Mõrv meie seas. Ann Granger

kasutavad ümbrikke märkmepaberiks, kirjutavad sellele telefoninumbreid või…”

      „Või ostunimekirju!” katkestas Markby teda. „Me oleme nagu kaks idiooti. Ma vean kihla, et osa ümbrikust on jaoskonnas ja sellele on kirjutatud Elleni ostunimekiri. Lähme…”

      Ta jäi vait. Alt kostis vaikset kolinat ja hingeldamist.

      „Keegi on poes!” sosistas Pearce. „Ma panin ukse lukku! Kuidas…?”

      Markby andis talle märku vait jääda ja nad ootasid, kui sammud hakkasid trepist üles tulema.

      kuus

      Uks avanes kriiksudes paari tolli võrra. „Kes seal on?” küsis värisev hääl.

      „Politsei, armuline proua,” vastas Markby kergel toonil. Pearce muigas.

      Kostis kergendusohe. Uks lükati lahti ja nähtavale ilmus Margery Collins. „Ma tulin vaatama, kas poes on kõik korras,” kogeles ta. „Mul on võtmed. Võib-olla ma ei oleks tohtinud tulla. Aga ma tulin ja kuulsin ülevalt hääli. Ma ei teadnud, et need olete teie. Ma ehmatasin ära, kuid tundsin ennast olevat kohustatud… saate aru… Ma mõtlesin kutsuda politsei, kuid teie oletegi politseist… nii et on hea, et ma seda ei teinud, eks?” Oma etteaste lõppedes hingeldas Margery kergelt.

      Markby silmitses teda mõtlikult. Naine võis olla ligi kolmekümnene. Ta oli üsna pikka kasvu, kuid äärmiselt kõhn, peenikeste käsivarte ja jalasäärte järgi oleks võinud arvata, et teda vaevab mingi raske haigus. Silmad ja nina olid kitsa näo kohta liiga suured ja tema nahk oli kahvatu. Mitte hirmust, tal oligi mattvalge nahk, mida imetleti sada aastat tagasi, ent tänapäeval, kui peeti lugu tervest jumest, tundus see haiglasena. Kahvatusele vaatamata oli nahk veatu ja Margeryl olid lopsakad punakaspruunid juuksed, mis hoidsid loomulikult kiharasse. Parema soengu ja riiete, kerge meigi ning mõne lisakiloga näeks ta välja päris veetlev. Ta oli riietatud musta, ilmselt lahkunud tööandja leinamise märgiks.