Õhtu rannal. Kristjan Sander

Ta oli nähtavasti eelmisel õhtul purjus peaga literaadiks hakanud ja sirgeldanud voodi kõrval lebavasse vanasse koolivihikusse segase loo viirastuslikust rongist või rongijaamast või mõlemast. Ta luges seda, kuna ei suutnud pärast ärkamist midagi muud teha, ning millegipärast tundus see oluline olevat. Sajandat korda lubas ta endale, et jätab komandeeringu viimasel õhtul napsitamise maha. Liiga halb harjumus.

      Siis oli ta riided selga ajanud, meeldetuletuseks sõiduplaani lapanud, söönud kaks keedetud muna hapukoorega ja keskpäevase rongi peale läinud.

      Ja nüüd astus ta mööda koltunud heinamaad kahe võsatüki vahel ja püüdis mitte millelegi mõelda. Kõige hullem, mida ta praegu teha võis, oli uuesti vihik välja võtta, kirjapandu kahesajandat korda üle lugeda ja faktidega kõrvutada. Praegu tuli tegutseda.

      Mõnesaja sammu pärast taandus võsa mõlemal pool ja ümberringi jäi vaid udu, mis muutus paarikümne meetri kaugusel pilgule läbistamatuks. Semir heitis pilgu tillukeste veepiiskadega kaetud kompassile ning läks edasi.

      Sadas ja ei sadanud ka; lõhnas metalli järele ja ei lõhnanud ka.

      Udust kerkis midagi musta. Kulus mõni hetk, enne kui Semir taipas, mis see oli. Põlenud puutüvi seisis ikka veel püsti, mehenäo kõrgusel hargnes see kolmeks meetripikkuseks tüükaks. Selle tagant paistis järgmine samasugune, nende taga nägi Semir juba kolme, ning siis kõndis ta põlenud metsas. Igal pool ümberringi kerkisid söestunud tüveköndid. Õhus hõljus tuha ja unustuse hõngu.

      Udu oli veidike hajunud ning ta nägi, et vähemalt sadakonna meetri raadiuses ümbritsesid teda nood viirastuslikud jätised. Tuli oli hävitanud kõik, mida looduslikuks pidada võis, ja praegu nägid puutüved välja pigem võigaste hauasammaste või millegi veel hullemana. Kõik seisis paigal, õhk ei liikunud vähimalgi määral ning ainus hääl, mida Semir kuulis, oli tema enda jalaast.

      Eespool näis udu taas tihedamaks muutuvat. Alles kümmekonna sammu järel sai Semir aru, et see oli midagi muud.

      Tema teel seisis umbes kümne sammu pikkune täkitud pinnaga betoonpaneelidest müür. Mõne sammu järel nägi Semir, mis müüri jalami ääres lamas. Ta seisatas, mõtles veidi ning pöördus tagasi.

5

      „Sa oled ka kirjanikuks hakanud?” küsis Stas, kui teed tõi. Semir varjas vihikulehe automaatselt käega ja mühatas. Siis vaatas ta üles ja küsis: „Kes veel kirjutab?”

      „Tverfinn.” Stasi nägu oli ilmetu. „Ja veel mõned.”

      „Ahah.”

      Semir pööras kogu tähelepanu teeklaasile ja baarmen läks oma kohale tagasi. „Koju – veidi vara ning tühjade kätega. Sinu juurde – liiga hilja ja nukra meelega,” laulis betoonist maailmas kasvanud noorte iidol. Seltskond nunnusid nõudis häälekalt teleri sisselülitamist. Tuhande kuuesajast osast koosneva kiredraama hüplev dialoog asendas linnalauliku.

      Semir sai valmis ja toppis vihiku põuetaskusse. See ei tohtinud ära kaduda. Siis tõusis ta kiirustamata, läks õhtust keefiri joovate kundede vahelt läbi ning astus tänavale. Vaikus tuli õnnistusena. Pea kohal kumas liikumatuna siniste tänavalaternate valgus.

