Vägivallatu suhtlemine. Marshall B. Rosenberg

ettekirjutustele

      “Ma valetasin kliendile, sest ülemus käskis.”

      • grupi survele

      “Ma hakkasin suitsetama, sest kõik minu sõbrad tegid seda.”

      • institutsionaalsetele tegutsemisviisidele, reeglitele ja regulatsioonidele

      “Ma pean su selle rikkumise pärast koolist välja viskama, sest meie koolis on nii tavaks.”

      • ealistele, sotsiaalsetele või soolistele rollidele

      “Ma vihkan tööl käimist, kuid pean seda tegema, sest olen abikaasa ja isa.”

      • kontrollimatutele impulssidele

      “Minu šokolaadi-isu sai must võitu.”

      Me võime asendada keele, mis väljendab valiku puudumist, keelega, mis viitab valiku olemasolule.

      Kord ühe lapsevanemate ja õpetajate vahelise diskussiooni ajal, kui peeti aru nende keeleliste ohtude üle, mis vihjavad valiku puudumisele, vaidles keegi naine ägedalt vastu: “Aga on asju, mida sa PEAD tegema, meeldib see sulle või mitte! Ja ma ei näe selles midagi halba, kui ma ütlen oma lastele, et on asju, mida ka nemad peavad tegema.” Palvele tuua näide, mida ta “peab” tegema, vastas naine: “See on lihtne! Kui ma siit täna lahkun, pean minema koju ja süüa tegema. Ma vihkan söögitegemist! Ma vihkan seda kogu hingest, kuid olen seda teinud iga päev viimased kakskümmend aastat, isegi haigena, sest see on lihtsalt üks selline asi, mida sa pead tegema.” Ma ütlesin talle, kui kurb mul on kuulda, et ta veedab nii palju aega oma elust, tehes midagi, mida ta vihkab, sest tunneb end olevat selleks sunnitud, ja avaldasin lootust, et ta avastab VVSi keele õppimise kaudu enda jaoks rõõmsamaid valikuid.

      Mul on hea meel teatada, et ta oli kiire õppur. Seminarilt koju minnes kuulutas ta oma perele, et ei taha enam süüa teha. Võimalus tagasisideks tuli kolm nädalat hiljem, kui kaks tema poega tulid seminarile. Mind huvitas, kuidas nad reageerisid oma ema teatele. Vanem poeg ohkas: “Marshall, ma tänasin endamisi jumalat!” Nähes minu üllatunud ilmet, selgitas ta: “Ma ütlesin endale, et nüüd ehk ei hädalda ta enam iga söögikorra ajal!”

      Teinekord, kui ma nõustasin ühte piirkonnakooli, ütles keegi õpetaja: ”Ma vihkan hinnete panemist. Ma arvan, et neist ei ole mingit abi ja et nad aitavad üksnes õpilastes ärevust tekitada. Aga ma pean hindeid panema, sest see on meie piirkonna ettekirjutus.” Me olime just harjutanud, kuidas tutvustada klassides keelt, mis suurendab teadlikkust oma tegude eest vastutamisest. Ma pakkusin välja, et õpetaja võiks asendada väite “Ma pean panema hindeid, sest see on piirkonna ettekirjutus” sõnadega “Ma valin hinnete panemise, sest tahan …” Ta vastas ilma kõhklemata: “Ma valin hinnete panemise, sest tahan säilitada oma töökohta,” ning veidi kõheldes lisas: “Aga ma ei taha nii öelda, sest siis tunnen ennast oma tegevuse eest väga vastutavana.” “Sellepärast ma tahangi, et sa nii ütleksid,” vastasin mina.

      Me oleme ohtlikud, kui ei tea, et vastutame oma käitumise, mõtlemise ja tunnete eest.

      Ma jagan Prantsuse romaani- ja ajakirjaniku Georg Bernanose arvamust, kes ütleb:

      Olen juba pikka aega mõtelnud selle üle, et kui pidevalt kasvav hävitustehnika põhjustab ühel päeval lõpuks liikide kadumise Maalt, ei ole meie väljasuremise eest vastutav mitte õelus, ja veel vähem muidugi meelepaha, surveabinõud ning kättemaks, mida see tekitab … vaid sõnakuulelikkus, tänapäeva inimesele omane vastutuse puudumine, ühiskonna iga ettekirjutuse orjalikult alistuv aktsepteerimine. Õudused, mida me oleme näinud, veelgi suuremad õudused, mida me praegu näeme, ei ole märk sellest, et mässumeelsete, vastuhakkavate ja taltsutamatute inimeste arv terves maailmas tõuseb, vaid pigem näitab see sõnakuulelike, alistuvate inimeste arvu pidevat tõusu.

