Vägivallatu suhtlemine. Marshall B. Rosenberg

sa soovid mõnda teemat segaseks ajada,  

      Võin öelda sulle, kuidas seda teha:  

      Sega see, mida mina teen,    

      Sellega, kuidas sina sellele reageerid.  

      Ütle mulle, et oled pettunud, sest näed  

      Lõpetamata koristustöid,  

      Kuid minu nimetamine “vastutustundetuks”  

      Pole viis mind motiveerida.  

      Ja ütle mulle, et tunned kurbust,  

      Kui ütlen “ei” sinu edutamisele,  

      Kuid mind julmaks meheks nimetamine  

      Ei suurenda sinu tulevikušansse.  

      Jah, ma suudan taluda, kui ütled mulle,  

      Mida tegin või ei teinud.  

      Ja suudan taluda sinu tõlgendusi,  

      Aga palun ära neid kahte omavahel segi aja.

Marshall Rosenberg

      Esimene VVSi komponent nõuab vaatluse eraldamist hindamisest. Meil on vaja hinnangut andmata täpselt jälgida, mille nägemine, kuulmine või puudutamine mõjutab meie heaolutunnet.

      Vaatlemine on VVSi tähtis komponent, millega me püüame selgelt ja ausalt väljendada oma suhtumist teise inimesse. Kui me ühendame vaatluse hindamisega, vähendame võimalust, et teine inimene kuuleb seda, mida me öelda tahame. Selle asemel kipub ta kuulma kriitikat ning osutab seetõttu meie sõnadele vastupanu.

      VVS ei nõua meilt täielikku objektiivsust ning hindamisest hoidumist. See eeldab meilt vaid võimet hoida oma vaatlused ja hinnangud lahus. VVS on protsessikeel, mis ei tunnista jäiku üldistusi; selle asemel põhinevad hinnangud vaatlustel, olles eriomased konkreetsele ajale ja kontekstile. Semantik Wendell Johnson on märkinud, et kasutades igavesti muutuva reaalsuse väljendamiseks või vallutamiseks staatilist keelt, tekitame endale palju probleeme: “Meie keel on muistsete ja võhiklike inimeste loodud ebatäiuslik instrument. See on animistlik keel, mis kutsub meid rääkima stabiilsusest ja muutumatusest, sarnasusest, normaalsusest ja loomusest, maagilistest muundumistest, kiiretest paranemistest, lihtsatest probleemidest ja lõplikest lahendustest. Samas tahame me selle keele abil kirjeldada maailma, mis on täis progressi, muutusi, erinevusi, mõõtmeid, funktsioone, suhteid, kasvu, koostoimimist, arengut, õppimist, hakkama saamist, keerulisust. Ja meie igavesti muutuva maailma ja meie suhteliselt staatilise keelekasutuse kokkusobimatus on osa meie probleemist.”

      Kui ühendame vaatluse hindamisega, kipuvad inimesed meie sõnades kergesti kuulma kriitikat.

      Minu kolleeg Ruth Bebermeyer vastandab staatilist ja protsessikeelt laulus, mis illustreerib hindamise ja vaatluse vahelisi erinevusi:

      Ma ei ole kunagi näinud laiska inimest,

      ma olen näinud meest, kes kunagi ei jooksnud

      sel ajal, kui mina teda vaatasin, ja ma olen näinud

      inimest, kes mõnikord lõuna ja õhtusöögi vahel magas

      ning vihmase ilmaga koju jäi,

      kuid ta ei olnud laisk mees.

      Enne kui sa mind

      hulluks nimetad, mõtle,

      kas ta oli laisk mees või tegi lihtsalt asju,

      mida meie peame “laiskuseks”?

      Ma ei ole kunagi näinud lolli last;

      ma olen näinud last, kes tegi vahel asju,

      millest mina aru ei saanud,

      või tegutses viisil, mis oli mulle ootamatu;

      ma olen näinud last, kes polnud näinud

      neid paiku, kus mina olen olnud,

      kuid ta ei olnud loll laps.

      Enne kui kutsud teda lolliks, mõtle,

      kas ta on loll laps või lihtsalt teab

      teisi asju kui sina?

