Õhtu rannal. Kristjan Sander

Temal ei olnud midagi varjata. Parim kaitse, mida ta leida võis, oli endale kinnitada, et temal polnud midagi varjata.

      Seni oli see toiminud. Ta oleks pikalt saatnud igaühe, kes oleks endale mingeid vihjeid lubanud.

      Peale Valtri.

       8:05

      Muidugi oli mees seda uuesti teinud kohe, kui ta lahkunud oli.

      Marta Luisa Humal II istus oma kabinetis ja särtsus. Äsja oli lõppenud iganädalane koosolek, kus sisekontrolli tibin oli talle rõõmsalt teatanud järjekordsest, vaid pool tundi vanast vahejuhtumist tema osakonnas. Neetud väike… Ja kõik nad istusid seal laua ümber ja teadsid. Tegid küll nägu, et see pole midagi, mis loeks, ja et nad üldsegi sellele ei mõtle, aga teadsid ja mõtlesid küll. Ta nägi seda nende silmist.

      Muidugi ei ole keegi nii loll, et teda avalikult diskrimineerida tema kolmanda, kriminaalkorras karistatud ja elimineeritud isiksuse pärast. Aga faktid jäävad faktideks ka siis, kui need on poliitiliselt ebakorrektsed. Neil olid ühised hormoonid ja kõik muu. Seesama keha, mis oli viinud Marta Luisa III tema kuriteoni, istus nendega koos laua taga ja toitis sedasama aju, mida valitses hetkel Marta Luisa II. Keegi neist ei unustanud seda korrakski. Keegi neist täiuslikkuse kehastustest, kes nad kõik oma arstidest, teadlastest või direktoritest harmoonilistele kaasisiksustele nii keni kaarte jätsid ja enda omi kabinettides eksponeerisid.

      Ta surus midagi endas suure vaevaga maha ja püüdis külmalt kaalutleda.

      Kui tal tuleb valida oma töökoha ja Valtri vahel, siis pole mehel šanssi.

      Kui ta viimaks oli selle sosinal välja öelnud, ootas ta veidi, kuni torm vaibus, ja mõtles edasi.

      Valter on hea programmeerija, võib-olla koguni väga hea, aga ta pole asendamatu. Tema ülesanded saab jagada Hugo ja Martini vahel, kuni uue leiab. Üle poole aasta selleks ei kulu. Tal on nüüd juba neli suulist märkust pluss värske juhtum ja ta on parandamatu. Range viimane hoiatus turvareeglite rikkumise ja ebaviisaka käitumise eest tuleks HR-ist poole tunniga.

      Ta silmad täitusid pisaratega.

      Uks läks koputamata lahti ja lävel seisis Valter Ambrosius III. Marta Luisa jõllitas meest nagu ilmutust.

      Too sammus sõnagi lausumata akna juurde ja hakkas, selg Marta poole, musta markeriga akna kõrval seina sodima.

      Mida kuradit!? „Valter!”

      Valter ei vastanud. Ta kael oli tulipunane. Kümne sekundi pärast pööras ta naisele otsa vaatamata ümber, asetas markeri ettevaatlikult lauale ja marssis välja.

      Seinal seisis kümnesentimeetriste trükitähtedega:

      „Avaldus. Palun mind viivitamatult töölt vabastada, kuna mu ülemus on madu ja ma võitsin miljoni.”

      Kuupäev ja allkiri.

       14:00

      Valter Ambrosius I ärkas, kui unemasin ta pea vaikse suminaga täitis. Esmalt viirastusid kuldse meega täidetud kärjeraamid, millel sebis tuhat mesilast, siis tundus, nagu viiks kiletiivad teda ennast silmitorkivalt heleda laotuse poole, ja siis läksid laud lahti.

      Ta tõusis istukile ja tundis suus veini maitset. Mis sa kostad.

      Hetke istus ta voodiserval, püüdes kindlaks teha, kui purjus ta on. Siis tõusis ta ettevaatlikult püsti. Seinad igatahes ringi ei käinud ning neil rippuvad perekonnapildid lõustu ei teinud.

      Ta astus ettevaatlikult laua juurde, klõpsutas tahvli kõrval otsiku üles ja puhus sellesse.

      „1.55”, lõi kiri tahvlil helendama. Valter Ambrosius I tõmbas tooli lähemale ja istus mõne hetke enda ette vahtides. Siis ütles ta salasõna, tellis ühe kange kohvi ja ajas veidike kõikudes riided selga. Kohv vähendas kõikumist märksa.

      Kui ta peoga üle tahvli pühkis, lõi sellel ergama kiri:

      „Elustiili muutmise ettepanek. Valter Ambrosius III”

      Mees norsatas. Idioot teeb jälle oma nalju. Pakub nagunii välja, et ennast igal hommikul täis juua. Nagu tal niigi muresid vähe oleks. Eelmine kord tahtis ta minna ümbermaailmareisile. Jalgrattaga.

