Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

ainult hobusekust.” Ta vehkis pudeliga. „Või on teil mulle küsimusi?”

      Neid mul on, ja kõvasti.„Kas teil on piiramistega kogemusi?”

      „Kogemusi?” pudistas Cosca. „Kogemusi, küsite? Hah! Kogemused on küll asi, millest mul puudust ei ole…”

      „Tõsi,” pomises Vitari üle õla, „puudust on sul ainult distsipliinist ja lojaalsusest.”

      „Nojah…” Cosca põrnitses Vitari selga. „See sõltub sellest, kellelt küsida. Aga ma olin Etrinas ja Murises. Mõlemas kohas oli tõsine piiramine. Visserini piirasin ma ise paar kuud ja oleksin selle peaaegu vallutanud ka, aga see naissaatan Mercatto tabas mind ootamatult. Ründas ratsaväega just enne koitu, nii et päike paistis nende selja tagant. Pagana ebasõbralik nõks, igavene lita…”

      „Ma kuulsin, et sina olid sel ajal napsist oimetuna maas,” märkis Vitari vaikselt.

      „Nojah… Siis kaitsesin ma Borlettat kuus kuud suurvürst Orso vastu…”

      Vitari turtsatas. „Kuni Orso sulle maksis, et sa väravad lahti teeksid.”

      Cosca naeratas andekspaluvalt. „Ta pakkus ilmatut hulka raha. Aga relvade abil ta sisse ei pääsenud! Seda peab ju tunnistama, Shylo?”

      „Sinu vastu ei pea keegi võitlema, kui rahakott kaasas on.”

      Palgasõdur irvitas. „Ma olen see, kes olen, ja ma pole kunagi väitnud, et oleksin keegi muu.”

      „Nii et te olete siis oma tööandjat reetnud?” küsis Glokta.

      Stüürlane tardus paigale, pudel poolel teel suu juurde. „See solvas küll südamepõhjani, üleminkvisiitor. Nicomo Cosca on küll palgasõdur, kuid on ju ometi mingid reeglid! Mina pööran tööandjale selja ainult ühel juhul.”

      „Ja see on?”

      Cosca irvitas jälle. „Kui keegi teine pakub rohkem.”

      Aa, palgasõdurite aukoodeks. Mõned inimesed on raha eest kõigeks valmis. Enamik inimesi on piisavalt suure raha eest valmis tegema ükskõik mida. Võib-olla ka üleminkvisiitori kaduma panema?„Kas te teate, mis juhtus minu eelkäijaga, üleminkvisiitor Davoustiga?”

      „Aa, nähtamatu piinameistri mõistatus!” Cosca sügas mõtlikult oma higist habet, nokkis löövet kaelal ja uuris sõrmeküüne alla jäänud saaki. „Kes teab või kellele see korda läheb? See mees oli siga, ma ei tea temast peaaegu midagi ja see vähene, mis ma tean, ei meeldi mulle. Tal oli palju vaenlasi, ja juhul kui te pole juba märganud, siis see linn on tõeline ussipesa. Kui tahate teada, milline uss teda just salvas, siis… kas selle väljauurimine pole mitte teie töö? Minul oli tol ööl siin tegemist. Joomisega.”

      Seda pole just üleliia raske uskuda.„Mida te arvate meie ühisest sõbrast, kindral Vissbruckist?”

      Cosca tõmbas pea õlgade vahele ja vajus tooli peal madalamale. „Ta on täielik laps. Mängib sõdurit. Jahmerdab oma pisikese lossi ja pisikese müüriga, kuigi tegelikult loevad ainult suured müürid. Mina ütlen, et kui linn need käest annab, on mäng läbi.”

      „Mina mõtlesin täpselt samuti.” Võib-olla saaks linna kaitsmine siiski ka hullemates kätes olla. „Maamüüride juures on töö juba alanud ja kraavi juures ka. Ma tahan kraavi vee sisse lasta.”

      Cosca kergitas kulmu. „Väga hea. Laske muidugi. Gurkullastele ei meeldi eriti vesi. Nad on halvad meremehed ka. Laske muidugi vesi sisse. Väga hea.” Ta ajas pea kuklasse, imes pudelist viimased piisad välja, viskas pudeli räpasele põrandale ja tõmbas räpase käega üle suu, seejärel aga pühkis kätt oma higiplekilise särgi rinnaesise sisse. „Vähemalt keegi teab, mida teeb. Võib-olla peame siis paar päeva kauem vastu, kui gurkullased ründavad, mis?” Kui keegi meid enne ei reeda.

      „Kunagi ei tea, võib-olla gurkullased ei ründagi.”

      „Oh, mina loodan, et ikka ründavad.” Cosca küünitas käe tooli alla ja võttis sealt järgmise pudeli. Ta tõmbas korgi hammastega pealt ja sülitas toa teise nurka. Tema silmis välgatas miski. „Kui võitlemiseks läheb, makstakse mulle topelt.”