      Teised elust kaugendavad suhtlemisviisid

      Oma soovide esitamine nõudmistena on veel üks väljendusviis, mis blokeerib kaastunde. Selgesõnaline või kaudne nõudmine ähvardab kuulajat süütunde või karistusega, kui viimane ei nõustu. See on meie kultuuris vägagi tavaline suhtlemisviis, mis on eriti levinud nende seas, kes omavad võimu.

      Me ei saa kunagi sundida inimesi midagi tegema.

      Mõtteviis, mis põhineb lähenemisel “kes mida väärib”, blokeerib kaastundliku suhtlemise.

      Minu lapsed andsid mulle nõudmiste vallas mõned väga väärtuslikud õppetunnid. Millegipärast olin ma endale pähe võtnud, et lapsevanemana on minu ülesandeks käsutamine. Aga ma õppisin, et võin käskida nii palju tahan, suutmata lapsi midagi tegema panna. See on tagasihoidlik õppetund neile, kes usuvad, et lapsevanemana, õpetajana või ülemusena on meie ülesandeks teiste inimeste muutmine ja nende korralikult käituma sundimine. Seega olid minu lapsed need, kes andsid mulle teada, et ma ei saa neid SUNDIDA midagi tegema. Kõik, mida ma teha sain, oli panna neid soovima, et nad oleksid midagi teinud – karistamise abil. Tegelikult olid neil iga kord, kui ma olin olnud piisavalt loll ja pannud neid karistuse abil endaga nõustumist soovima, omad võtted panna mind soovima, et ma poleks seda teinud!

      Me tuleme selle teema juurde veel tagasi, kui oleme õppinud tegema vahet palvetel ja nõudmistel – see on oluline osa VVSist.

      Elust kaugendav suhtlemine on seotud ka arusaamaga, et mõned teod pälvivad autasu, teised karistuse. Seda mõtteviisi väljendab sõna “väärima”, näiteks lauses “Selle eest, mis ta tegi, on ta väärt karistust”. See hoiak eeldab, et inimesed, kes mingil teatud viisil käituvad, on halvad, ja nõuab karistust, et panna nad kannatama ning oma käitumist muutma. Minu arvates on igaühe huvides, et inimesed ei muudaks end karistusehirmust, vaid sellepärast, et nad näevad muutuste kasulikkust.

      Elust kaugendaval suhtlemisel on sügavad filosoofilised ja poliitilised juured.

      Enamik meist on üles kasvanud, rääkides keelt, mis julgustab pigem sildistama, võrdlema, nõudma ja välja ütlema hinnanguid kui olema teadlik sellest, mida me vajame ja tunneme. Ma usun, et elust kaugendava suhtlemise põhjuseks on juba sajandeid levinud vaated inimloomusele. Need vaated rõhutavad meie sünnipärast kurjust ja puudulikkust ning vajadust sellise hariduse järele, mis aitaks kontrollida oma sünnipärast soovimatut loomust. Selline õpetus sunnib meid tihti küsima, kas meie tunnete ja vajadustega on midagi halvasti. Me õpime varakult ennast eraldama iseendas toimuvast.

      Elust kaugendav suhtlemine pärineb hierarhilistest ühiskondadest ja toetab neid. Kui suuri rahvahulkasid valitseb omaenda huvides väike inimrühm, siis võib olla kuninga, tsaari, aadlike ja teiste huvides kasvatada masse orjalikku mentaliteeti kujundaval viisil. Vääruse keel, “sa pead” ja “sul tuleb”, sobib selleks hästi: mida enam on inimesi õpetatud mõtlema väärusele ja pahele vihjavate moraalsete hinnangute alusel, seda enam on neid õpetatud vaatama endast väljapoole – väliseid autoriteete –, et piiritleda, mis on õige, vale, hea ja halb. Kui me oleme kontaktis oma tunnete ja vajadustega, siis ei ole me enam head orjad või tallaalused.

      Kokkuvõte

      Meile on loomuomane kaastundlikult anda ja vastu võtta. Samas oleme me õppinud palju “elust kaugendavaid suhtlemisviise”, mis panevad meid rääkima ja käituma nii, et see haavab meid ennast ja teisi. Üheks elust kaugendavaks suhtlemisviisiks on anda moraalseid hinnanguid, mis viitavad nende isikute väärusele ja pahelisusele, kes ei käitu vastavalt meie väärtushinnangutele. Teine suhtlemisviis, mis võib blokeerida kaastunde iseenda ja teiste vastu, on võrdlemine. Ühtlasi varjutab elust kaugendav suhtlemine meie teadlikkust sellest, et me vastutame oma tunnete, mõtete ja tegude eest. Samuti on kaastunnet blokeerivale suhtlemisele omane soovide väljendamine nõudmistena.

      3. PEATÜKK

      Hinnanguta vaatlus

      VAATLE! On vähe tegevusi, mis on nii tähtsad ja religioossed kui see.

Frederick Buechner, kirikuõpetaja

      Ma suudan taluda seda,    

      Kui