Õhtu rannal. Kristjan Sander

peale.

      Vabanda, vennas Kolmas. Hasta la vista.

       5:48

      Valter Ambrosius III ärkas, kui kööginurgas midagi kolises. Ta ajas ennast tikksirgeks ja vahtis hommikumantlis kondibuketti, kes külmkapi juures toimetas. Irene ei heitnud ta poole pilkugi ja see käis talle närvidele.

      „Tere hommikust!”

      Mehe kare hääl pani naise võpatama ja üle õla vaatama. Siis pööras too demonstratiivselt mehele selja ja valas oma helvestele suure hoolega piima peale. Pildid seintel olid veel vanad: kõhn blond naine, nende endiga võrreldes hiiglaslikuna tunduva jalgpalli ümber kohmitsevad kassipojad, mingisugune igivana maja puude all.

      „Tere hommikust, ma ütlesin!”

      Valter Ambrosius III kõrvalestad lõid punetama. Naine pani kausi kolksuga köögilauale ja istus sööma. „Ära karju,” ütles ta täis suuga. Tahvlit ta ei kasutanud. Valter ei teadnud, kas ta üldse kunagi midagi luges.

      Mees luges vaikselt kümneni ja kobis üles. Oma alastust varjamata voodi kõrval seistes sõnas ta väga rahuliku häälega: „Ma lähen nüüd duši alla ja kui tagasi tulen, oled sa kadunud.” Naine ei vastanud.

      Kuum dušš pani iga tema närvilõpme sekundiga kirvendama. Ta pesi end kärsitult ja kuulmist pingutades, iga hetk välisukse kolksatust oodates. Lõppude lõpuks peaks kuskil ju mingi piir ka olema. Eilsed trussikud ja nüüd siis see… Irene võiks ju vähemalt nägugi teha, et kiirustab, mis? Mitte lösutada laua taga nagu pohmas koduperenaine pühapäevahommikul. On see liiga palju palutud?

      Ta loputas dušigeeli maha ja võttis rätiku. Naise rasvase taldriku all ootab tahvel, et talle kuvada vastuseid ta ettepanekutele. Nüüd on nad nõus, ta teadis seda. Pidid olema. Miljon oli jõudnud ta pangaarvele juba eile, enne kui ta tähistama läks, ja see muudab kõik.

      Nüüd on ta perekonnapea ja need tüübid söövad tal peost.

       6:06

      Valter Ambrosius III astus ennast kuivatades tuppa. Irene istus laua taga nagu enne ja luristas kohviga.

      Valter ei kavatsenud seda rohkem kannatada. „Kuradima vanamoor, tõmba lesta!”

      „Ära, värdjas, mölise!!” röögatas naine talle vastu.

      Midagi väga suurt ja kuuma plahvatas mehe rinnakaare all ja saatis tulipalava laine juuksejuurteni. Ta värisevad käed otsisid umbropsu, kiskusid lahti sahtleid ja kapiuksi ja leidsid.

      Naine kargas tooli ümber lüües püsti, kuid siis oli juba hilja.

      Pärast magas Valter kaksteist tundi, kuni reetlikud molekulid vaikselt ta veres lagunesid.

       18:10

      Valter Ambrosius II ärkas, lasi pilgu üle toa käia, vaatas kella, käis oksel ja helistas politseisse.

      ÕHTU RANNAL

1

      „Kui seda jama poleks olnud,” ütles Vita.

      „Ära seleta.”

      Tilluke lõke pragises.

      „Tõuseksime üles, käiksime duši all, istuks valge linaga laua taha…” jätkas Vita endisel lainel. Ta nimi tähendas Elu.

      „Kas jääd vait juba!?” Andrei kärisevas hääles kostis ärritust.

      „Hakkab jälle peale,” kommenteeris Sült.

      Tilluke lõke pragises.

      Mõnda aega oldi tasa. Lumehelbeke istus ja vahtis tuimalt tulle.

      Sült ajas ennast püsti, lentsis ääreni ja kusi üle plekiga kaetud põlvekõrguse rinnatise. Kaugel all loksus vesi. Ikka veel pilvedesse mattunud taevas helendas vaid väga nõrgalt. Juuniöö oli pime nagu augustis. Katuste nelinurgad eristusid vaid vaevu.

      „Mõelda vaid, et mägedes elavad inimesed nagu enne,” ütles lõkke ääres Vita.

      Sült jalutas tagasi ja jäi tulesõõri serval seisma.

      „Aeg magama minna,” ütles ta rahulikult. „Vital on esimene valve, teine on Andrei.”

