Mõrv meie seas. Ann Granger

toimuda praegu köögis, kus Ulli Richter norutab oma suurepäraste roogade juures, mis riknesid tasapisi serveerimist oodates – mida võib-olla ei toimugi. Meredith kahtles, kas kellelgi on enam söögiisu.

      Nad seisid vaiksetes rühmades, vältides närviliselt üksteise pilku, mõned üritasid alustada vestlust. Abikaasa pahameeleks uuris Paul Danby süvenenult menüükaarti. Hädaolukorras juhtimise enda peale võtnud Markby sõelus majas ringi. Victor Merle seisis üksinda vana õlimaali ees ja silmitses seda, selg teiste poole. Kogu tema olek väljendas äärmist pettumust. Teistest eraldi, tujutult.

      Meredithil oli külm, ta pani selle šoki arvele. Ta läks fuajeesse kavatsusega tuua ülevalt toast mantel, ja sattus vastamisi seersant Pearce’iga, kes oli saabunud esimese politseiautoga.

      „Tere õhtust, preili Meredith,” tervitas Pearce viisakalt. „Rõõm teiega uuesti kohtuda. Kahju, et nii läks.”

      „Jah,” vastas Meredith süngelt, hõõrudes paljaid käsivarsi. „Kas ma võin minna mantlit tooma?”

      „Kõikidel palutakse jääda alla, kuni me pole saanud ütlusi,” vastas seersant pigem kaastundlikult kui keelduvalt. „Neist tuleb sisu välja pressida – vabandust, peainspektori enda sõnad.” Pearce vaatas ringi. „Ta on hetkel väga hõivatud ja kuni ta pole ülesandeid kätte jaganud, pean ma uksel silma peal hoidma. Kui te saate siin natuke seista, otsin ma mõne konstaabli valvama ja saan küsitlema hakata. Ja ma küsin peainspektorilt, kas te tohite üles minna.”

      „Ma ei taha teda häirida,” ütles Meredith ohates. „Ma püüan toime tulla. Sugereerin endale, et siin on palav kui kasvuhoones.”

      Pearce naeratas kaastundlikult ja äkitselt ilmus ta näole vandeseltslaslik ilme. „Nii omade vahel, preili Mitchell…” Ta piilus vargselt ringi. „Kas ta on rääkinud sellest, et jätab meid maha?”

      „Peainspektor Markby?” Meredith vaatas talle jahmunult otsa. „Mis mõttes – jätab maha?”

      „Et ta saab ametikõrgendust.”

      „Ei, mitte poole sõnagagi!” Meredith üritas mõtet seedida. „Kas see on kindel?”

      „Ma ei tea, keegi ei tea. Ta pole midagi rääkinud. Ärge öelge talle, et ma küsisin, eks ju? Need on ainult kuulujutud. Me kõik arvame, et ta on edutamise ära teeninud, kuid meil oleks kahju, kui ta Bamfordist ära läheb.”

      „Bamfordist ära?” Kuuldu oli nii uskumatu, et see ületas Meredithi kujutlusvõime piirid. „Alan – ja Bamfordist ära?”

      „Inimesed ikka liiguvad,” nentis Pearce. „Teie oma ameti juures peaksite seda teadma.”

      „Noh, jah, seda muidugi. Kuid ta pole mulle sellest sõnakestki rääkinud ja igal juhul…” Meredith pidas pausi. „Võib-olla on need ainult kuulujutud.”

      „Võib-olla.” Pearce silmitses teda kahtlustavalt. „Ma arvan, et ta oleks teile rääkinud, te olete ju sõbrad. Ma ei tahtnud olla pealetükkiv,” lisas ta kohmetult naeratades.

      „Kindlasti mitte.”

      Lühike vestlus oli lõppenud, kuid see pani Meredithi mõtlema ja tekitas pisut pahameelt. Võib-olla polnud selles terakestki tõtt. Ent kus suitsu, seal tuld, nagu vanasõna ütleb. Igas suuremas organisatsioonis levib sõna edutamistest ja kõigest muust enne, kui see on ametlikult välja kuulutatud. Kui see oleks tõsi, oleks Alan seda maininud. Nad on ju ometi lähedased sõbrad?

      Meredith vaatas ringi. „Ma lähen ja küsin temalt ise, kas ma võin üles minna. See võtab ainult mõne hetke aega.”

      Meredith seadis sammud sinnapoole, kus oli Alanit viimati näinud, ja leidis ta ümbritsetuna väikesest, kuid ärritatud inimrühmast, kuhu kuulusid Eric Schuhmacher, kaks meespolitseinikku, naiskonstaabel Jones ja meesterahvas, kelles Meredith arvas tundvat ära mehe, kes oli püüdnud jooksval naisel teed ära lõigata. Ta ei näinud Zoë Forsterit ja oletas, et tütarlaps on paigutatud kuhugi teise ruumi, et teda eraldi küsitleda. Meredithile meenus Zoë hirmust kahvatu nägu ja teda valdas kaastunne.

