Moemaja. Maimu Berg

väljendit!), me püüame vastata ka iselaadi küsimustele, teate, meie võimalused on ammendamatud, uskuge, maakeral ei olegi praktiliselt kohta, kuhu te ei saaks meie abiga reisida. Me teeme suurepärast koostööd Soome parimate reisifirmadega, nii et kui meie käed jäävad lühikeseks, siis Soome kolleegid on rahvusvahelisel reisiturul tegutsenud juba piisavalt kaua ja neil on nii suur kogemus ning tänu sellele on ka meil …“

      Ilus ja reibas lobeda jutuga Kristiina oleks sobinud suurepäraselt ka näiteks poliitikuks, kätteõpitud tekst voolas tema lillakasroosade lopsakate huulte vahelt otsekui parteiprogramm, uinutas ja tüütas, Betti oleks tahtnud selle kuidagi katkestada, sekkuda, midagi rõvedat ja jõhkrat öelda, aga samas tundis ta peapööritust, magusat uimasust, ootamatut passiivsust, peaaegu lummust, segu lõdvast vihast ja loiust mõnust. Kristiina rääkis ja rääkis, klõbistades oma imekaunite küüntega sõnade taktis õrnalt mööda arvuti klahve ja ime küll, aga ta sõrmede otsekui juhuslikest puudutustest ilmusid ekraanile imelised linnavaated, looduspildid, eksootilised näod.

      Betti keha läbistasid ärevusvärinad. Ta märkas ehmatusega, kuidas kasvas ta usk Reisibüroosse, muutudes hardaks imetluseks, paisudes sooviks Kristiina loitsitud suurepärasest mängust osa saada, kuhugi kaugele sõita, nautida stjuardesside hoolitsust Reisibüroo poolt varutud aknaalusel platsil lennukis ja teiste turistide, jõukate, intelligentsete, meeldivalt lõhnavate, eriliste inimeste suurepärast seltskonda. Tahaks naalduda sihtkohas ootava bussi seljatoele, kissitada silmi troopilise päikese valguses, lasta konditsioneerõhul oma juustes sahiseda, haarata giidi pakutud veepudeli järele ja kuulata tema sama muretut ja uinutavat lobisemist nagu oli Kristiina oma. Jõuda luksushotelli, astuda rõdule, nautida merevaadet ja Reisibüroo tasuta tere-tulemast-veini …

      Lõpuks Kristiina vakatas ja jäi Bettile äraootavalt otsa vaatama. Pikkamisi ärkas ka Betti, kuid ta vaikis. Ta ei julgenud tüdrukule pettumust valmistada, tunnistada, et ta pole siia tulnud reisi ostma, vaid … Võib-olla oleks Betti pidanud valetama, mõnele reisile viitama? Aga tal polnud kavas reisida ja ta tundis, et ei suuda Kristiinale ka lihtsalt asja ees, teist taga rääkida oma ammusest täitumata unistusest, milleks oli muidugimõista St Kitts, soovist jalutada St Kittsi rahvusmuuseumi saalides, lõbutseda jõulukarnevalil, logelda rannas ja vaadata seal kokteile imedes päikeseloojangut, õgida suhkrurooistanduse servas restoranis ohjeldamatult kreembrüleed ja juua selle kõrvale St Kittsi kuulsat Backyardi rummi. Oh, St Kitts, oh, Kristiina …

      Räägi mulle, tüdruk, püütiast Reisibüroo keldris, tunnista üles, sa oled ju seal teda näinud, oled kuulnud ta kõledat häält, kõnele, mida ta ennustab, muidu kisun ükshaaval välja su pikad lisaripsmed, vajutan oma sõrmuse teravad servad su paksudesse huultesse, nii et silikoon nendest minema valgub, mööda su lõuga allapoole venib justkui tatt, rebin ära su kallid kunstküüned, tõmban juuksepikendused välja, need jäävad mu sõrmede vahele haledalt ripnema nagu vana hobusekronu sabajõhvid. Nuusutan neid, nad lõhnavad Kenzo järele, greibi järele. Viskan juuksesalgud Reisibüroo põrandale.

      „Kas te teate, Kristiina, mis oli neis ruumides varem?“ Betti kummardus oma istmel ettepoole, peaaegu puudutades ninaga tüdruku võõbatud põske, nii et Kristiina oli sunnitud tagasi tõmbuma, ta nihutas koguni tooli. Hästiliuglevate ratastega kontoritool liikus hoogsalt kaugele ja Kristiinal tuli sellega Betti suunas tagasi sõita. Betti muigas põlastavalt. Kristiina vaatas Bettile otsa, teesklev professionaalne naeratus oli kadunud ja ta silmis võis märgata isegi pisut pelgu. Betti omakorda vaatas ringi – nad olid saalis Kristiinaga kahekesi, külastajaid polnud, teised tüdrukud olid läinud kuhugi tagaruumidesse ja kassaneiule ei paistnud nad siit kätte.