      Oli õhtu ning läbi vastuvõtutoa voolas kerge tuul, mis tõi leevendust. Glokta naaldus akna kõrval vastu seina ja vaatas, kuidas varjud all üle linna venivad.

      Kuberner laskis tal oodata. Ta üritab selgeks teha, et siin on võimul ikkagi tema, öelgu Kinnine Nõukogu, mida tahab. Kuid Gloktal polnudki midagi selle vastu, et natuke paigal olla. Päev oli olnud väsitav. Ta oli mööda linna ringi kõmpinud, uurinud müüre, väravaid, sõdureid. Ja esitanud küsimusi. Küsimusi, millele kellelgi rahuldavaid vastuseid ei ole. Tema jalg tuikas, selg valutas, peopesa oli kepi hoidmisest hell. Aga see kõik pole hullem kui tavaliselt. Ma olen veel püsti. Kokkuvõttes oli hea päev.

      Hõõguva päikese ees olid oranžid pilvetriibud. All mere peal sillerdas viimastes päikesekiirtes pikk valgusrada. Maamüürid olid juba pooled all-linna osmikud sügava hämarusega üle valanud, suure templi kõrgete tornide varjud sirutusid üle ülalinna katuste ja roomasid mööda kaljunõlvu üles tsitadelli poole. Varjudest tulvil künkad mandril paistsid ainult kaugete, ähmaste aimdustena. Ja need kihavad gurkuli sõduritest. Kindlasti nad jälgivad meid, nagu meie jälgime neid. Nad näevad, et me kaevame kraave, lapime müüre, tugevdame väravaid. Kui kaua nad veel jälgimisega rahulduvad? Kui kaua läheb, enne kui päike loojub ka meie jaoks?

      Uks avanes, Glokta pööras pead ja võpatas, kui kaelast käis läbi raksatus. Tuli kuberneri poeg Kursten dan Vurms. Ta pani ukse enda taga kinni ja sammus sihikindlalt tuppa, metallkontsad mosaiikpõrandal klõpsumas. Aa, Uniooni noore aadelkonna uhkeim õis. Autunne on peaaegu füüsiliselt tuntav. Või peeretas keegi?

      „Üleminkvisiitor Glokta! Ma loodan, et ei lasknud teil oodata.”

      „Lasksite küll,” vastas Glokta ning liipas laua juurde. „Nii läheb, kui üks pool jääb kohtumisele hiljaks.”

      Vurms kortsutas pisut kulmu. „Sellisel juhul palun vabandust,” lausus ta kõige vähem andekspaluval toonil, mida on võimalik ette kujutada. „Kuidas linn teile tundub?”

      „Palav ja treppe täis.” Glokta räntsatas imekaunisse tooli. „Kus kuberner on?”

      Vurmsi kulm läks veel rohkem kortsu. „Minu isa pole kahjuks terve, ta ei saa tulla. Te mõistate kindlasti, et ta on vana inimene ja vajab puhkust. Kuid mina saan rääkida tema eest.”

      „Kas tõesti? Ja mida teil kahel öelda on?”

      „Minu isa on väga mures tööde pärast, mida te kaitserajatiste juures alustanud olete. Ma kuulsin, et kuninga sõdurid on pandud poolsaarele auke kaevama, selle asemel et ülalinna müüre kaitsta. Te ju saate aru, et nii te jätate meid pärismaalaste armu alla!”

      Glokta mühatas. „Need pärismaalased on Uniooni kodanikud, ükskõik kui vastumeelselt siis. Uskuge mind, nende halastusele on rohkem põhjust loota kui gurkullaste omale.” Gurkullaste halastusega on mul isiklikud kogemused.

      „Nad on metslased!” hüüatas Vurms põlglikult. „Ja ohtlikud metslased veel lisaks! Teie pole siin nii kaua olnud, et mõista, millist ohtu nad endast kujutavad! Te peaksite Harkeriga rääkima. Temal on kohalike osas õiged arusaamad.”

      „Ma rääkisin Harkeriga, ja mulle tema arusaamad ei meeldi. Tegelikult on mul kahtlus, et ta on sunnitud praegu all koobastes, pimeduses nende üle järele mõtlema ja neid muutma.” Mul on kahtlus, et ta mõtleb nende üle järele lausa praegusel hetkel ja muudab neid nii kiiresti, kui tema hernesuurune aju võimaldab. „Mis puutub teie isa muresse, siis tema ei pea linna kindlustuste pärast enam oma pead vaevama. Ma olen kindel, et ta annab vastutuse nende eest hea meelega mulle üle, kuna ta on vana mees ja vajab puhkust.”

      Üle Vurmsi kena näo käis vihatõmblus. Ta tegi juba suu lahti, et midagi mürgist sisistada, kuid mõtles siis ilmselt ringi. Ja õigesti tegi. Siis naaldus ta tooli seljatoele ning hõõrus mõtlikult pöialt vastu nimetissõrme. Kui ta rääkima hakkas,