      Olen otsinud nii kuis saan,

      kuid pole veel näinud kokka.

      Nägin inimest, kes segas kokku

      aineid, mida pärast sõime,

      inimest, kes keeras ahjus sooja juurde

      ning jälgis liha valmimist –

      ma nägin kõike seda, kuid mitte kokka.

      Ütle, kas sina näed vaadates kokka või kedagi,

      kes teeb neid asju,

      mida meie kutsume söögitegemiseks?

      Seda, mida mõni meist kutsub laiskuseks,

      mõni väsimuseks või muretuseks,

      mida mõni meist kutsub nõmeduseks,

      kutsub keegi lihtsalt teisiti teadmiseks.

      Nii olen jõudnud järeldusele,

      et see säästaks meid kõiki kitsikusest,

      kui me ei ajaks omavahel segamini

      iseenda arvamust ja seda, mida me näeme.

      Siiski tahan öelda, et sa võid;

      ma tean, et see on vaid minu arvamus.

      Negatiivsete siltide “laisk” ja “loll” mõju on ilmselge, kuid isegi positiivne või pealtnäha neutraalne silt “kokk” piirab meie ettekujutust teise inimese terviklikkusest.

      Inimintelligentsi kõrgeim vorm

      India filosoof J. Krishnamurti on kunagi öelnud, et inimintelligentsi kõrgeimaks vormiks on hinnanguvaba vaatlus. Kui ma seda väidet esmakordselt lugesin, jooksis mu mõtetest läbi seisukoht “Milline absurd!”, enne kui avastasin, et olin just andnud sellele endapoolse hinnangu. Enamikul meist on raske vaadelda inimesi ja nende käitumist ilma hukkamõistu, kriitika või muude analüüsi vormideta.

      Ma sain sellest takistusest teravalt teadlikuks, kui töötasin algkoolis, kus töötajate ja direktori vahel oli suhtlemisprobleeme. Piirkondlik järelevaataja palus minu abi konflikti lahendamiseks. Esmalt kohtusin töötajaskonnaga ning seejärel toimus töötajate ja direktori vaheline kohtumine.

      Avasin koosoleku, küsides töötajatelt: “Milline direktori teguviis on teie vajadustega vastuolus?” “Tal on suur suu!” tuli kiire vastus. Minu küsimus eeldas vaatlust, ent “suur suu” andis mulle informatsiooni selle kohta, kuidas too õpetaja direktorit hindas, mitte ei kirjeldanud direktori tegevust või juttu, mis pani õpetaja rääkima “suurest suust”.

      Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, ütles teine õpetaja: “Ma tean, mida ta silmas peab, direktor räägib liiga palju!” Selle asemel, et selgelt vaadelda direktori käitumist, andis ta järjekordse hinnangu selle kohta, kui palju direktor räägib. Seejärel teatas kolmas õpetaja: “Ta mõtleb, et ainult temal on midagi tähtsat öelda.” Ma selgitasin, et järeldamine, mida teine inimene mõtleb, ei ole sama mis käitumise vaatlemine. Viimaks julges neljas õpetaja öelda: “Ta tahab kogu aeg olla tähelepanu keskpunktis.” Kui ma ütlesin, et ka see on järelduste tegemine selle kohta, mida teine inimene tahab, pahvatasid kaks õpetajat korraga: “Teie küsimusele on väga raske vastata!”

      Järgnevalt koostasime ühiselt nimekirja kindlatest käitumisviisidest, mis õpetajaid direktori juures häirisid, ning kontrollisime, et see nimekiri ei sisaldaks hinnanguid. Näiteks oli seal kirjas, et direktor on rääkinud koosolekutel lugusid oma lapsepõlvest ja sõjakogemustest, nii et vahel on kohtumine kestnud seetõttu kakskümmend minutit ettenähtust kauem. Kui ma küsisin, kas nad on kunagi sel teemal direktoriga vestelnud, vastasid nad, et on proovinud, kuid alati hinnanguid sisaldavate kommentaaride abil. Nad ei olnud kunagi viidanud konkreetsetele