Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

mis roomas läbi rohu. Inimestest polnud märkigi, kuid Ferrol oli õigus – see ei tähenda tingimata, et ohtu poleks.

      „Minge igaks juhuks ja vaadake järele,” sosistas Pikk-koib.

      „Mina pean minema?” Logen vaatas silmanurgast tema poole. „Sina jääd siis siia, jah?”

      „Mul pole võitlemise peale annet. Te teate seda väga hästi.”

      „Hah,” ühmas Logen. „Võitluses hakkamasaamise peale sul annet pole, aga võitluste leidmise peale on kõvasti.”

      „Leidmine on minu töö. Ma olen siin selleks, et navigeerida.”

      „Võib-olla sa leiaksid siis mulle korralikku toitu ja voodi, kus magada,” nähvas Luthar oma vinguva uniooni aktsendiga.

      Ferro imes jälestusega hambaid. „Keegi peab minema,” urises ta ja libistas end kõhuli üle nõlva serva. „Mina lähen vasakult.”

      Keegi teine ei liigutanud. „Meie läheme ka,” mühatas Logen Lutharile.

      „Mina?”

      „Kes siis veel? Kolm on hea arv. Lähme vaikselt ja ettevaatlikult.”

      Luthar piilus läbi rohu orgu, noolis huuli ja hõõrus käsi. Ta oli pabinas, Logen sai sellest aru, pabinas, kuid samal ajal uhke nagu nooruk, kes ajab oma esimese lahingu eel selja sirgu ja üritab näidata, et ei karda. Logenit ta ära ei petnud. Ta oli seda sada korda näinud.

      „Kas sinul on kavas hommikuni oodata?” küsis ta vaikselt.

      „Sina ära unusta oma puudusi, põhjalane,” sisistas Luthar ja hakkas nõlvast alla roomama. „Sul on neid piisavalt!” Tema suurte läikivate kannuste kettad kõlisesid valjusti, kui ta end üle oruserva vedas, kohmakalt ja kogenematult, perse püsti.

      Ta polnud veel sammugi kaugusele jõudnud, kui Logen tal kuuest haaras. „Kas sa neid maha ei jäta või?”

      „Mida?”

      „Neid kuradi kannuseid! Ma ütlesin, et lähme vaikselt! Sa võiksid endale sama hästi kellukese riista külge riputada!”

      Luthar põrnitses teda ning ajas end istukile, et kannused ära võtta.

      „Ole pikali!” sisistas Logen ja lükkas ta rohu sisse selili. „Kas tahad, et me kõik surma saaks?”

      „Ära puutu mind!”

      Logen lükkas ta uuesti pikali ja torkas teda sõrmega, et ta kindlasti aru saaks. „Mina igatahes ei taha sinu kannuste pärast surma saada! Kui sa ei saa vaikselt tulla, jää navigaatoriga siia.” Ta vaatas pahaselt Pikk-koiva poole. „Võib-olla te suudate külasse navigeerida, kui me oleme kindlaks teinud, et ohtu pole.” Ta vangutas pead ja roomas Ferro järel nõlvast alla.

      Ferro oli juba poolel teel oja poole, roomas ja veeretas end üle lagunevate seinte, hiilis maadligi hoides varemete vahel, käsi kõvera mõõga käepidemel, kiire ja vaikne nagu üle tasandiku kihutav tuul.

      Muidugi oli see muljetavaldav, kuid ka Logen polnud just käpard, kui asi hiilimisse puutus. Nooremana oli ta selle poolest kuulus olnud. Ta ei teadnudki enam, kui paljudele šankadele ja inimestele ta oli selja tagant ligi hiilinud, arvepidamine oli sassi läinud. Kunagi räägiti, et Verise Üheksa tulekut kuuled alles siis, kui veri sinu kaelast välja purskab. Kui öelda Logen Üheksasõrme kohta ühte asja, siis seda, et ta oskab vaikselt liikuda.

      Ta voolas esimese müüri juurde ja libistas ühe jala sellest üle, vaikselt nagu hiir. Ta vinnas end üles, libedalt nagu või, tasakesi, müüri ligi hoides. Tema teine jalg jäi müüril lahtiste kivide taha ja tõmbas need robinal alla. Ta haaras kividest, üritas neid kinni hoida, lõi küünarnukiga veel rohkem kive tasakaalust välja ja need kukkusid valju kolinaga tema ümber maha. Ta komistas oma vigastatud jala peal, väänas pahkluud, kraaksatas valust, kukkus pikali ja veeres ohakapuhmasse.

