Moemaja. Maimu Berg

tühjusest kõmisev Vene turg.

      ESIMENE KORD sattus Betti Moemaja töötajana Moskvasse koos peakonstruktori Milla Sägaga, silmapaistva daamiga, kellel oli kõrge kasv, terav ja tugev, täiesti ebaeestlaslik ninajoon ning ametile vastavalt maitsekas, parasjagu silmatorkav rõivastus. Suunduti hotelli Berliin, mille hiilgeaeg oli jäänud kaugesse minevikku –, viimati vist nepi ajal võis seal marmorbasseinis ümber purskkaevu ujuvaid karpkalu silmitsedes välja valida selle, kellest pidi saama oluline komponent hotelli pompöösses restoranis peetaval pidulikul õhtusöögil. Nüüdseks olid karpkalad ammu ära söödud, bassein tühjaks lastud ja hotelli fuajee haises inimeste ning kondenspiimaga lahjendatud tulimagusa viljakohvi järele – oli parajasti hommikusöögi aeg. Nii vara ei olnud hotellis numbreid lootagi, aga asi oli veelgi traagilisem, sest mingit Moemaja broneeringut ei leitud, kuigi administraator lappas oma kulunud kaustikut nii- ja naapidi, isegi helistas kuhugi.

      Proua Säga, temperamentne ja vene keelt armsa (Betti meelest) eesti aktsendiga kõnelev niigi valjuhäälne naisterahvas kõrgendas tooni veelgi, kui teatas kõigile, kes kuulda tahtsid, osutades sõrmega kuivale purskkaevule: „Ja tuut piissala, ja imenna vot tuut piissala!“ Administraator surus kangelaslikult maha pealetikkuvat naeru, mida temas põhjustas kujutlus sellest, kuidas suur, elegantne ja enesekindel Milla Säga hotelli marmorbasseini oma kergemat häda teeb. Ta sai aru küll, et proua mõtleb seda, et oli isiklikult saatnud hotelli-omadele kirja, kus palus meile toad kinni panna. Baltikumi aktsent tuli seegi kord asjale kasuks, selleta poleks vist jutule võetudki, ning pika sahkerdamise, sebimise, Siluettide jagamise peale (ajakirjade vahele olid „eksinud“ ka 25-rublased), saidki Milla ja Betti ihaldatud võtmed ning logistasid päevinäinud liftis oma korrusele.

      Loomulikult olid toad vaatega hotelli sisehoovi. Nii palju või vähe kui Bettil oligi tulnud hotellides ööbida, ikka oli talle „sattunud“ poolpime tuba vaatega troostitusse hoovi, nii et ta kahtles, kas hotellide fassaadid oma tänavapoolsete suurte akendega üldse olid ehtsad või lihtsalt butafooria, mille taga numbritube olla ei saanudki.

      MOSKVA MOEMAJA SAALI laua ümber oli kogunenud asjatundjate seltskond. Vähemtähtsad tegelased, nende seas ka Betti, istusid ümarlauast kaugemal, koopiapildid Nõukogude moe uuematest suundadest saadeti ringi käima ja selleks ajaks, kui järjekordne mudel mustvalge tööjoonisena Bettini jõudis, olid tähtsad tegelased laua ümber oma heakskiitva otsuse (teistsugune polnuks mõeldavgi) juba langetanud. Joonistused olid säratud, kuivad ning igavad ja ega nende eesmärk ei olnudki kunstilist elamust pakkuda, pigem ikka näidata, mis tuleval aastal suurel Nõukogudemaal moe osas lubatakse. Niinimetatud normaalpikkus – kuigi Venemaa noor naissoost elanikkond jäi läbi aegade truuks minimoele –, tagasihoidlikud dekolteed – ka seda käsku ignoreeriti tegelikus elus üsna kõvasti –, väikesed kraed, koolilapselikud kätised, saledamaks muutvad pikiõmblused, igati korrektne ja aastast aastasse igavalt korduv värvitus, lõhnatus ja vahest ka maitsetus. Ometi andis see iga-aastane Moskvas suuniste mahamärkimine küllalt kõnekaid tulemusi.

      MOETRÜKISTE JÄRELTSENSORIKS, kui nii võib öelda, oli kinnitatud kultuuriministeeriumi ametnik nimega Ottilia Franzevna – nime ebaslaavilikkus johtus daami Läti päritolust. Ottiliale tuli saata Silueti värske number ja kuigi see oli juba trükitud ning lugejale kättesaadav, tegi Franzevna siiski omad märkused ja ettepanekud, et järgmiste numbrite juures ei korduks vanad vead. Ta tavatses neid teha rasvase punase pliiatsiga ja Siluetid saabusid tema käe alt Moskvast tagasi otsekui halva õppeedukusega koolilapse kontrolltööd õpetaja käest. Kõikjal ilutsesid punased märkused, iga dekoltee ja lõhiku kohale olid laotud suured küsi- ja hüüumärgid, mõned kohad tekstis olid jämedalt alla kriipsutatud. Liiga sügavad dekolteed ja lõhikud meelitasid ajakirja vaatama juhtuvaid meesisikuid amoraalsusele, mannekeenidel olid „uduse pilguga narkomaaninäod“, tekst oli ideoloogiliselt läbinisti nõrk – see oli kivi Betti kapsaaeda – ja kogu värk ei oleks üleüldse saanud ilmuda, kui see oleks õigel ajal Ottilia Franzevna punase pliiatsi alla sattunud.

