Õhtu rannal. Kristjan Sander

imelik asi jah,” kommenteeris Andrei. „Mingisugune puuskulptuur võib-olla.” Ta ulatas binokli tagasi.

      Nad pöördusid tagasi minema.

      Maailm seiskus hetkeks.

      Putka juures seisis miski kümnel tugeval jalal ja vahtis neid tohutute liitsilmadega.

      Sült tõmbas püstoli kabuurist, kuid lasi relvaga käe piki jalga rippu.

      „Jumal…” sosistas tüdruk.

      Asi meenutas tohutut, paarimeetrise pikliku kehaga putukat, kuid võrdlus oli vaid kaudne. Peale asjaolu, et jalgu oli kümme, oli ka kõik ülejäänu kaugel sellest, milliseid vorme see tohutu rikas alamriik Maal võtnud oli. Looma kukla taga tõusis sakiline krae, mis meenutas tritseeratopsi. Selle all asusid kaks tohutut poolkera, mille mustavmatt värv paistis iga valguskiire neelavat, kuid mille pinnal joonistus välja isegi sellelt kauguselt kenasti jälgitav võrgustik. Silmade all pungus karvane põis ja varjas kõhualuse eestpoolt vaataja pilgu eest. Midagi tunnaldesarnast ei olnud.

      Sült astus ettevaatlikult lähemale. Suured poolkerad jõllitasid teda tummalt. Loom oli täiesti liikumatu.

      „Jääge te siia,” ütles Sült vaikselt üle õla.

      Hoides relva madalal, hakkas ta ettevaatlikult astudes tundmatu ümber ringi tegema. Küljelt vaadates olid jalad paremini näha, need olid väga tugevad lülilised jäsemed, vähemalt nelja liigesega ja kaetud tiheda karvaga. Looma keha oli umbes paar meetrit pikk ning imeliku luise krae moodi kaela taga oli veidike nõgus ja sile seljaosa.

      Siis algas ime.

      Luuplaadid nihkusid, alguses kuidagi imelikult ringikujuliselt, kuid siis hakkas kilp pragunema ning hetk tagasi monoliidina tundunud krae osad väljapoole kaarduma. Miski pressis nende vahelt ülespoole.

      Miski tõusis justkui avanev lilleõis kiirendusega näidatavas filmilõigus, pungus kõigepealt pruunika nupuna, kuni oli kõrgem kui loom ise, seejärel hakkas ennast lahti keerama, volt voldi järel, kindla, kuid väga keerulise korra järgi. Õielehtede servad säratasid kuldset ja tõid kaugemale avanedes nähtavale smaragdrohelise pinna. Siis aga ühel hetkel hiiglasliku õie avanemine pidurdus ning voldid liigahtasid taeva suunas, luuplaadid murdusid raksatades ja langesid olevuse jalge ette – ning järgmisel hetkel oli selge, et õiega polnud siin midagi ühist. Need olid kuus tiiba, mis ennast lahti voltisid – kolm kummalgi küljel, kaetud hunnitu värviküllusega.

      Sült raputas endalt vaatepildi ebamaise ilu lumma ja astus ettevaatlikult lähemale. Loom ei liigutanud, ainult järelejäänud kortsud tiibadel jätkasid matemaatilise täpsusega avanemist.

      Sült kaalus püstolit käes. Sellega võis läheda maa pealt põdra siruli panna. Ta tegi veel ühe sammu, sirutas vasaku käe välja ning puudutas õrnalt kollast laiku looma seljal tiibadest allpool.

      Silmanurgast nähtud liigutus sundis teda tagasi hüppama ja sihtima.

      „Ära lase!” pääses tüdruku huulilt.

      „Ei lase, ole rahulik,” vastas Sült. Liikumine oli lakanud. See oli looma lülijätkeline saba, mis oli korraks tema poole tõmmelnud samal hetkel, kui ta sõrmed sooja, veidi niisket nahka puudutanud olid.

      „See on soe,” ütles Sült.

      „Pole kõigusoojane,” parandas Andrei.

      „Jumal küll, kui ilus…” ahmis Lumehelbeke õhku.

      Tiivad tõusid ja langesid paar korda, õrn tuulepuhang pühkis üle ta näo. Siis lükati tiivad uut moodi kokku ja volditi lihtsate, teravate nurkade all seljale ja külgedele.

      Seejärel jäi loom täiesti liikumatuks.

      Sült märkas veepiiskade rada, mis jooksis rinnatisest sinnani, kus tundmatu elukas seisis. Ta astus kiiresti rinnatise juurde ning vaatas alla.

      Räpases vees hulpis kaks hiiglasliku kookoni poolt, seest tühjad ja väljastpoolt kaetud keerulise ornamendiga.

