Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Majesteedi Inkvisitsiooni juhile.

      Teie Eminents, linna kaitserajatiste juures on tööd alustatud. Dagoska kuulsad maamüürid on küll võimsad, kuid häbiväärses seisukorras, ja ma võtsin tarvitusele jõulised abinõud nende tugevdamiseks. Lisaks tellisin ma juurde varustust, toitu, turviseid ja relvi, mis on hädavajalikud, et linn piiramisele kas või mingi aja vastu peaks.

      Kahjuks on kaitserajatised suured ja ülesanne meie ees tohutu. Ma alustasin töid võlgu, kuid igavesti võlgu ei anta. Ma palun Teie Eminentsi alandlikult, et te saadaksite vahendeid, millega tööd jätkata. Ilma rahata peame oma jõupingutused lõpetama ja me kaotame linna.

      Uniooni vägesid on linnas vähe ja nende võitlusvaim ei ole kõrge. Linnas on palgasõdurid ja ma andsin käsu neid juurde värvata, kuid nende ustavus on küsitav, eriti kui neile pole võimalik maksta. Seepärast palun ma, et siia saadetaks juurde kuninga sõdureid. Isegi üksainus kompanii annaks palju.

      Varsti kuulete minust jälle, seni aga teenin ja kuuletun.

      Sand dan Glokta,

      Dagoska üleminkvisiitor

      „Siin see ongi,” ütles Glokta.

      „Mhmh,” tegi Frost.

      See oli rohmakas ühekorruseline ehitis, poritellistest hooletult laotud, mitte suurem kui paras puukuur. Halvastiistuva ukse ja ainsa akna halvastiistuvate luukide ümbert voolasid välja valgusniidid. Osmik oli üsna samasugune kui teised osmikud tänaval – kui seda saab tänavaks nimetada. See ei paistnud tõesti sobiliku eluasemena Dagoska valitseva kogu liikmele. Kuid samas on Kahdia mitmes mõttes kummaline inimene. Kohalike juht. Preester, kellel pole templit. Ehk on temal kõige vähem kaotada?

      Uks avanes veel enne, kui Glokta oli jõudnud koputada. Uksel seisis Kahdia, pikk ja sale, valge rüü seljas. „Tulete ehk sisse?” Hadiš pöördus, astus tooli juurde ja võttis istet.

      „Oota siin,” ütles Glokta.

      „Mhmh.”

      Seestpoolt ei paistnud osmik sugugi rõõmsam kui väljast. Puhas, korras ja põrgulikult kehv. Lagi oli nii madal, et Glokta sai hädavaevu püsti seista, põrand oli kõvakstambitud pinnasest. Ainsa toa kaugemas servas kastide peal oli õlgmadrats, selle kõrval väike tool. Akna all seisis töntsakas kummut, kummuti peal olid virnas mõned raamatud, nende kõrval põles tilkuv küünal. Kui mitte arvestada loomulike vajaduste jaoks mõeldud mõlkis ämbrit, siis paistis, et sellega Kahdia maine vara piirdubki. Üleminkvisiitorite peidetud surnukehadest pole jälgegi, aga kunagi ei või teada. Surnukeha saab väga ilusti ära paigutada, kui see piisavalt väikesteks tükkideks lõigata…

      „Te peaksite agulist ära kolima.” Glokta pani ukse enda järel hingede kriiksudes kinni, lonkas voodi juurde ja vajus raskelt madratsile istuma.

      „Kohalikke ei lubata ülalinna, või pole te kuulnud?”

      „Kindlasti saaks teie puhul erandi teha. Te võiksite tsitadellis ruumid saada. Siis ei peaks ma teiega rääkimiseks siia alla lonkama.”

      „Ruumid tsitadellis? Samal ajal kui minu kaaslased mädanevad siin kõntsa sees? Vähim, mida juht saab teha, on oma rahva kannatuste jagamine. Muud tröösti mul neile eriti pakkuda ei ole.” All-linnas oli lämmatavalt palav, kuid Kahdial ei paistnud ebamugav olevat. Tema pilk oli rahulik, silmad vaatasid ainiti Gloktat, tumedad ja jahedad nagu sügav vesi. „Kas te ei kiida sellist teguviisi heaks?”

      Glokta masseeris valutavat kaela. „Mitte vähimalgi määral. Teile märterlus sobib, kuid te peate mulle andestama, kui mina teiega ei ühine.” Ta noolis oma tühje igemeid. „Mina olen oma ohvrid juba toonud.”

      „Võib-olla mitte veel kõik. Esitage oma küsimused.” Nii et otse asja juurde. Kas tal pole midagi varjata? Või pole tal midagi kaotada?

      „Kas te teate, mis juhtus minu eelkäija, üleminkvisiitor Davoustiga?”