      Eriti kirgliku vihaga nüpeldas Ottilia just lätlaste moelehte Rigas Modes ja eestlaste Siluetti, et keegi ei saaks teda süüdistada kolkapatriotismis, aga küllap need väljaanded olidki kõige jumalavallatumad.

      Taevane arm, seal oli näiteks eestlastel pilte niinimetatud moeehetest.

      Kohutav! Kunstnik, keegi Rein Mets, oli kasutanud ehete juures imeväikesi portselanist käsi ja jalgu, elusuuruses klaassilmi. Silueti kunstnikud olid grimeerijal käskinud mannekeeni näo valgeks võõbata, riietanud tüdruku üleni musta – nagu nunn! karjatas Ottilia Franzevna punane pliiats – ja sättinud klaassilmaga ehte tüdruku teise silma kohale. Tulemuseks oli võigas foto, otsekui kaader õudusfilmist, mida Ottilia Franzevna oli ühel välisreisil käies kogemata nägema juhtunud (nad olid tahtnud salakesi pornot vaatama minna, aga sattunud horrorile, üks jubedus ju kõik).

      Seekord ei saanud agar moetsensor piirduda punaste kirjavahemärkidega. Kuriteost tuli teatada asumaa kultuuriministeeriumisse ja sealt edasi keskkomiteesse. Seda kõike oligi Ottilia Franzevna just tegemas, kui Milla Säga, kes paha aimas, temalt audientsi palus, endale, Moemajale ja Silueti toimetusele tuhka pähe raputas, kuid siiski enesekindlaks ja omal kombel kõigutamatuks jäi. Milla oli korpulentsest lätlannast poolteist peajagu pikem, ta paksud tumedad juuksed olid moodsa lõikusega soengus, ta pükskostüüm silmipimestavalt elegantne ja kaelas rippus tal Rein Metsa autoriehe, vaimukas ja kaunis, nii et Ottilia Franzevna silm sellel tahtmatult pidama jäi. Imelik kõhedus haaras nõukoguliku moepuhtuse eesliinil rabelevat naisterahvast. Ka kõige suurema pingutusega ei oleks ta saavutanud Milla ensekindlust, elegantsi ja arrogantsi. Ja kuigi need olid kommunismiehitaja moraalikoodeksi kontekstis kahtlased omadused, hakkas Ottilia Franzevnale järsku tunduma, et just nendele võib kuuluda tulevik ja just selline tahaks tegelikult olla ka see maailm, mille puhtuse ja rikkumatuse kaitseliinil ta nii sangarlikult võitles. Tekkis kahtlus, et enamik kuklakrunnistatud moeasjatundjaid Nõukogude moe ümarlaua ümber unistasid südamepõhjas välja näha nagu Tallinna Moemaja peakonstruktor.

      Milla Säga seletas Ottilia Franzevnale usalduslikult, et üks kõrge kommunist Eestis olevat klaassilmaga, ja kui Ottiliat solvanud foto Rein Metsa ehtega peaks seal koos Moskva märkustega kohaliku keskkomiteeni jõudma, võib sellest sündida katastroof. Ottilia Franzevnale meeldis, et see suur, võimukas ja uhke naine peab temalt midagi paluma, et ülbe Tallinna Moemaja ja ennast tähtsaks tegeva Silueti saatus sõltub temast, Ottilia Franzevnast (tühjagi see nii väga sõltus, kaval Milla Säga oskas asja lihtsalt vastavas valguses paista lasta). Igatahes teeskles Ottilia veel natuke aega kurjustavat tädi, kes nõudis eksinuile karmi karistust, siis aga, härdudes iseenda suuremeelsusest ja võimalusest Millat sellega alandada, andis järele.

      „Olgu see viimane kord, kus mul teile etteheiteid on,“ teatas ta käega oma sõnade rütmis kirjutuslauale tagudes, püüdes niiviisi tõmmata Milla tähelepanu oma sõrmustele, too aga vaatas üle Franzevna pea kuhugi kaugusse, nägu kangestunud läbitungimatuks maskiks.

      „Pidage meeles, et sellised frivoolsused (Ottilia hääldas mõnuga äsja mingil nõupidamisel kuuldud võõrsõna) peavad ajakirja lehekülgedelt kaduma. Ja vaadake tõsiselt üle oma mannekeenide kaader. Narkomaane ja nunnasid me rohkem näha ei taha.“

      Ottilia Franzevna tõusis laua tagant, ulatudes Milla Sägale vaevalt õlani – asi, mis tekitas temas täiesti põhjendamatut alaväärsuskompleksi, kuna Säga oli naisterahva kohta lihtsalt lubamatult pikk ja oleks ise pidanud kompleksides olema. Ta sirutas peakonstruktorile käe, vibutades seda mõnda aega Milla nina all – vaadaku see lõpuks ometi, kui väärtuslikud ja defitsiitsed sõrmused on Ottilial sõrmes, smaragd, ehtne rubiin keset väikesi briljante, hiigelsuur kuukivi –, ja audients oli lõppenud.

      TÕRJUTUD MÄLESTUSED. PARKLAI, KÕVA P- JA K-GA

      KELL OLI POOL KOLM, kui Betti Reisibüroo poole lonkis. Ta läks mööda Müürivahe tänavat. Nende akende taga, kus kunagi tegutses Silueti toimetus, oli nüüd mingi kauplus. Paksu kiviseina sisse oli koguni raiutud paar ust, et ostjad saaksid siseneda otse tänavalt ja mitte hoovist, nagu Betti oma kolleegidega omal ajal oli käinud. Kuid aken, mille taga Betti moeajakirja tehes ja toimetades aastaid istus, oli alles. Kahjuks ei pääsenud