Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

talle määratud kogu elu siin viibida. „Minu meelest on see kuritegu.”

      Komandant kehitas õlgu. „Ärge petke ennast. Igaüks on milleski süüdi ja isegi süütud võivad ohtlikud olla. Võib-olla ongi suurte kuritegude ärahoidmiseks vaja väikesi kuritegusid, kuid seda otsustavad mehed, kes on meist kõrgemal, kolonel West. Mina hoolitsen lihtsalt, et nad kõvasti töötaksid, üksteisele kurja ei teeks ja ära ei põgeneks.”

      „Teie teete lihtsalt oma tööd? Hästituntud vabandus vastutusest kõrvalehoidmiseks.”

      „Kumb meist elab nende keskel, ümberringi ainult tühi maa? Kumb meist hoolitseb nende eest, toidab ja katab neid, kasib neid, peab lõputut ja mõttetut sõda nende täide vastu? Kas teie vaatate, et nad üksteist ei peksaks, ei vägistaks ja ära ei tapaks? Te olete ju kuninga kaardiväe ohvitser, eks ole, kolonel? Te elate siis Aduas? Kenas korteris Agriontis, rikaste ja silutute keskel?” Westi kulm tõmbus kipra ja Lorsen hakkas naeru kõhistama. „Kumb meist on tegelikult vastutusest kõrvale hoidnud, nagu te väljendusite? Minu südametunnistus pole kunagi puhtam olnud. Te võite meid vihata, kui tahate, me oleme sellega harjunud. Ka mustuseaukude tühjendajal ei taha keegi kätt suruda, kuid mustuseauke tuleb ikkagi tühjendada. Muidu on maailm varsti sitta täis. Te võite võtta oma tosina seppasid, aga ärge üritage teeselda, nagu oleksite minust parem. Siin pole keegi teistest parem.”

      See ei meeldinud Westile, kuid ta pidi tunnistama, et inkvisiitori argumendid olid veenvad, niisiis surus ta hambad kokku ja rühkis vaikides edasi, pea rinnal. Nad astusid lirtsudes pika akendeta kivihoone poole, mille kõikides nurkades seisvatest kõrgetest korstendest tuprus udusesse õhku paksu suitsu. Inkvisiitoriabiline tõmbas riivid raske ukse eest, vinnas ukse lahti ning West ja Lorsen läksid tema järel pimedusse.

      Palavus mõjus pärast jäist välisõhku nagu kõrvakiil. Kirbe suits pani Westi silmad kipitama ja näris kurgus. Lärm kitsas ruumis oli hirmutav. Lõõtsad krigisesid ja puhkisid, vasarad kõlisesid vihaseid sädemeid üles paisates alasitele, hõõguvkuum metall sisises raevukalt veetünnides. Igal pool olid mehed, tihedasti koos, nad higistasid, ägasid ja köhisid, nende sissevajunud nägusid valgustas ääside oranž kuma. Nagu deemonid põrgus.

      „Lõpetage töö!” möirgas Lorsen. „Lõpetage ja võtke rivvi!”

      Mehed panid tööriistad aeglaselt käest ning liipasid ja komberdasid kolinal lähemale, et rivisse võtta, samal ajal kui varjust jälgis neid neli-viis inkvisiitoriabilist. Rivi sai vilets, lünklik, kõver ja nukker. Paaril mehel olid rauad lisaks pahkluudele ka randmete ümber. Nad ei näinud tõesti välja nagu lahendus Westi probleemile, kuid tal ei olnud valikut. Kusagilt mujalt polnud tal mehi võtta.

      „Meil on külaline väljast. Öelge, mis teil öelda on, kolonel.”

      „Mina olen kolonel West,” kähistas West, hääl kurkukraapivast õhust murdumas. „Siit tosinkonna miili kaugusel on laagris kümme tuhat sõdurit, kelle juhiks on prints Ladisla. Meil on vaja seppasid.” Ta köhatas ja üritas valjemini rääkida, ilma et seejuures kopse välja köhiks. „Kes teist oskab metallitööd?”

      Keegi ei lausunud sõnagi. Mehed vahtisid oma viledaid jalatseid või paljaid jalgu ning heitsid vahetevahel silmanurgast pilgu hämaruses põrnitsevate inkvisiitoriabiliste poole.

      „Pole vaja karta. Kes oskab metallitööd?”

      „Mina oskan, härra.” Üks mees astus ette, ahelad jalgade ümber kõlisemas. Ta oli kõhn ja sooniline ning hoidis kergelt küüru. Kui laternavalgus tema näole langes, võpatas West endalegi üllatuseks. Mehe nägu oli kohutavatest põletushaavadest moonutatud. Üks näopool oli üksainus kahvatu, justkui pisut sulanud armiderägastik, kulmu ei olnud, peanahk oli roosadest paljastest kohtadest laiguline. Mehe teine näopool ei olnud eriti parem. Tal peaaegu ei olnudki nägu. „Ma oskan sepikojas töötada ja olin Gurkhulis sõduriametis ka.”