      „Ma loodan siiralt, et ta suri suurtes valudes.” Glokta kulmud kerkisid talle endalegi üllatuseks. Seda ootasin ma küll kõige vähem – aus vastus! Võib-olla on see esimene aus vastus, mille ma sellele küsimusele olen saanud, kuid ei saa öelda, et see Kahdia süüst vabastaks.

      „Suurtes valudes?”

      „Väga suurtes valudes. Ja ma ei vala ainsatki pisarat, kui teie talle järele lähete.”

      Glokta muigas. „Mul ei tule pähe vist kedagi, kes selle peale pisara valaks, kuid praegu on jutt Davoustist. Kas teie omad olid tema kadumisega seotud?”

      „See on võimalik. Igatahes andis Davoust meile selleks küllalt põhjust. Tema puhastusaktsioonide, ustavusproovide, hoiatavate eeskujude loomise pärast on paljudes perekondades puudu abikaasa, isa või tütar. Minu rahvast on palju tuhandeid, ma ei saa neil kõigil silma peal hoida. Öelda saan ma ainult seda, et mina ei tea tema kadumisest midagi. Kui üks saatan langeb, saadetakse alati uus asemele – ja siin te oletegi. Minu rahvas pole midagi võitnud.”

      „Ainult Davousti vaikimise. Võib-olla avastas ta, et te sõlmisite gurkullastega kokkuleppe. Võib-olla ei olnud Uniooni astumine just teie suurim igatsus.”

      Kahdia turtsatas. „Te ei tea midagi. Ükski dagoskalane ei teeks kunagi gurkullastega kaupa.”

      „Väljastpoolt tulijale paistab, et teil on palju ühist.”

      „Asjatundmatule väljastpoolt tulijale tõesti. Meil mõlematel on tume nahk ja me mõlemad palvetame Jumala poole, kuid sellega sarnasused ka piirduvad. Meie, dagoskalased, pole kunagi olnud sõjakas rahvas. Me jäime siia poolsaarele, olles kindlad oma kaitserajatistele, samal ajal kui Gurkhuli keisririik levis nagu vähk üle terve Kanta mandri. Me arvasime, et nende vallutused ei puutu meisse. Me olime narrid. Meie väravate taha tulid saadikud, kes nõudsid, et me põlvitaksime Gurkhuli keisri ees ja tunnistaksime, et prohvet Khalul kõneleb Jumala häälega. Me ei teinud kumbagi ja Khalul vandus, et hävitab meid. Nüüd tundub, et see lähebki tal lõpuks korda. Kogu Lõuna langeb tema valitsuse alla.” Ja ülemlektorile ei tee see vähimalgi määral nalja.

      „Kes teab, ehk tuleb Jumal teile appi?”

      „Jumal soosib neid, kes oma probleemid ise lahendavad.”

      „Ehk saamegi siis meie mõned probleemid kahekesi ära lahendada.”

      „Mul pole vähimatki huvi teid aidata.”

      „Isegi, kui te aitaksite sellega ka iseennast? Mul on mõte anda välja üks määrus. Ülalinna väravad avatakse ning teie rahval lubatakse oma linnas käia, nagu nad heaks arvavad. Vürtsikaupmehed aetakse Suurest Templist välja, sellest saab jälle teie pühakoht. Dagoskalased saavad loa relva kanda, me anname teile relvad lausa oma ladudest. Kohalikke koheldakse Uniooni täieõiguslike kodanikena. See on vähim, mille nad on ära teeninud.”

      „Või nii… Või nii…” Kahdia põimis sõrmed kokku ja naaldus oma kriuksuva tooli seljatoele. „Nüüd, kui gurkullased koputavad väravatele, tulete Dagoskasse, vehite oma paberitükiga, nagu oleks see Jumala sõna, ja arvate heaks õigesti käituda. Teie ei ole selline nagu kõik teised. Teie olete hea inimene, aus inimene, õiglane inimene. Kas ma peaksin seda uskuma?”

      „Kas ütlen ausalt? Mul pole sellest sittagi, mida te usute, ja õige käitumine läheb mulle veel vähem korda – see oleneb kõik sellest, kelle seisukohast vaadata. Mis puutub aga sellesse, kas ma olen hea inimene” – Glokta kergitas põlglikult ülahuult –, „siis see laev on ammu läinud ja mina ei käinud sellele isegi lehvitamas. Mind huvitab ainult, et Dagoska vaenlase kätte ei langeks. See ja ei miski muu.”

      „Ja te teate, et ilma meie abita te Dagoskat kaitsta ei suuda.”

      „Kumbki meist pole lollpea, Kahdia. Ärge solvake mind, käitudes, nagu oleksite lollpea. Me võime nägeleda, kuni gurkuli tõusulaine üle müüride pühib, aga me võime ka koostööd teha. Kunagi ei tea, võib-olla koos me saame neist isegi jagu. Teie omad aitavad meil kraavi kaevata, müüre parandada, väravaid tugevdada. Alustuseks annate linna kaitseks tuhat meest, pärast annate juurde.”

      „Annan