Mõrv meie seas. Ann Granger

Eric!” sekkus Markby ja võttis tal käsivarrest kinni. „Televisioon…”

      Schuhmacher oigas, pööras ringi ja haaras kätega peast.

      Meredith hingeldas ja tegi katseid karjast eralduda. Ta tundis piinlikkust, et oli tagaajamisega ühinenud, ja tal oli vastik tõugelda kitsas ruumis – seega trügis ta teistest mööda ja liikus edasi.

      Kelder ulatus üllatavalt kaugele. Ta teadis varasemast, et siin on terve rida paralleelseid kambreid, ühendatud omavahel võlvitud avadega. Need nägid välja nagu valgeks lubjatud katakombid, laes jooksis jäme must kaabel, mis ühendas keldrit valgustavaid elektripirne vooluvõrguga. Suurema osa ruumist võtsid enda alla veiniriiulid, kuid ikkagi oli siin võõrastav tunne ning ka temperatuur oli mitu kraadi madalam kui väljas. Meredith liikus ettevaatlikult järgmisesse võlvialusesse. Sealt viis üles vana trepp, mis lõppes seinaga – endine keldrist kööki viiv uks, mis oli nüüd kinni müüritud. See tekitas tunde, otsekui oleksid sa elusalt kinni müüritud.

      Meredith väristas õlgu. Talle meenus Edgar Alan Poe jutustus, kus mees meelitas oma vaenlase veinikeldrisse, et ta sinna sisse müürida. Ei, tegemist oli šerriga. Meredith silmitses pudeliridu ja mõtiskles seose üle. Ta polnud veinifanaatik. Poe jutustuse tegelane oli meelitanud vaenlase keldrisse haruldast Amontilladot maitsma. Mõttetus! Aga miks siis need külili asetatud pudeliread nägid välja nii pahatahtlikud, otsekui tema poole sihitud kahurisuud? Ta nuhutas. Õhk polnud nii värske, kui oleks pidanud olema. Võib-olla tulenes see inimestest, kes on täna terve päeva üles-alla seerinud, rääkimata jõugust, kes sagis keldri alguses. Lõhn oli kummaline: pisut hapukas, pisut tolmune, tuletas natuke meelde lilli või puuvilju. Ta nuhutas uuesti. Üllatavalt lillelõhnaline. Üldsegi mitte veinile omane.

      Ta pööras ringi ja hakkas tagasi minema, kui ta pilk tabas midagi valget tühjas kohas veiniriiulite ja seina vahel. Meredith pilutas silmi. Kivipõrandal lebas valge kinnas. Keegi külalistest – või kelner – oli selle ilmselt ringkäigu ajal maha pillanud. Meredith astus lähemale ja avastas, et see pole kinnas. See oli käsi.

      Meredith jäi seisma ja tal hakkas järsku halb. Ta oleks võinud kutsuda abi, kuid häälte järgi otsustades olid kõik ametis selle pöörase naise keldrist välja toimetamise ja kaamerameeste takistamisega. Ta sundis ennast käele lähenema – üks samm korraga, samm-haaval lähemale.

      Käsi lamas, peopesa ülespoole, ning nüüd nägi Meredith ka käsivart ja lõpuks kägarasse surutud naisekogu.

      Meredithi peas jooksis tuhat mõtet. Esimene neist oli, et siis, kui neile keldrit näidati, ei lamanud siin kedagi. Teiseks tärkas temas palav soov, et naine on lihtsalt purjus või mängib mingit tobedat mängu – nii nagu see napakas eit seal üleval. Võib-olla oli see veel üks eriskummaline nipp, et pidu nurja ajada. Kuid nende juhuslike spekulatsioonide taga terendas tõde, mis oli hoopis kohutavam.

      Meredith kummardus kägaras kogu kohale. Nüüd ta nägi, et lamaja on umbes neljakümnene ja tumedate sirgete juustega. Veidi slaavipäraselt kõrgete põsesarnadega naine oli – oli olnud – ilus. Tema värvitud suu oli paokil, samuti silmad. Tema nägu oli üllatunud, otsekui oleks teda poole sõna pealt katkestatud. Meredith püüdis mõistatada, mida ta võis parajasti öelda. Naisel oli seljas käsitsi kootud punane sviiter.

      Ülalpool rangluud turritas kehasse tunginud noa pea ja selle juurest nirises sviitrikaelusesse verenire, mis jäi esimesel pilgul märkamatuks, kuna oli kudumiga õõvastavalt ühte värvi.

      Meredith surus alla iivelduse. Ta ajas ennast sirgu ja märkas ringi vaadates vasakul pool pudeliriiuli taga liikumist.

      „Kes seal on?” hüüdis ta teravalt. „Tulge välja!”

      Ta taipas kohe, et kutse oli rumal ja ohtlik. Väga hästi võis see olla tapja, kes siin luurab. Ent põgeneda oli hilja. Meredith kogus ennast.

      Vastuseks kuulis ta summutatud ohet, samme kivipõrandal ja siis ilmus ta ette kohmetu olend.