      „Väga hea,” pomises West, üritades kõigest väest varjata õudust mehe väljanägemise üle. „Sinu nimi?”

      „Pike.”

      „Kas mõni neist oskab veel metallidega ümber käia, Pike?”

      Põletushaavadega mees hakkas jalgu järel lohistades ja ahelate kolksudes mööda rivi minema ja mehi välja tõmbama, komandant aga vaatas pealt ja tema kulm tõmbus üha enam kortsu.

      West noolis oma kuivi huuli. Raske oli uskuda, et nii lühikese ajaga võib sattuda nii kohutavast külmast nii kohutava palavuse kätte, kuid siin ta oli ja tal oli ebamugavam kui kunagi varem. „Mul on vaja nende ahelate võtmeid, inkvisiitor.”

      „Mingeid võtmeid ei ole. Rauad on kokku sulatatud. Neid polnud kavas kunagi ära võtta ja ma soovitan tungivalt ka teil seda mitte teha. Paljud neist vangidest on äärmiselt ohtlikud ja pidage meeles, et te peate nad otsekohe tagasi tooma, kui teise võimaluse leiate. Inkvisitsioon ei tegele enneaegsete vabastamistega.” Ta marssis minema, et ühe abilisega rääkida.

      Pike nihkus Westile lähemale, tirides teist sunnitöölist käsivarrest. „Andke andeks, härra,” ütles ta käriseva häälega vaikselt. „Aga kas te leiaksite koha ka minu tütrele?”

      West kehitas kohmetult õlgu. Ta oleks hea meelega kõik siit ära viinud ja selle neetud koha maani maha põletanud, aga ta mängis juba praegugi oma õnnega. „Naine nii paljude sõdurite keskel – see pole hea mõte. See pole üldse hea mõte.”

      „See on parem kui siia jääda, härra. Ma ei saa teda siia üksi jätta. Ta saab mind ääsi juures aidata. Ta oskab ka ise vasarat vibutada, kui vaja. Ta on tugev.”

      Tüdruk ei paistnud tugev. Ta oli kõhn, räbalates, kondine nägu oli nõe ja õliga koos. West oleks teda hoopis poisiks pidanud. „Anna andeks, Pike, aga seal, kuhu me läheme, pole töö lust ja lillepidu.”

      West pöördus minekule, kuid tüdruk haaras tal käsivarrest. „Siin pole töö samuti lust ja lillepidu.” Tüdruku hääl üllatas Westi. See oli vaikne, ladus, haritud. „Minu nimi on Cathil. Ma suudan tööd teha.” West vaatas teda ja tahtis oma käe juba lahti raputada, kuid tüdruku ilme meenutas talle midagi. Seal polnud valu. Seal polnud hirmu. Silmad oli tühjad, tuimad nagu surnul.

      Ardee. Vererida põsel.

      West krimpsutas nägu. See mälestus oli nagu haav, mis ei taha paraneda. Palavus oli väljakannatamatu, kõik Westi kehaosad tukslesid ebamugavustundest, munder oli niiske naha vastus nagu liivapaber. Ta pidi sellest jubedast paigast minema saama.

      Ta pööras pea ära, silmad kipitamas. „Tüdruk ka,” käratas ta.

      Lorsen mühatas. „Kas te teete nalja, kolonel?”

      „Uskuge mind, mul pole naljatuju.”

      „Oskustega mehed on iseasi, neid on teil ilmselt tõesti vaja. Aga ma ei saa teil lubada võtta lihtsalt kõiki vange, kes silma jäävad…”

      West pöördus lõrisedes inkvisiitori poole, nüüd oli tema kannatus tõesti katkenud. „Ma ütlesin, et tema ka!”

      Kui komandandile avaldaski Westi raev muljet, siis välja ta seda ei näidanud. Nad seisid pika viivu ja vahtisid tõtt. Westi näol nirises higi, veri tagus meelekohtades.

      Siis Lorsen noogutas aeglaselt. „Tüdruk ka. Olgu pealegi. Ma ei saa teid takistada.” Ta kummardus Westile lähemale. „Kuid ülemlektor kuuleb sellest. Ta on kaugel ja läheb aega, kuni see temani jõuab, kuid ta kuuleb sellest.” Lorsen kummardus Westile veel lähemale ja sosistas talle peaaegu kõrva: „Võib-olla te tulete ühel päeval tagasi, kuid seekord juba selleks, et jääda. Võib-olla peaksite vahepeal valmistama ette väikese kõne sellest, mis on karistuskolooniates õigesti ja mis valesti. Selleks on teil küllalt aega.” Lorsen pöördus minekule. „Nüüd võtke minu vangid ja minge. Ma pean kirja kirjutama.”

      Vihm

      Korralik paduvihm oli Jezali meelest alati olnud ülimalt lõbus. Kui vihmapiisad piitsutasid Agrionti tänavaid, müüre ja katuseid, vesi pahises rentslites, oli tore oma soojas ja kuivas toas märjast aknast välja vaadata, naeratus näol. Vihm tabas ootamatult preilisid pargis,