Moemaja. Maimu Berg

jäävana tundunud asjade kadumine oli Betti meelest juba pigem reegel kui erand. Põlise tallinlasena mäletas Betti hoopis teistsugust Viru väljakut (ja teistsuguse nimega ka), hoopis teistsugust Kadrioru trammipeatust, hoopis-hoopis teistsugust Mustamäed. Kadunud maailma, kohti, maju polnud mõtet taga leinata. Leinata tasus vaid inimesi, kuid mida vanemaks Betti sai, seda vähem puudutas teda kunagiste tuttavate lahkumine, ainult väga lähedaste inimeste puhul oli teisiti, aga neid Bettil kuigi palju polnudki. Esialgu Betti imestas oma kalestumist, hiljem seletas seda aja üha kiireneva vooluga, milles kõik asjad ja inimesed istusid nagu suures tsentrifuugis ja aeg-ajalt paiskus mõni neist välja olematusse. Ei aidanud mälestuskogumikud, – konverentsid ja – seminarid, see kõik oli pigem vormitäide, elavate eneserahuldus ja võimalus oma nime kadunukese varjus kõmistada. Üldises sahmerdamises jäid aga needki ettevõtmised suurema tähelepanuta. Kas tõesti oli kuskil veel inimesi, keda see kiirustamine ei puudutanud, kes istusid metsade sügavuses oma majakeses või linnakärast eemal agulikorteri toanurgas, mõtlesid keerulisi mõtteid, elasid mälestustes ja seisatasid oma pikkadel aeglastel jalutuskäikudel, et imetleda loojuva päikese helki kuusekäbidel, puukoristaja rutulist askeldamist krobelisel tüvel, kaarnaparve pahaendelist tiirlemist metsalatvade kohal. Kas tõesti elunes kuskil mõni poeet, kes ei hoolinud oma nime kiirest tuntuks tegemisest, ülistavast retseptsioonist, kopsakast honorarist. Ei kippunud televisiooni ega välismaale esinema. Betti ei teadnud ühtki sellist.

      Öeldakse, et inimene ei ole jäädavalt lahkunud nii kaua, kui need, kes on elus, teda veel mäletavad ja meenutavad. Bettile ei meenunud mõni kadunuke ammu enam, seda rohkem ta imestas, kui nägi neid vahel unes. Betti püüdis ühest Moemaja otsast, toimetusest, teise, kunstnike tuppa minna, aga see ei olnud unenäos sugugi lihtne. Teel oli igasugu takistusi. Näiteks lõppes pikk haisev linoleumiga kaetud koridor äkitselt mingite kummaliste tellingutega, millest Betti pidi üle ronima. Seda ronimist vaatasid pealt Moemaja saatanliku kulmujoone ja naeratusega direktriss, alati sinakashallis töökitlis turd punetava näoga peamehaanik, energiline ja dünaamiline naispartorg, tüse närviline kaadriülem, daam, kelle tähtsusest Moemaja hierarhias Betti aegamööda aru hakkas saama, ja veel keegi, kelle ametikohta Betti enam ei mäletanud. Kõik nad seirasid huviga Betti turnimist ja jagasid talle üksteise võidu õpetusi. Ronida oli raske, polnud õieti redelitki, treppidest rääkimata, ja kui Betti viimaks üles sai, pidi ta veel ohtlikumal viisil laskuma, ikka jäi lõpuks tellingutest, köitest ja muust turnimiskraamist puudu, nii et viimane osa teekonnast tuli sooritada kaelamurdva hüppena, mis Bettil alati küll korda läks. Seepeale kaotas Bettit jälginud seltskond tema vastu huvi ja ilmus täies koosseisus uuesti välja, kui Betti oli juba õnnelikult kunstnike toa ukse taga. Mispeale Betti ärkas. Nõnda ei pääsenud Betti oma unenäos iial kunstnikeni.

      Neist viimastest oli omal ajal esimesena Betti tähelepanu köitnud Emilie, pikk, kogukas, uhke, naiseliku figuuriga, suurte punakate paksude lokkis juustega naine, tõenäoliselt juuditar, kuigi sellest tavaliselt ei räägitud. Ta täitis oma võimsa ja samas otsekui eemaloleva olekuga kogu toa, teisi, endast kõhetumaid kujusid varju jättes. Hiljem kuulis Betti Silvilt ka tolle naise minevikust. Tegemist oli omamoodi dekabristi abikaasa sündroomiga, Emilie oli jätnud mugava elu Tallinnas ja läinud Siberisse, et elada seal koos oma abikaasaga, kes oli küll vangist vabanenud, aga pidi kaugele maale asumisele jääma. Nüüdseks oli too mees surnud, Emilie ammu tagasi ja juba uuel mehel, aga kord oli ta Silvile pihtinud, et seal, Siberis, kehvades oludes koos armastatud mehega, muu maailma tühisusest, naeruväärsetest muredest ja rutust ära lõigatuna olid möödunud tema elu kõige õnnelikumad aastad.

      Kahtlemata oli Emilie andekas moekunstnik, suur joon, mis oli omane tema väljanägemisele, iseloomustas ka ta loomingut. Alati, kui Emilie joonistused Betti lauale laekusid, läks Bettil tuju heaks, ta nautis südamest kunstniku välimuse ja loomingu kooskõla, Emilie rahutut fantaasiat ja dünaamilisi pilte. Emilie jälgis väga tähelepanelikult teksti, mida Betti nende joonistuste juurde kirjutas. Kui talle miski ei meeldinud, kutsus ta Betti välja ja seletas, ise ikka eemalolev, pilk kauguses, suured juuksed alalises liikumises, mida Betti tema meelest valesti oli teinud, millest ta aru polnud saanud ja tegi isegi mõne filoloogilise märkuse. Ta oli ka ainuke, keda Betti tekstid kuigivõrd huvitasid, et neid üldse kommenteerida.

