhtu alla. Glokta kaelast käis läbi valusööst, ta võpatas ja sirutas kaela, kuni see plõksatas. Kummaline, et aja jooksul muutuvad teiste inimeste kõige suuremadki kannatused… tüütuks.

      „Inkvisiitoriabiline Frost, te ju näete, et inkvisiitori haavast tuleb verd! Palun!”

      „Vabanduft.” Frost tõmbas söepannilt kriginal põletusraua, mis hõõgus oranžilt. Selle kuumust oli tunda isegi seal, kus Glokta istus. Ah, kuum raud. See ei varja ühtegi saladust, see ei valeta kunagi.

      „Ei! Ei! Ma…” Harkeri sõnad sulasid mulisevaks karjeks, kui Frost raua vastu haava surus. Ruum täitus aeglaselt küpseva liha soolaka aroomiga. Glokta vastikuseks pani see lõhn tema tühja kõhu korisema. Kui palju aega sellest möödas on, kui ma viimati korralikku lihaviilakat süüa sain? Ta pühkis vaba käega näolt uue higikorra ja liigutas valutavaid õlgu kuue all.

      Kõik see on nii inetu. Miks ma seda tööd siis teen? Ainsaks vastuseks oli vaikne krõmpsumine – Frost lükkas põletusraua hoolikalt tagasi süte vahele, laiali paiskus oranže sädemeid. Harker väänles ja halises ja vappus, tema pisaraid täis silmad olid punnis, mustakskõrbenud lihast tema rinnal tõusis lae poole suitsuniit. Inetu, seda muidugi. Pole kahtlust, et ta on selle ära teeninud, aga see ei muuda midagi. Tõenäoliselt pole tal aimugi, mis Davoustiga juhtus, kuid see ei muuda samuti midagi. Küsimused tuleb esitada, ja täpselt nii, nagu teaks ta vastuseid.

      „Miks te mulle nii kangekaelselt vastu hakkate, Harker? Kas on võimalik… et te arvate… et kui ma olen teie rinnanibudega lõpetanud, ongi mul mõtted otsas? Kas te arvate nii? Et ma piirdun teie rinnanibudega?”

      Harker vahtis talle otsa, tema huultel tekkisid ja lõhkesid süljemullid. Glokta kummardus talle lähemale. „Ei-ei-ei, ärge üldse arvake. See on alles algus. See pole veel õieti alguski. Meil on aega armutus külluses. Päevi, nädalaid ja kuid, kui vaja on. Kas te usute tõesti, et suudate oma saladusi nii kaua hoida? Nüüd kuulute te mulle. Mulle ja sellele toale. See lõpeb alles siis, kui ma olen teada saanud, mida vaja.” Ta kummardus ja haaras Harkeri teise rinnanibu pöidla ja nimetissõrme vahele. Siis võttis ta lõiketangid ja avas nende verised terad. „Kui raske siis on sellest aru saada?”

      Gildmeister Eideri söögisaal pakkus muinasjutulist silmailu. Kitsastest akendest puhuvas kerges tuules lehvisid hõbedased ja karmiinpunased, kuldsed ja lillad, rohelised, sinised ja erkkollased kangad. Seinu kaunistasid filigraanselt nikerdatud marmorplaadid, nurkades seisid mehekõrgused iluvaasid. Põrandale oli puistatud kuhjade kaupa värskeid ja puhtaid patju, mis justkui ahvatlesid möödaminejat mõnusa minnalaskmisega pikali viskama. Kõrgetes klaasanumates põlesid värvilised küünlad, mis heitsid kõigisse nurkadesse sooja valgust ning täitsid õhu magusa aroomiga. Marmorsaali otsas nirises selge vesi vaikselt tähekujulisse basseini. Teatraalsust oli siin tõesti omajagu. See on nagu kuninganna buduaar mõnest Kanta legendist.

      Gildmeister Eider, vürtsikaupmeeste gildi juht, oli saali kõige domineerivam kaunistus. Tõeline kaupmeeste kuninganna. Ta istus laua otsas, seljas säravpuhas valge rüü, mille küütlev siid paistis õige pisut läbi, vaevuaimatavalt ja lummavalt. Iga tolli tema päevitunud nahast katsid varandust väärt kalliskivid, tema juuksed olid elevandiluust kammidega pealaele kinnitatud, mõned pikad kiharad ümbritsesid aga kunstipäraselt tema nägu. Jäi väga mulje, et ta on end terve päeva valmis seadnud. Ja ükski hetk sellest pole tühja läinud.