      Nad ronisid putkasse, laotasid magamiskotid poroloonikihile ja sirutasid ennast välja. Kõik oli rõske, külje alt puges nahale lähemale niiskus ja putka seintel pärlendasid lõkkekumas veetilgad. Sült vaatas, kuidas need aeg-ajalt värahtasid ja allapoole veeresid, vahel mõne sentimeetri kaugusel taas pidama jäädes, vahel aga ettejäänud teise tilgaga oma masse liites ning üheskoos põranda ääreni jõudes.

      Haisu ei pannud ta juba ammu enam tähele.

      Teisel pool barrikadeeritud šahti puges tüdruk Andreile kaissu. Andrei köhis.

      Kaugel ääre taga loksus vaikselt vesi, tuul oli tõusnud ja lained läksid veidike teravamaks. Kui ta korraks pead tõstis, nägi ta lõkke ääres konutamas Vita telkmantlis kogu, automaat kätel. Peaks varsti kontrollima minema, mõtles ta. Muidugi, kes siia ikka tuleb. Dessant paatidega? Keset ööd vaevalt.

      Vita tõusis ja lükkas ukse kinni. Sült uinus samal hetkel, raudukse klõmahtus helises ta unenäos edasi, seal istus ta rohekate seintega köögis ja trepikojas oli just sulgunud liftikabiin. Siin-seal koorus kuus- või kaheksanurksete latakatena värvi. Ta istus laua taga ja puhastas püstolit. Õli oli heledat vakstut inetult määrinud, kuid ta ei hoolinud sellest. Unes ta teadis, et tema juurde tullakse, ja näe, tuldigi – uks käis ning Vita, Juurikas ja Mikan astusid üksteise järel vaikides sisse. Juurikas ja Mikan on surnud, teadis Sült. Küll on hea neid jälle näha. Miski hoidis teda tagasi seda välja ütlemast, ta vaid istus ja vaatas surnud seltsimehi, kes tummalt laua ümber konutasid. Andrei valas viina ja nad võtsid kõik vaikides pitsi. Nad on täpselt samasugused kui elus olles, meie omad, täpselt samad poisid… Ta tõstis pitsi suule, kuid ei jõudnud sellest rüübata, sest raadio hakkas mängima.

      Kurat, jälle, jälle see neetud raadio! mõtles ta, kaua ometi võib! Sisemus tõmbus krampi ja ta ärkas.

      Ta lebas täiesti vaikselt, hoidis hinge kinni ja kuulatas. Laineloks oli vaiksemaks jäänud ja putka seina tagant kostis samme. Kõnnib, järelikult ei maga, tuli mõte, ja teadvus mattus taas.

      Teist korda ärkas ta liiga hilja. Heitis pilgu üle šahti, õhk oli jahedamaks läinud ja sealt tõusev soojus tunda. All töötasid ikka veel keskküte ja ventilatsioon, võisid veel aastateks tööle jääda. AuMa ikkagi – Autonoomne Maja. Viimaste aastate linnaehituse suurmood. Andrei ja tüdruk magasid kenasti põimunult. Esimesel hetkel tahtis ta nad üles röögatada, kuid heitis pilgu tüdruku veel lapselike joontega näole ja ohkas sisimas. Homme võtan ta läbi, ütles ta endale ja kobis tasakesi püsti. Praegu pole nagunii vahet. See plika magab kogu oma edasises elus veel vahest mõned korrad niimoodi, naeratades ja unustades.

      Hommiku pool ööst oli tulnud uduga. Lõke oli peaaegu kustunud ja hõõgus udulaamas hägusa punase laiguna. Ta võttis putka ukse juurest kuiva säsi, laotas tuleasemele ja puhus ägedalt. Söekübemed lõid särama, mõne hetke pärast tekkis väike leek ja hakkas raokesi sööma. Sült tõstis ühe halu nende keskele ja vaatas siis Vita järele ringi.

      Vitat ei olnud kuskil.

      Ta tegi paar sammu lõkkest eemale, kehitas siis õlgu ja tuli tagasi. Kui ta on alla kukkunud, pole vahet; kui kuskil mõne meetri kaugusel oma telkmantlis magab, pole ka mõtet teda otsida. Siin ei näe ju teisele poole lõketki korralikult.

      Kuradima Andrei, ma ütlen. Tunnimees vahetuseta jätta…

2

      Udu muutus kõigepealt halliks, siis helehalliks, siis valkjaks, siis roosaks ja siis lõhenes joomteks, mis üksteise järel laugelt ülespoole siuglesid nagu hiiglaslikud lapikud maod. Kõik ümbritsev lõi äsja tõusnud päikeses särama. Sült seisis äärel ja vaatas seda imet ammuli sui. Nädal aega polnud pilvedesse pisimatki pragu tekkinud.

      Nüüd aga oli peaaegu kogu koidukaar selge, kõrgemal värvisid tõusva päikese kiired pilverünkad kollakaks, oranžiks, roosaks ja punaseks ning