      Mis puutub rahurikkujasse – kes osutus Hope Mapple’i nimeliseks naisterahvaks –, siis tema tähevalgus oli kustunud teise, palju raskema kuriteo taustal. Vaikivale, kuid endiselt bravuurse hoiakuga preili Mapple’ile oli toodud riided ja ta oli viidud politseiautoga jaoskonda seletust kirjutama.

      Markby pilgu püüdmiseks ja žestidega selgitamiseks, et tal on külm ja et ta tahab minna üles mantlit võtma, kulus paar minutit. Markby noogutas ja andis Pearce’ile märku.

      Kuid enne, kui Meredith jõudis trepini, peatas teda Denis Fulton. Ta oli näost hall ja higistas. Nagu raskesti haige, mõtles Meredith.

      „Kogu selle pantomiimi järgi otsustades,” alustas mees rutakalt, „sain ma aru, et te lähete üles soojemate riiete järele.”

      „Jah, mantlit tooma.”

      „Kas te saaksite käia neljateistkümnendas ja tuua Leah’le sall? Tal on külm ja ta on väga närvis ning ma ei taha Markbyt uuesti segada…”

      „Hea meelega,” vastas Meredith. Ta heitis pilgu üle ruumi. Leah istus üksinda ja vaatas tuima pilguga kaugusse. Ei ütleks, et ta on rohkem närvis kui Denis. Ent küllap tundis Denis paremini oma naise meeleolusid.

      „Ma ei tahaks,” kordas Denis, „Markbyt segada.”

      „Ta on väga mõistev inimene,” tabas Meredith ennast kaitsmas Alanit, keda Denis pidas ilmselt mingiks koletiseks. „Aga jah, hetkel on ta väga hõivatud.”

      „Ma ei taha temaga rääkida!” teatas Denis, kelle vasaku silma nurk oli hakanud tõmblema. „Tema või ühega neist pean ma varem või hiljem niikuinii rääkima. Aga milleks? Ma ei tea sellest asjast mitte midagi!” Tema hääl muutus kaeblevaks. „Ma ei saa aru, miks meid siin kinni hoitakse. Issand hoidku, me pole ju kahtlusalused! Miks Eric ei võinud seda kuradi keldrit paremini valvata? Et sealt laipu ei leitaks. See on Ericu hotell. Ma saan aru, et temaga tahetakse rääkida. Aga miks meid siin praetakse?”

      „Küllap rutiin. Ma lähen riideid tooma.”

      Hotelli ülakorrus oli tühi ja Meredithi sammud kajasid uuel vaipkattel summutatult vastu. Ta võttis mantli ja läks neljateistkümnendasse tuppa salli järele. Fultonite numbris hõljus õhus kalli parfüümi lõhn. Leah’ meigitarbed olid tualettlaual laiali ja kleit, mida ta oli kandnud päeval, rippus riidepuul vannitoa avatud ukse küljes. Meredith muigas, sest ta oli ka ise kasutanud seda nippi, et vannitoast tulev aur kortse siluks. Aga ikkagi oli piinlik võõras toas ringi nuhkida. Ja kuigi ta oli korrusel üksi, oli tal tunne, et keegi personalist või politseist võib sisse astuda ja küsida, mida ta siin teeb. Ta haaras salli ja tõttas alla.

      Tema äraoleku ajal oli keegi organiseerinud teed, mida pakkus serveerimiskärult meeldivalt rahulik kelner, keda asjaolud ei paistnud häirivat. Eric oli otsustanud hoolitseda külaliste eest ükskõik millises olukorras. Meredith viis salli Leah’le ja kummardus ütlema:

      „Teie abikaasa palus selle teile tuua.”

      Leah Fulton tõstis pilgu ja naeratas. See oli nii särav ja kaunis naeratus, et Meredith lausa jahmus. Ta tundis sama parfüümi, mida üleval nende toas. Leah’ kehahoiak oli graatsiline, soeng perfektne ja temas polnud midagi närvilist. Oli raske kujutada ette suuremat kontrasti selle naise ja tema ärritatud abikaasa vahel, ja mitte keegi mõrvapaigas ei paistnud olevat nii rahulik. Seda võis seletada aastatepikkuse viibimisega kõrgseltskonnas. Peoperenaine ja konsulaarametnik peavad kõigega toime tulema.

      „Tänan teid.” Pärlroosade küüntega käsi haaras sallist kinni. „Denis on väga hoolitsev. Ja teie samuti.”

      „See ei tekitanud mulle mingit tüli. See oli lihtsam kui väljumiseks teist korda luba küsida.”

      „Ma pean selleks niikuinii kohe luba küsima,” ütles Leah ootamatult. „Ma pean minema tualetti.” Ta viskas salli äkilise närvilise liigutusega õlgadele ja Meredith hakkas juba kahtlustama, et rahuliku pealispinna all oli Leah ikkagi häiritud ja et Denisel oli olnud õigus. „Ma oletan,” lisas Leah kuivalt,