      Gloktal, kes kössitas toolil laua teises otsas, ees taldrik aurava supiga, oli tunne, nagu oleks ta sattunud juturaamatusse. Ma olen õudses armuloos, mille tegevus toimub eksootilises Lõunas: gildmeister Eider on kangelanna, mina aga jälestusväärne sant, õela südamega kurikael. Huvitav, kuidas see muinaslugu lõpeb? „Öelge siis, gildmeister, millele ma võlgnen selle au?”

      „Nagu ma aru saan, olete teiste linnakogu liikmetega juba rääkinud. Ma olin imestunud ja õige pisut haavunud, et te pole veel minuga kokkusaamist soovinud.”

      „Palun andestust, kui te tundsite, et olete kõrvale jäetud. Tundus kohane, et ma jätaksin kõige mõjukama liikmega kohtumise viimaseks.”

      Naine tõstis haavunud pilgu. Ja see haavumine on täiuslikult näideldud. „Mõjukas? Mina? Vurms valitseb eelarvet ja annab välja määrusi, Vissbruck käsutab sõjaväge ja vastutab kindlustuste eest. Kahdia räägib suure osa eest linnarahvast. Minu roll on tühine.”

      „No kuulge…” Glokta naeratas oma hambutut naeratust. „Loomulikult olete te särav, kuid ma pole päris pimestatud. Vurmsi eelarve on vürtsikaupmeeste teenitavate summade kõrval nagu sandiraha. Kahdia rahvas on peaaegu abituks muudetud. Oma alkoholis marineeritud sõbra Cosca kaudu käsutate teie enam kui kaks korda suuremaid vägesid kui Vissbruck. Ainus põhjus, miks Unioon sellest janusest kaljust siin üldse huvitatud on, on kaubandus, mida kontrollib teie gild.”

      „Noh, mulle ei meeldi hoobelda.” Gildmeister kehitas ausalt õlgu. „Aga küllap on mul tõesti linnas mingi kerge mõju. Ma näen, et te olete küsimusi esitanud.”

      „See on minu töö.” Glokta tõstis lusika suu juurde ja rüüpas suppi, pingutades kõigest väest, et see tema allesjäänud hammaste vahel ei luriseks. „Muide, supp on oivaline.” Ja mitte surmav, jääb üle loota.

      „Ma arvasingi, et te oskate seda hinnata. Mina olen nimelt samuti küsimusi esitanud.”

      Vesi vulises ja vulksus basseinis, seintel sahisesid kangad ja hõbelusikad kilksusid vaikselt vastu peeneid supitaldrikuid. Mina ütleksin, et esimene raund lõppes viigiga. Carlot dan Eider katkestas vaikuse.

      „Ma muidugi mõistan, et teil on ülesanne ülemlektorilt endalt. Ülimalt tähtis ülesanne. Ma näen, et te pole mees, kes üleliia peenutseks, aga võibolla oleks siiski mõistlik pisut ettevaatlikumalt edasi liikuda.”

      „Ma tunnistan, et minu kõnnak on veider. See on vana sõjahaava pärast, millele lisandus kaks aastat piinamist. On ime, et see jalg mulle üldse alles jäi.”

      Carlot dan Eider naeratas laialt, näidates kahte rida täiuslikke hambaid. „See on tõesti naljakas, kuid minu kolleegidele teie etteasted nii palju lõbu ei paku. Te ei meeldi selgelt ei Vurmsile ega Vissbruckile. „Nõudlik” oli vist sõna, mida nad kasutasid, paljude teiste hulgas, mida ma parem kordama ei hakka.”

      Glokta kehitas õlgu. „Ma ei tulnud siia sõprust sobitama.” Ja ta tühjendas klaasi, kus oli ootustele vastavalt suurepärane vein.

      „Kuid sõbrad võivad ju kasulikuks osutuda. Kui mitte muud, siis on iga sõbraga üks vaenlane vähem. Davoust ärritas järjekindlalt kõiki ja tulemus ei olnud rõõmustav.”

      „Davoustil polnud seda õnne, et talle oleks kuulunud Kinnise Nõukogu toetus.”

      „Tõsi. Kuid ükski dokument ei peata noahoopi.”

      „Kas see on ähvardus?”

      Carlot