Mõrv meie seas. Ann Granger

ei taha kohal olla, kui kaamerad hakkavad surisema ja Hope lõugama.”

      „Aga me võime ta peatada,” arvas Zoë murelikult.

      „Teda suudab peatada ainult tank.”

      Zoë jäi korraks kõhklema ja tegi siis otsuse: „Ma ei saa ära minna, see oleks Hope’i reetmine.”

      „Jama. Sa tulid kohale ja näitasid oma nägu. Ja mina ka. Meie osa on täidetud ja sellest aitab. No olgu, hiljem näeme!”

      Ellen puges kõrvalseisjast mööda ja kadus silmist. Tema asemele asus Robin Harding.

      „Ellen jättis meid maha?”

      „Tuleb välja jah. Ma ei pane seda talle pahaks. Ta muretseb, et teeb sellega oma poele halba reklaami. „Vardad ja Nõelad” on peen pood. Kas Hope teeb seda tõesti?”

      Robin kehitas õlgu. „Elame, näeme. Ma pole teda viimase kümne minuti jooksul näinud. Sinu loomad on ka terve õhtupooliku vait olnud. Kas sa andsid neile unerohtu?”

      „Emma Danby valvab neid. Kõige lärmakamad sulgesin ma talli. Robin, see kõik teeb mulle kohutavalt muret. Ma ei pea silmas Hope’i meeleavaldust. Ma pean silmas varjupaika. Ma tean, et see pole sinu asi…”

      Robin võttis tal käest kinni. „Kuule, me oleme ju sõbrad, eks ole? Kui sul on mure, siis ma jagan seda sinuga. Ära karda, kõik saab korda. Vana Schuhmacher rahuneb.”

      „Mitte eluilmaski,” ütles Zoë õnnetult.

      „Ellen ei tohi meid maha jätta! See on meie ühine ettevõtmine. Kui minu inetu lõust ja sinu kaunis nägu väärivad rahvale näitamist – rääkimata meie esinaisest, kes püüab lausa pilku –, siis kõlbab ka Ellenil siin olla. Ma otsin ta üles ja toon tagasi.”

      Robin kadus rahva hulka ja Zoë jäi jälle üksi. Ta silmas mõne jardi kaugusel ringi lonkivat Charles Grimsbyt, kes seadis nüüd sammud tema poole.

      „Hope’i oled näinud?”

      „Ei ole. Robin ka mitte.”

      „Ma olen teda juba veerand tundi otsinud.”

      „Võib-olla ta läks koju?” pakkus Zoë lootusrikkalt.

      „Seda õnne meil ei ole. Ma jätkan otsimist ja sina hoia silmad lahti. Kõik sõltub meist.” Charles sammus süngelt minema.

      Kus see Hope ikkagi on? Zoë vaatas otsiva pilguga ringi ja arvas nägevat eemal kadakapõõsaste vahel kireva kleidi välgatust. Ta läks nii märkamatult kui võimalik selles suunas ja nägi nüüd värvilist kleiti palju selgemalt. Hope seisis puude taga ja askeldas energiliselt. Ilmselt võtab ta riideid seljast ja harutab lahti loosungit. Zoë süda hakkas pekslema ja ta jäi õudusest halvatuna seisma. Kas Hope teeb seda tõesti?

      Zoë toibus kohe. „Ei, ta ei tee seda!” pomises ta. „Ma ei lase!”

      Ta astus kiirel sammul kadakate poole, mis oli olnud Hope Mapple’i ajutiseks garderoobiks, kuid jäi hiljaks. Põõsamüür avanes ja sellest astus välja nende esinaine, näost punane, jumala alasti – kui madalad kummitaldadega kingad välja arvata.

      Kõige jubedam oli Zoë arvates see, et Hope nägi välja väga koomiline. Mitte šokeeriv, mitte seksikas, isegi mitte brutaalne. Lihtsalt vulgaarselt koomiline nagu vanaaegne kuurordipostkaart. Zoë hakkas jooksma tema suunas, käed välja sirutatud, otsekui püüdes teda teiste pilkude eest varjata, üritades hüüda parasjagu valjult, et ainult Hope kuuleb: „Mine tagasi! Ära tee seda!”

      Esimesena köitis Meredithi tähelepanu karjatus, see kõlas otsekui sõjahüüd, mis sundis kõiki pead pöörama, mitte ainult teda. Kõikidel vajus suu lahti.

      Jahmunud uudistajad taganesid nagu Punase mere lained ja nende vahelt ilmus nähtavale groteskne kuju. See oli kahtlemata naisterahvas – sootunnused olid kõhkluse tekitamiseks liiga ilmselged. Naine oli suur ja tugev nagu ürgaegne emakest maad kujutav skulptuur, tema tohutud käed liikusid vabalt ja uhkelt. Ta oli omamoodi aukartust äratav, mitte ilus, kuid Meredithi arvates ligitõmbav. Tema õlgadele langesid tumedad lopsakad juuksed, mis olid ka tema ainus kehakate, nagu Meredith märkas.