      „Kurat,” mühatas ta ja ajas end vaevaga püsti, üritas mõõgapärast haarata, kuid takerdus põhjalikult oma sassis kuue sisse. Väga hea, et mõõk tal käes ei olnud, muidu oleks ta enda sellega võib-olla läbi torganud. Ühe tema sõbraga juhtus nii. Ta tormas vaenlasele peale ja oli karjumisega nii ametis, et komistas puujuure otsa ja lõi omaenda kirvega oma kolbal suure tüki küljest. Imekiiresti tagasi porisse…

      Logen kössitas mahakukkunud kivide vahel, oodates, et keegi teda ründaks. Kedagi ei tulnud. Ainult tuul kahises vanade seinte aukudes ja vesi sulises ojas, nagu naeraks. Logen roomas rohmakate kivide hunniku kõrval, sai vanast ukseavast välja, libistas end üle lääpas seina ja lonkas õhku ahmides haige jala peal edasi. Nüüd ta enam peaaegu ei üritanudki vaikselt olla. Külas ei olnud kedagi. See oli kohe selge, kui ta kukkus. See hale etendus poleks kellelgi märkamata jäänud. Kui Hagijas oleks elus, oleks ta praegu ilmselt nutnud. Logen lehvitas üles nõlva poole ning hetk hiljem tõusis Pikk-koib püsti ja lehvitas vastu.

      „Siin pole kedagi,” pomises Logen endamisi.

      „Ja parem ongi,” sisistas Ferro hääl tema selja tagant, kõige rohkem paari sammu kauguselt. „Sa kuulad maad uutmoodi, roosa. Teed nii palju lärmi, et vaenlane tuleb ise sinu juurde.”

      „Ma olen rooste läinud,” mühatas Logen. „Aga sellest pole lugu. Siin pole kedagi.”

      „Aga oli.” Ferro seisis ühe purunenud hoone müüride vahel ja vahtis maha. Seal oli rohus põlenud laik, kivid ümber. Lõkkease.

      „See on kõige rohkem paar päeva vana,” märkis Logen vaikselt, sorkides sõrmega lõkketuhas.

      Luthar tuli nende juurde. „Siin pole ikkagi kedagi.” Tema näol oli rahulolev, muhe ilme, nagu oleks tal milleski õigus olnud. Logen ei saanud aru, milles.

      „Sul veab, et ei ole, muidu me peaks sind praegu võib-olla kokku õmblema!”

      „Mina peaksin teid mõlemaid õmblema!” sisistas Ferro. „Ma peaksin teie tobedad roosad pead kokku õmblema! Teist mõlemast on sama palju kasu kui kotitäiest liivast keset kõrbe! Siin on jäljed! Siit on läinud hobused, enam kui üks vanker.”

      „Võib-olla kaupmehed?” pakkus Logen lootusrikkalt. Nad vahetasid Ferroga pilgu. „Võib-olla oleks mõistlik rajalt kõrvale keerata.”

      „Liiga aeglane.” Nüüd oli ka Bayaz alla külasse jõudnud. Quai ja Pikkkoib tulid vankri ja hobustega kohe tema taga. „Nii me liiguksime selgelt liiga aeglaselt. Me jääme rajale. Siin paistavad kõik juba kaugelt kätte. Meile jääb piisavalt aega.”

      Näis, et Luthar pole nii kindel. „Kui meie näeme neid, näevad nemad meid ka. Mis siis saab?”

      „Mis siis saab?” Bayaz kergitas kulmu. „Siis on meil kuulus kapten Luthar, kes meid kaitseb.” Ta laskis pilgul üle lõhutud küla käia. „Jooksev vesi ja peavari… või vähemalt midagi sarnast. Paistab laagri jaoks hea koht olevat.”

      „Kõlbab küll,” pomises Logen, kes tuulas juba vankris, et tule jaoks puid võtta. „Mul on kõht tühi. Kuhu need linnud jäid?”

      Logen istus ja vaatas üle oma poti ääre, kuidas teised söövad.

      Ferro kössitas lõkkevalguse väreleva sõõri serval, varje täis nägu peaaegu kausi sisse torgatud, vahtis kahtlustavalt ringi ja toppis toitu sõrmedega suhu, nagu kardaks, et keegi võib selle iga hetk ära võtta. Luthar ei olnud nii innukas. Ta näris pepsilt paljastatud hammastega linnutiiba, justkui oleks see mürgine ja seda ei tohiks huultega puutuda. Kõrvalejäetud tükikesed oli ta hoolikalt taldrikuservale ritta ladunud. Bayaz mälus mõnuga, tema habe läikis lihamahlast. „Maitsev,” mõmises ta täis suuga. „Te võiksite toiduvalmistamise oma ametiks võtta, isand Üheksasõrm, kui peaksite kunagi tüdinema…” ta vehkis lusikaga „…sellest, mida iganes te praegu teete.”

      „Mhh,” mühatas Logen. Põhjas tegid kõik kordamööda süüa ja seda peeti auks. Hea toiduvalmistaja oli peaaegu sama kõrges hinnas kui hea võitleja. Siin see nii polnud. Toiduvalmistamisoskuse poolest oli see seltskond tõeliselt hädine. Bayaz suutis hädavaevu endale teed keeta, sellega tema võimed ka piirdusid. Quai suutis heal juhul karbist kuiviku