Vägivallatu suhtlemine. Marshall B. Rosenberg

kes said tänu VVSi treeningutele tagasi oma elavuse ja kindluse.

      Ma tunnen end õnnistatuna, et mul on võimalik maailmas ringi rännata, õpetades inimestele suhtlemisviisi, mis annab neile jõudu ja rõõmu. Ma olen rahul ja elevil, et saan nüüd selles raamatus jagada Vägivallatu Suhtlemise rikkusi ka teiega.

      Kokkuvõte

      VVS aitab meil saada kontakti enda ja teistega viisil, mis laseb meie loomuomasel kaastundel õide puhkeda. See juhendab meid, kuidas muuta oma väljendumis- ja kuulamisharjumusi ning teadvustada endale nelja valdkonda: mida me vaatleme, tunneme ja vajame ning mida palume oma elu rikastamiseks. VVS soodustab süüvivat kuulamist, austust ja empaatiat ning kutsub esile soovi südamest anda. On inimesi, kes kasutavad VVSi selleks, et iseendaga kaastundlikult suhelda, ja neid, kes saavutavad selle abil sügavamad suhted, efektiivsemad tööalased sidemed või edu poliitilisel areenil. Kogu maailmas kasutatakse VVSi, et lepitada kõikvõimalikke vaidlusi ja konflikte.

VVS praktikas“Mõrtsukas, kõrilõikaja, lapsetapja!”

      Kogu raamatut läbivad dialoogid, mis on pealkirjastatud “VVS praktikas”. Nende eesmärgiks on anda tegelikku maiku vestlustest, kus kõneleja kasutab Vägivallatu Suhtlemise põhimõtteid. Siiski pole VVS lihtsalt mingi keel või sõnakasutusmeetodite kogum; teadlikkust ja selles sisalduvat kavatsust võib väljendada ka vaikimise ja kohaloleku kvaliteedi, samuti näoilmete ja kehakeele kaudu. Praktilise VVSi dialoogid, mida te loete, on paratamatult tegelike olukordade nõrutatud ja lihtsustatud versioonid; vaikse empaatia hetked, pajatused, huumor, žestid jne loovad kõnelejate vahele märksa loomulikuma vastastikuse sideme, kui on võimalik edasi anda trükitud dialoogides.

      Ma tutvustasin Vägivallatut Suhtlemist Petlemis Deheisha põgenikelaagri mošees umbes saja seitsmekümnele islamiusulisele Palestiina mehele. Suhtumine ameeriklastesse polnud sel ajal kuigi hea. Kõneldes märkasin äkki kuulajaskonna hulgas summutatud ärevat kihamist. “Nad sosistavad, et te olete ameeriklane!” teavitas mu tõlk mind samal hetkel, kui üks härrasmees kuulajate seast püsti tõusis. Otse minu poole vaadates karjus ta täiest kõrist: “Mõrvar!” Kohe liitus temaga veel tosin häält kooris: “Kõrilõikaja! Lapsetapja! Mõrtsukas!”

      Õnneks suutsin oma tähelepanu keskendada sellele, mida see mees tundis ja vajas. Ma olin saanud selleks puhuks ka mõned vihjed. Teel põgenikelaagrisse olin märganud mitmeid tühje pisargaasiballoone, mis eelneval ööl sinna olid visatud. Kõigil balloonidel oli selgelt näha kiri Made in U.S.A. Ma teadsin, et põgenikes oli varjul palju viha Ameerika vastu, kes varustas Iisraeli pisargaasi ja relvadega.

      Ma pöördusin selle mehe poole, kes oli mind mõrvariks nimetanud:

      Mina: Kas te olete vihane, sest soovite, et meie valitsus kasutaks oma varusid teistmoodi? (Ma ei teadnud, kas minu oletus on õige või mitte, oluline oli minu siiras soov saavutada kontakt tema tunnete ja vajadustega.)

      Tema: Pagana õige, ma olen vihane! Arvate, et me vajame pisargaasi? Me vajame kanalisatsiooni, mitte pisargaasi! Me vajame eluasemeid! Me vajame omaenda kodumaad!

      Mina: Nii et te olete maruvihane ja hindaksite mõningast toetust oma eluolu parandamiseks ja poliitilise iseseisvuse saavutamiseks?

      Tema: Kas te teate, mis tunne on siin elada koos oma naise ja lastega kakskümmend seitse aastat, nagu mina olen elanud? On teil üldse ähmast ettekujutust, mismoodi me oleme elanud?