5

      „Näe!” hõikas tüdruk.

      Sült kallas makaronid auravasse potti ja pöördus vaatama. Elukas seisis endisel kohal ning tütarlaps otse tema kõrval. Lumehelbeke puudutas sõrmeotstega õrnalt seljalaiku, nagu väga vaikset klaveripala mängides. Looma saba tõmbles vasakule ja paremale, siis liigutas tüdruk veidike kätt, ja tiivad nihkusid vaiksel kahinal kõrvale, olles valmis lennuasendisse tõusma. Andrei astus putkast välja ja jäi jõllitama.

      Sült keerutas poti sisu lusikaga ringi ja lisas tšillipipra. Äkitselt kostis ta selja tagant krabinat ja mingeid laksatusi, ta pöördus välkkiirelt ümber ja nägi, kuidas hiiglaslik putukas tüdrukut turjal kandes taevasse vuhvatas.

      Nad tõusid keereldes ülespoole, tegid kohmaka pöörde vetevälja kohale ning siis vuhises läikiv keha tagasi, kümme jalga õieli, kaotas kõrgust, tegi tiibadega pidurdusliigutusi ja maandus kõva krabina saatel mõne meetri kaugusele kohast, kus enne seisnud oli.

      „R-raisk,” ütles Andrei.

      Lumehelbeke ronis looma seljalt maha ning jooksis nende juurde.

      „Ta kuulab sõna!!”

      „Me nägime,” nentis Sült.

      „Ta jõuab meid kanda!”

      „Näha oli.”

      Tüdruku silmad lõid põlema. „See on ju uskumatu! Mida sulle veel vaja on!?”

      „Kolme sellist,” kostis Sült ja tõstis supi tulelt.

      Samal hetkel kerkisid seal, kus nad ennist seisnud ja vett vaadanud olid, rinnatise kohale kaks hiiglaslikku silma.

6

      „Ma tahan seda kookonit näha,” ütles Sült, kui nad olid makaronid kinni pistnud ning jälgisid, kuidas kaks elukat külg külje kõrval seisid. Võib-olla vahetasid nad omavahel mingit informatsiooni, võib-olla mitte.

      Ta tõi putkast rakmed ja köie, haakis konksud rinnatise taha, pani Andrei neid valvama ning laskus ettevaatlikult veepiirini.

      Kui katusel oli tuuleõhk veidigi värskendust toonud, siis siin ähvardas hais ka läbi marlimaski ära tappa.

      Kookonipooled õõtsusid vaikselt seina ääres, ta fikseeris köie ja lasi ennast nende kohale rippu, toetudes jalgadega majaseinale ja kätega uuritavat enda ees pöörates.

      Ta leidis varsti, mida otsis. See oli peopesasuurune haletsusväärne kehake, nagu ilma karvadeta kassipoeg, otse kookoni põhjas, kõigilt külgedelt kõrgele ulatuvate käärdudega kaitstud. Niiske, külm, lõtv ja täiesti kindlasti surnud.

      „Tõmba üles!” hõikas ta lühidalt.

      „Mis sa sellest arvad?” küsis ta jälle äärel seistes ja torkas leiu Andreile pihku. Too uuris korjust igast küljest.

      „Kui sa selle kookonist leidsid, siis…” Ta jäi mõneks hetkeks vakka. „Nood loomad on juhitavad ja see siin ilmselt on juht. Kui suureks kasvaks, siis arvatavasti umbes meiesuuruseks. Kumbki pole Maalt pärit.”

      Sült korjas konksud kokku ja nad astusid putka juurde tagasi.

      „See kamakas oli kosmoselaev, vaat mis! Millest veel ehitada kui mitte veest? Kõik lihtne on geniaalne. Kui sisemuses on vedelat vett ja mõni meteoor jää purustab, siis läheb küll natuke kaotsi, aga kõik külmub uuesti kinni. Ja veekiht kaitseb kosmiliste kiirte eest. Ning kuskil selle kamaka südames ootavad oma kookonites reisijad, et saaks kooruma hakata. Täiuslik sümbioos, juht ja… nimetame neid kiilideks… kasvavad ühes kookonis, miljonid aastad ühist evolutsiooni. Aga jah… Paistab, et juhid meie kliimas ei ela, aga kiilidel pole häda midagi.” Andrei küttis ennast jutuga üles.

      „Me ei tea, kas kõik juhid maha surid,” ütles Sült. „Aga vähemalt meie kiilid on omapead.”

      „Seda küll.”

      „Mida nad söövad?” küsis tüdruk.

      „Jumal teab. Tõenäoliselt on nad taimetoidulised, need jalad ei ole küll saagi krabamiseks mõeldud.