      Majaseinal seisid musta rasvakriidiga joonistatud sõnad:

      „Kõigi haiguste ravi kontrollitud. Üksi või grupiga, kes 11 ei tea…”

      „Käskida head ja keelata halb,” mõtles Semir edasi lugemata. Siis nägi ta kirjutajat. Lühikeses hallis pintsakus kõhn mees jätkas oma teksti järgmisel seinal. Tahtmatult astus Semir lähemale, mees kuulis seda, vaatas tema poole ning tõmbas pea õlgade vahele. Võibolla ta isegi punastas. Samas vilasid ta silmad igas suunas ning hoolimata hämarusest seletas Semir tätoveeringut ta musta pastelli hoidva käe sõrmenukkidel. Võõras surus käe sügavale taskusse, pööras ümber ja tegi mööda seinaäärt minekut. Häbelik lurjus, sedastas Semir inimtüübi. Teises taskus võib kasteet olla. Ta astus lähemale, et poolelijäänud teksti lugeda.

      „Mäletada, kes me oleme igal hommikul uuesti…”

      Semiri seljakarvad tõusid püsti. Ta vaatas kiiresti ringi, kuid mehike oli ammuilma silmist kadunud.

      Tuleb minna Tverfinni juurde, ütles ta endale. See on midagi uut. Seda tuleb arutada. Ta tuletas aadressi meelde, pööras ümber ja sammus üle väljakunurga õige tänava otsa poole.

      Sellest teisest asjast, lisas Semir mõttes, sellest ma talle parem ei räägi. Milleks.

6

      Hommikul ärkas ta meeldiva tundega, et suur töö on lõpuks tehtud. Kogu kaks nädalat kestnud SEJ juhtimisskeemi saaga tundus nüüd nii kaugena, et lausa lust vaadata. Kui nüüd und oleks, võiks rahulikult edasi magada. Ei peaks pikkade hallide koridoridega majja ruttama mingit järjekordset jama lahendama. Aga uni on välja magatud. „Tõusen kiirustamata üles,” ütles Semir endale lage vaadates, „söön ja sõidan koju tagasi.”

      Ta pööras ennast voodis ja nägi kedagi teises seinas laua taga istumas ja mingit paberipakki lugemas. Esimesel pilgul meenutas kogu sinise maikaga gorillat, siis meenus selle isiku nimi: Tverfinn. Nagu Tveri kandist pärit soomlane. Kuidas ma küll endale sellise tuttava olen hankinud? Ma ei mäleta, et ma eile joonud oleks, pea on küll täitsa selge. Hea ongi, see komandeeringu viimasel õhtul joomine ei kõlba mitte kuhugi.

      Kodanik maikas ajas ennast laua tagant püsti ja tuli paljaste taldade latsudes tema voodi juurde.

      „Hommikust. On see sinu käekiri?”

      Ta sirutas ette mererohelise kaanega koolivihiku, mille peale oli suurelt kirjutatud:

      „Hommikul loen selle KINDLASTI läbi!!!”

      Semir kergitas kulmu. „On.”

      „Loe läbi.”

      Tverfinn andis talle vihiku ja tatsus oma laua juurde tagasi.

      „FAKTID,” luges Semir esilehelt.

      „Sa oled tundmatus linnas ja sa ei tea, kuidas siit ära saab. Rong ja jaam on tühjad ja kõik ei usugi, et need olemas on. Magades kaotad mälestused siin juhtunust ja arvad, et on su komandeeringu viimane päev. Aga ei ole. Vähemalt päev on juba möödunud komandeeringu lõpust, arvatavasti rohkemgi, kuid selle kohta ülestähendused puuduvad. Pole selge, kas komandeeringut üldse olemas oli.”

      See oli fantastiline jamps, kuid vaieldamatult tema enda käekirjaga kirjutatud.