       14:35

      Irene istus juba nende tavalises lauas aknaorvas, rangelõikeline sirelililla kostüüm seljas. Irene Blank. Naine, keda armastas nii Valter Ambrosius I kui tema vaimupuudeta kaasisiksus. Vahet pole, mitmes Irene Blank, kuigi see siin oli muidugi Esimene. Kõik Irene Blankid siin maailmas on päikesekillud, rõõmurattad ja nii edasi.

      Päikesekild ja rõõmuratas sirutas oma pika sääre välja ja naeratas hunnitut naeratust. Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuslikkuses, vaid väikestes veetlevates vigades – ning Irene Blanki naeratuse muutsid säravaks ja nii edasi tema veidike puseriti esihambad.

      Väikeses kohvikus hõljus lihapraadimise hõng ja äkki tundis Valter, et oli kohutavalt näljane. Iseenesest oli see hea märk. Ta suudles naist põgusalt ja küsis istudes:

      „Kas sa juba tellisid?”

      Irene noogutas. „Karbonaadi. Kohe peaks tulema.”

      Mees libistas sõrmega üle tahvli ja valis sama. „Kui karbonaad, siis karbonaad. Ma jäin hiljaks, vabandust. Tegelikult olen ma juua täis. Idioot kukkus vastu lõunat tühja kõhu peale jooma.”

      „Jaah?” Irene kergitas üht kulmu. „Mis tal hakkas?”

      „Kust ma pean teadma? Tegi järjekordse muudatusettepaneku. Ma ei hakanud lugema.”

      Naine ei vastanud. Valter Ambrosius III tegi umbes kord kuus oma kaasisiksustele ametliku elustiili muutmise ettepaneku. Ta paistis täiega nautivat bürokraatlikele formularidele tobeduste kirjutamist. Üldiselt oli nende kõigi sisuks temast, Irenest, lahti saada. Valter Ambrosiustel polnud nii palju raha, et üürida Kolmandale eraldi korter, ning ka Esimene polnud vaimustatud mõttest iga kord Kolmanda isiklikus pesas ärgata. Nii nad siis elasid üheskoos ja rändas naine.

      Irene Teine oli sättinud oma unemasina nii, et Irene Kolmas jõudis tavaliselt enne kaduda, kui Valter Kolmas üles ärkas. Irene Kolmas ei avaldanud nimelt Valter Kolmandale vähimatki muljet. Mis oli imelik, sest keemia pidi ju sama olema. Aga seda tuli ette. Niisiis pidas Irene Kolmas omaette väikest tuba. Tagajärg oli, et Esimesed pidid alati üksinda ärkama.

      „Aga tont temaga.” Mees naeratas. „Räägime millestki muust.” Ta silitas sõrmeotstega naise kätt. Nad käisid alati koos lõunal ja kõik õhtud pärast neljatunnist tööpäeva kuulusid neile.

      Kaks ja pool tundi, mille nimel tasus elada.

       21:59

      Valter Ambrosius II tõusis delikaatselt hämaras voodis istuli ja vaatas magavat naist. Too oli teki pealt ära ajanud ja lina ka peaaegu. Kohe ta ärkab ja küsib, kas ma tean, mis ta unes nägi.

      Siin ta nüüd on, see inimkonna suurim arenguhüpe pärast neoliitilist revolutsiooni. Isiksuse lõhestumine, mis oli seni olnud haruldane haigus, oli kontrolli alla saadud ja üldiseks hüveks pööratud. Igasse kehasse majutati kolm isiksust ning igaüks neist pandi neljaks tunniks tööle ning sai kolm ja pool tundi vaba aega. Vanavanemad olid nimelt märganud, et inimressursi jõudlus kahanes pärast nelja esimest töötundi märkimisväärselt. Igal kaasisiksusel olid oma töö, maitse, huvid ja kodanikuõigused. Ainult poliitikud, keda nad valisid, ja mõned väljavalitud suurvaimud elasid 12- või 24-tunnistes tsüklites. Ja need, kelle kaasisiksused olid kõrgeimat karistusmäära rakendades elimineeritud.

      Kaheksatunnise une asendas poolteisetunnine. Und, nagu selgus, oli eelkõige vaja ajul ning veel enam isiksusel. Aju ei saanud hakkama ühe isiksuse ööpäevade kaupa jooksutamisega ilma vahepeal pikalt magamata. Kolmeks isiksuseks lõhenemise puhul aga, olge lahked, magasid tegelikult kaks neist kogu aeg. Ülejäänu tegi ära unemasin, mis muutis pooletunnise uinaku keha jaoks niisama kosutavaks, nagu nende vanavanematele oli olnud nende kuue- või kaheksatunnine öö. Võis ju unemasinat ignoreerida ja katsuda oma isiksust ärkvel hoida, aga varem või hiljem murdis järgmine jõuga sisse