      Ilmutis vaatas ringi, otsekui veendumaks, kas kõik on teda näinud. Ta tõstis loosungi, mille teksti oli võimatu lugeda, jooksis rahvahulgast läbi kutsutud külaliste suunas, ning Meredithile tundus, et ta suundub otse tema poole.

      Alguses ei osanud keegi reageerida. Ainult üks mees rahvahulgast hakkas jooksma – ilmselt oli tal kavatsus naisel tee ära lõigata. Kuid naine oli liiga kiire ja teised ei jõudnud veel sekkuda. Alasti naine liikus väga hoogsalt ja oli jõudnud juba tõkkepuu juurde.

      Mingil kohutaval hetkel kartis Meredith, et naine kavatseb sellest üle hüpata. Kuid naine lennutas selle kõrvale ja lehvitas loosungit. Ta jõudis muruservale ja suundus vestlevate külaliste poole, kes kõik nüüd teda märkasid. Külaliste näod tardusid ehmatusest seda vaatepilti nähes, klaasid peatusid teel suu juurde. Uudistajad olid samuti segaduses, ainult üks neist osutas sõrmega ja ütles midagi kaaslasele.

      Ent TV-võttegrupp kasutas juhust ja reporter, kes oli püüdnud puhuda hinge sisse sündmusele, mis oli tema meelest igav seltskonnaüritus, säras näost, otsekui oleks võitnud loteriil.

      Siis hüüatas üks Schuhmacheri palgatud turvameestest hoiatavalt ja tormas, nägu ehmatusest kaame, demonstrandi poole. Schuhmacher ise oli ka tagasi, kuid tema nägu oli vihast punane. Alan Markby vandus vaikselt ja hakkas samuti jooksma, kiskudes seljast pintsakut, et varjata sellega ootamatult välja ilmunud lihamäge.

      Sissetungija vältis neid kõiki. Ta sukeldus osavalt turvamehe väljasirutatud käte alt läbi, mässis loosungi Schuhmacheri pea ümber ja traavis maja nurga poole. Tema järel turvamees, loosungisse takerdunud Schuhmacher, Markby, Laura ja Paul Danby ja isegi Victor Merle. Nende järel telemehed nagu jahikoerad. Ka Meredith ühines üldise tagaajamisega, kergitades pikka seelikut, et see vastu muru ei puutuks, ning tormas edasi just nagu kunagi kooli spordipäeval finišijoont ületama. See on hullumeelsus, mõtles ta, kuid ei saanud enam pidama. Jalad töötasid omatahtsi ja iga katse neid peatada oleks lõppenud külakuhjaga.

      Uudistajad, kes polnud osanud oodata pooltki nii vägevat etendust, lustisid täiel rinnal. Nad vilistasid ja ergutasid hüüetega võistlejaid, kes lidusid üle õue otsekui improviseeritud karnevalil. Mõned nooremad hüppasid üle purunenud tõkkepuu ja ühinesid külalistega.

      Esimesed jooksjad kadusid maja nurga taha. Meredith ja tema kaaslased järgnesid neile. Nüüd jooksid kõik läbisegi – külalised ja uudistajad. Sotsiaalsed barjäärid olid kadunud. Peoülikonnad ja õhtukleidid segunesid teksapükste ja T-särkidega, kalliskivid sädelesid plastkõrvarõngaste kõrval. Välkusid igat sorti objektiivid – telekaameratest tavaliste fotoaparaatideni. Kallid soengud olid rikutud. Telereporter röökis hääle kähedaks. Valitses hullumeelne segadus.

      Jälitatav saadi maja taga kätte. Kuid naine üritas ikka veel pääseda. Ta tormas tagauksest sisse, ehmunud kokki nähes jäi ta aga seisma ja litsus ennast vastu kitsa koridori seina. Tema käsi selja taga sattus kobamisi ukselingile. Ta surus seda meeleheitlikult ja imekombel uks avaneski.

      Naine kadus äkitselt nagu kurat põrgusse. Meredith poleks suitsupilve nähes imestanud. Kuid tühja ukseava võis seletada sellega, et naine jooksis trepist alla. Puntrasse kogunenud jälitajad üritasid talle järgneda. Nad trügisid kitsas koridoris, surusid ennast ukseavasse, hüüdsid läbisegi soovitusi ja karjatasid valust, kui kellegi küünarnukk naabertrügija roideid tabas.

      Eelnenud ringkäigu põhjal teadis Meredith, et trepp, mida mööda rahurikkuja oli alla laskunud, viib keldrisse. Keldril polnud teist väljapääsu ja naine oli lõksus. Meredithil polnud tahtmist alla minna, kuid teda suruti läbi ukseava ja kivitrepist alla.

      Naine seisis kaitsevalmis, hingeldav, kuid võidukas. Nüüd nägi ta natuke sündsam välja. Tal oli seljas Markby pintsak ning tema alumist kehaosa kattis kellegi peokülalise hõbedasest lameest õlasall.

      Kui Meredith alla jõudis, astus Eric Schuhmacher parajasti naise juurde ja viibutas riivatu sissetungija nina ees rusikat. Ta oli raevust hullumas,