      See oli keegi tütarlaps, umbes kahekümneaastane. Tal olid jalas teksapüksid ja spordikingad ning tema juuksed oli ebaühtlaselt lühikeseks nüsitud – kindlasti ta enda kätetöö. Ta oli päevitunud ja kahtlemata kaunis, kuigi tema nägu oli hetkel hirmust moondunud, silmad ehmatusest punnis ja suu liikus sõnatult.

      Meredith tajus algavat hüsteeriat ja ütles kähku: „Pole midagi, ärge kartke!”

      Sõnad olid absurdsed, kuid mõjusid. Tütarlaps vaatas talle otsa ja sosistas: „Ta… ta on surnud, eks ole?”

      „Jah. Kahjuks küll. Me ei tohi teda puudutada.” Meredith jäi mõttesse. Tüdruk ei näinud mõrtsuka moodi välja, kuid oli tähtis tunnistaja. Oli valida, kas saata ta abi järele ja riskida tema kadumisega, või jätta ta siia valvama ja riskida sellega, et tüdruk rikub siin asitõendeid. Kui nad lähevad kahekesi, on Meredithil raske tõmmata endale Markby tähelepanu ja hoida samas tüdrukul silma peal. Kuid keegi pidi takistama teistel siia tulemast ja uut lärmi tõstmast. Meredith tegi oma valiku.

      „Ma lähen ja kutsun peainspektor Markby. Ta on keldri sissepääsu juures. Teie jääte siia…”

      „Oi, ei!” See kõlas nagu lämbunud karje.

      „See võtab ainult paar minutit. Ta ei ole kaugel. Mis teie nimi on?”

      „Zoë… Zoë Foster.” Tütarlaps pilgutas silmi. „See… see on…” Ta kõõritas laiba poole.

      „Jah? Kas te tunnete teda?” Meredith kergitas kulmu.

      „Jj…jah. See on Ellen… Ellen Bryant. Ta on… ta on meie seltsi liige.”

      „Seltsi?” Meredith ei saanud alguses aru.

      „Bamfordi Muinsuskaitse Seltsi liige. Ta… mina… me kõik tulime siia protesti avaldama. See… see oli Hope’i idee. Ellen ei tahtnud tulla… ta läks minema. Me tulime ainult meelt avaldama…”

      Tütarlapse hääl kadus, ta neelatas ja pööras pilgu surnud naiselt kõrvale.

      Meredith lootis, et tüdruk ei hakka oksele. Et tema mõtteid kõrvale juhtida ja saada lisainfot, küsis ta ruttu: „Kas… ee… Ellen ei tahtnud aktsioonist osa võtta?”

      „Ei, ta kartis, et teeb sellega oma poele halba reklaami. Mina muretsesin ainult Hope’i pärast. Ma tahtsin teda ta-takistada.” Zoë tõstis käe suu ette. Tema hääl ja käsi värisesid. „Ma tulin teda siia otsima, aga kui ma nägin Hope’i selle rahvakarja keskel, hakkas mul häbi – piinlik, ma ei tea! Ma tahtsin minema pääseda, kuid ei saanud trepist enam üles ja tulin siia… ja leidsin…”

      Ta osutas väriseva käega maas lamava naise poole. „Ja siis ma kuulsin, et keegi tuleb. See olite teie, kuid ma ei teadnud seda. Ma peitsin ennast kähku ära. Ma kartsin.”

      „Loomulikult kartsite.” Meredith silmitses teda mõtlikult. „Kuid nüüd pole teil vaja karta. Teie… sõbranna ei tee teile midagi halba. Ma pean kutsuma peainspektori ja teie peate jääma valvama, et keegi teine siia ei tuleks. Olge vapper, mul kulub ainult paar minutit.”

      Tütarlaps noogutas ja püüdis ennast kokku võtta.

      Meredith naeratas talle julgustavalt ja tõttas veinipudelisuude ridadest mööda Markbyt otsima.

      neli

      Springwood Halli avapeo muutumine politseijuurdluseks näis mõjuvat isegi ilmale. Päike oli kadunud. Kõik oli mattunud süngetesse hallidesse jahedatesse toonidesse. Lilled olid kaotanud oma sära, olid otsekui väsinud, ning naiste moekad õhtukleidid nägid lihtsalt räiged välja. Rohelisel murul oli pruunikas varjund. Mõjukate külaliste näod olid muutunud korraga vanemaks ja vähem mõjukamaks. Kohalikud, kes olid tulnud meelt lahutama, seisid hirmunult ja kohmetult rühmiti koos ning sosistasid omavahel. Mõrvaohvri nime ei teatud, kuid neile piisas infost, et on leitud laip.

      Peo aukülalised olid eraldatud külma tuule käes värisevast „lihtrahvast” ja juhatatud restorani politsei küsitlust ootama.

      „Lambad sikkudest lahku!” ütles Meredith Laurale. Tal oli halb tunne. Piduliste omavaheline side oli katkenud.