      Mina: Tundub, et te olete meeleheitel ja tahate teada, kas mina – või keegi teine – suudan tegelikult mõista, mida tähendab elu sellistes tingimustes. Kas ma saan teist õigesti aru?

      Tema: Te tahate seda mõista? Öelge mulle, kas teil on lapsi? Kas nad käivad koolis? Kas neil on mänguväljakud? Minu poeg on haige! Ta mängib lahtises reovees! Tema klassis pole raamatuid! Olete te näinud kooli, kus pole raamatuid?

      Mina: “Ma kuulen, kui raske teil on siin oma lapsi kasvatada; te tahate mulle teada anda, et soovite oma lastele vaid seda, mida kõik teised lapsevanemad – head haridust, võimalust mängida ja kasvada tervislikus keskkonnas …”

      Tema: See on põhimõtteliselt õige! Inimõigused – teie, ameeriklased, kutsute seda vist nii? Miks ei tule rohkem ameeriklasi siia vaatama, milliseid inimõigusi te meile toote!

      Mina: Te tahate, et rohkem ameeriklasi oleks teadlikud siinsetest ebanormaalsetest kannatustest ja mõtleks tõsisemalt meie poliitilise tegevuse tagajärgedele?

      Meie dialoog jätkus, tema väljendas peaaegu kakskümmend minutit oma valu ja mina kuulasin iga väite taga peituvaid tundeid ja vajadusi. Ma ei nõustunud ega vaielnud vastu. Ma ei võtnud tema sõnu rünnakuna, vaid kingitusena kaasinimeselt, kes tahab minuga jagada oma hinge ja äärmist haavatavust.

      Kui see härrasmees lõpuks tundis, et teda on mõistetud, oli ta võimeline kuulama minu sealviibimise põhjust. Tund aega hiljem kutsus seesama mees, kes mind mõrvariks oli nimetanud, mu oma koju pidulikule ramadaani õhtusöögile.

SÕNAD ON AKNAD(või on nad seinad)

      Ma tunnen ennast sinu sõnadest nii puudutatuna,

      Ma tunnen ennast arvustatuna ja äratõugatuna.

      Enne kui lähen, pean teadma,

      Kas seda tahtsidki öelda.

      Enne kui tõusen enda kaitseks,

      Enne kui räägin valus ja hirmus,

      Enne kui laon selle sõnade müüri,

      Ütle, kas ma tõesti kuulsin õigesti?

      Sõnad on aknad või on nad seinad,

      Nad karistavad või annavad vabaks.

      Kui ma räägin ja kui ma kuulen,

      Las armastuse valgus särab läbi minu.

      On asju, mida pean ütlema,

      Mis tähendavad mulle nii palju.

      Kui mu sõnad ei suuda mind avada,

      Kas aitad mul vabaks saada?

      Kui näin sind suruvat alla,

      Kui näin olevat hoolimatu,

      Proovi kuulda sõnade taga

      Meie ühiseid tundeid.

Ruth Bebermeyer

      2. PEATÜKK

      Suhtlus, mis tõkestab kaastunde

      Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle …

Piibel, Matteuse 7:1

      Otsides vastust küsimusele, mis on see, mis kaugendab meid meie loomulikust kaastundeseisundist, olen ma lahutamatult sidunud teatud keelendid ja suhtlemisviisid, mis usutavasti annavad oma panuse vägivaldsesse suhtumisse endasse ja teistesse. Nendele viidates kasutan ma väljendit “elust kaugendav suhtlemine”.

      Teatud suhtlemisviisid kaugendavad meid meie loomulikust kaastundeseisundist.

      Moraalsed hinnangud

      Üheks elust kaugendavaks suhtlemisvormiks on selliste moraalsete hinnangute andmine, mis viitavad kaudselt nende inimeste tegude valelikkusele või väärusele, kes ei käitu vastavalt meie väärtushinnangutele. Need hinnangud peegelduvad näiteks väljendites “Sinu probleem seisneb selles, et sa oled liiga isekas”, “Ta on laisk”, “Neil on eelarvamused”, “See pole kohane”. Süüdistamine, solvangud, nina pihta andmine, sildistamine, kriitika, võrdlused ja olukordade hindamine on kõik erinevad hinnangulisuse vormid.

      Hinnangute maailmas on meie huvi keskendunud sellele, KES ON MIS.

      Sufi poeet Rumi kirjutas kunagi: “Väljaspool arusaamu valesti tegemisest ja õigesti tegemisest on üks väli. Ma kohtun teiega seal.” Elust kaugendav käitumine aheldab meid valesti ja õigesti