      „Mis mõttes varem?“ kogus Kristiina end kiiresti. „Siin on alati olnud Reisibüroo. Meie asutus sai just 20-aastaseks.“

      „Aga enne seda?“

      „Kuidas enne seda?“ hämmeldus Kristiina, kelle jaoks Reisibüroo ajaarvamine algas tegelikult sellest ajast, kui tema sinna tööle asus. „Enne seda oli ka Reisibüroo.“

      „Aga nõuka ajal?“

      „Kust mina tean! Ei, tõesti, pole aimugi. Võib-olla ka mõni reisibüroo?“

      „Ah, mis te nüüd, Kristiina, kes siis Vene ajal reisis!“

      „Kas siis ei reisitudki? No ei usu, küllap siis ka ikka lennukid, laevad ja rongid sõitsid. Mu vanaema käis Bakuus.“

      „Noh, selles mõttes muidugi, ikka tuli ette, et käidi Bakuus … Ent siiski, kas keegi teie kolleegidest võiks teada, mis neis ruumides vanasti oli?“

      „Vaevalt. Ja mis tähtsust sellel enam on? Meil pole siin nõukaaegseid. Kui ehk juhataja? Tema on nii vana küll. Tema on siin minu teada algusest peale olnud.“

      „Kas juhataja on praegu kohal?“

      „Kohe uurin. Juhatajal, muide, on vastuvõtuajad. Aga miks teil üldse on vaja teada, mis siin varem oli? Kas on mingid omandiprobleemid kerkinud? Selle kohta ei oska mina küll midagi öelda, siis peate kohe kindlasti juhatajaga rääkima. Minu teada on meil kõik korras.“

      Betti tundis selgesti, et kogu see asi Kristiinale ei meeldinud. Tüdruk oli koolitatud reisivajadustega arusaadavate klientidega suhtlemiseks, sõitude ja piletitega tegelemiseks, ta suutis ülikiirelt kõige soodsamad võimalused arvutist välja klõbistada, võis avaldada oma arvamust mitme reisisihtkoha asjus, sest oli neis käinud. Kontoriruumide omandiküsimused, mingid kauges minevikus sorimised, napakad kliendid imelike tahtmistega – need kõik rikkusid tuju muidu nii meeldivas ametis, kus kohtas peaaegu iga päev huvitavaid välismaalasi, kellega oli mõnus flirtida ja lõõpida, jõukaid ja tuntud tegelasi, kes ei ajanud oma asju interneti teel, vaid tulid meelsasti Reisibüroosse kauneid teenindajatüdrukuid imetlema ja võrgutama. Või koguni ahistama? Paar korda oli Kristiina mõne sellisega ka lõunal ja õhtusöögil käinud.

      Kuid Kristiinal tuli kahjuks teenindada ka kõige kapriissemaid ja mõttetumaid eksemplare, igasugu ullikesi, kellega tuli olla eriti viisakas ja kannatlik, sest muidu oli neist võimatu lahti saada. Pealegi olid sellised kanged igale poole kaebama.

      Ta helistas kuhugi ja teatas seepeale, et juhataja on lõunal ning peaks tulema pärast kella kolme. Sellega oli naiste vestlus ammendunud ja otsekui selle kinnituseks sisenes lõpuks ometi ka uus klient, beežis redingotpalitus ja valge salliga pikk noormees, läikivate siledaks lakutud mustade juustega, nii välismaalane, et naerma ajas. Oli tore näha, kuidas Kristiina sirutas ennast välja otsekui luik enne lendutõusmist. Betti märkas, et Kristiinal oligi kena pikk kael, tüdruku heleroosades kõrvades värahtasid rippuvad värviliste kivikestega kõrvarõngad, ja ta naeratas tulijale säravalt ja rõõsalt nagu päästjale.

      HEA SÖÖGIISU. VANA MORGENSTERNI SALONG. SINDI DRAPP

      BETTI VEEL ALGAMATA MANNEKEENIKARJÄÄR lõppes sellega, et ta sõi ennast suvel pärast 10. klassi paksuks. Kõik need munasoustid, koduküpsetatud leivad, pärmiga kergitatud kuklid, vahukoor õunamoosiga, peedisalat, vastlüpstud piim, värske maaõhk, kes suudaks neile vastu panna. Kevadel oli ta ajalehekuulutuse peale läinud ennast mannekeeniks pakkuma. Bettit mõõdeti – mõõdud sobisid –, kästi kergitada seelikusaba ja vaadati sääri, need kõlbasid ka, lasti edasi-tagasi kõndida, tehti paar fotot, kirjutati andmed üles ja hilissuvel tuli talle kutse ilmuda sinna ja sinna. Niisama lihtsalt see tol ajal käiski. Aga sinna ja sinna Betti enam ei läinud, see oleks olnud viga, sest ta sai ise ka aru, et oli ideaalmõõtudest välja valgunud ja kui üldse, siis talvel inimene lahjub nagunii, nõnda et tasus ehk alles kevadel või koguni aasta pärast uuesti õnne proovida.

      Aasta pärast olid Bettil aga teised huvid ja äpardunud katse Moemajaga ununes tükiks ajaks. Oleks ehk ununenud igaveseks, kui saatus poleks teda selle majaga uuesti kokku viinud. Ta oli lõpetanud ühe etapi oma elust, selle, millest hiljem hakati kõnelema kui Vana Morgensterni salongist ja Bettist kui salongi perenaisest või nii. Muidugi ei olnud see mingi salong, salong selle sõna tavapärases tähenduses vist eeldab ikka midagi luksuslikku, mingitki erilist interjööri, eesriideid, mugavaid nurgakesi, kullatud mööblit, aga kindlasti ka palju teesklevamat ja pateetilisemat vaimset õhustikku, kui oli Betti ja Vana Morgensterni kehvas kodus noil kaugetel aegadel Tartu kuivkäimlatega äärelinnas. Aga teisalt