      Kord tabas aga Betti Emilie teolt. Moemaja vastu tänavanurgale, kus aegajalt puuviljaga kaubeldi, olid müügile saabunud apelsinid, ja muidugi oli sinna kohe tekkinud ka järjekord. Siis lehvis Moemaja poolt kohale Emilie, kes tänu oma paksudele juustele käis ka külmade ilmadega paljapäi, kuigi neil aegadel oli kombeks sügisel varakult peakatted välja otsida. Emilie ei jäänud saba lõppu, nagu Betti oletas, vaid seisatas nii muuseas järjekorra läheduses, otse müüja kõrval. Tema hoiakust õhkus absoluutset huvi puudumist toimuva vastu, täielikku eemalolekut, kõik temas rõhutas, et ta seisab siin vaid juhuslikult, hoopis muudel põhjustel kui need kutsuvad ja erutavad apelsinid. Emilie otsekui harjutas üha pikenevat järjekorda oma kohalolekuga. Aegamööda, märkamatult nihkus ta siiski müüja poole, pilk ikka kuskil kaugustes, ja siis kuulis Betti, kuidas Emilie tuimal väsinud häälel küsis endale viis kilo apelsine. Müüja hakkas midagi seletama sellest, et üle kolme kilo ei tohi ühele inimesele müüa, aga Emilie oli nii eemalolev, et müüja tüdines ning talle küsitud koguse apelsine kaalus. Emilie hõljus minema, ilma et keegi sabas seisjatest oleks nurisenud või temaga pahandanud. Tundus, nagu oleks Emilie kaugelviibiv, maisest tühisusest üle olev hoiak tervet järjekorda mingi letargiasse ulatuva rahuga nakatanud. Kui Betti ükskord sama võtet proovis, sõimati ta armutult läbi, sabasseisjate eesti- ja venekeelsed sajatused kumisesid tal veel tükk aega kõrvus, kui ta, silmad häbi täis, minema ruttas.

      TALLINNA MOEMAJA AJAKIRI Siluett ilmus neli korda aastas, lisaks veel Laste Siluett kord aastas ja Töörõivaste Siluett vist mitte tihedamini kui üle aasta. Kui Betti ajakirja toimetusega liitus, olid seal kunstnikest peale Silvi veel Jaava ja Sari. Pikakasvuline meeldivalt vormikas Jaava tundus esialgu vaikne ja isegi süngevõitu. Joonistajana oli ta tugev, nagu ka Silvi, aga kumbki ei saanud selles oskuses võistelda Sariga, kelle pehme pliiatsi liikumisi paberil Betti mõnikord lausa lummatult jälgis, lootes, et teine seda tähele ei pane ja teda liiga pealetükkivaks ei hakka pidama. Saril oli väga kaunis selgete joontega nägu, millest targalt vaatasid vastu suured tumedad silmad, sirge nina ja tundeline suu. Ta paksud juuksed olid tüüpilises kunstnikusoengus, lokkimata ja tugevad. Kuid Sari keha, mis ilmselt oleks olnud sama kaunis nagu ta ilus pea, oli vaevatud lapsepõlves põetud lastehalvatusest, mis veelgi hullemini oli mõjunud Sari liikumisele, tal tuli seda teha vaevaliselt, toetudes kahele kargule. Sari ei olnud karmile saatusele alla vandunud, oli läinud kunstiinstituuti moekunsti õppima, mitte niivõrd huvist moe vastu, kuivõrd sellepärast, et vastav kateeder asus ühekordses puumajas ja sinna oli tal kergem ronida, küllap oleks ta teistel tingimustel otsustanud näiteks arhitektuuri kasuks, see eriala oleks nutikale naisele ilmselt ka hästi sobinud.

      Sari oli õppinud ära autojuhtimise, et mingitki liikumisvabadust saada – muidugi pidi ta kasutama sellist autot, kus kõike sai teha kätega – sidur, pidur, gaas, käiguvahetus. Mingist automaatkäigukastist polnud tollases tegelikkuses juttugi, kuigi selline imeasi oli ammu leiutatud – Betti onutütar Ameerikast kirjutas, et tema uuel autol pole vaja käiku vahetada ja kirja ühislugemisele kogunenud suguvõsa ahhetas täis imetlust ning Betti arvukad tädi- ja onupojad hakkasid elavalt arutama, mismoodi selline imemasin töötab.

      Betti imestas alguses väga, et Sarit kohustati iga päev toimetusse tulema, kuigi, jah, ta sai oma auto väga lähedale parkida, nii et käia jäi vaid mõnikümmend meetrit. Oleks piisanud, kui Sari oleks tohtinud teda inspireerivad uued välismaa moeajakirjad mõneks päevaks koju kaasa võtta ja seal joonistada, ta ei vajanud ju oma tööks suurt midagi peale paberi ja pliiatsi, aga ilmselt ei tulnud selline asi kõne allagi. Millegipärast peeti töötegemise juures eriti oluliseks, et inimene kellast kellani töö juures istub, harva tunti huvi selle vastu, mida ta seal teeb.

      Muidugi, natuke liikumist tuli Sarile võib-olla isegi kasuks ja kindlasti oleks kodus konutamine ta psüühikale halvemini mõjunud kui need sada meetrit, mida tal autost toimetusse ja tagasi karkudel läbida tuli. Aga tegelikult unustasid nagunii kõik, kes Sarit lähemalt tundsid, vaadates ta intelligentset energilist nägu, vesteldes temaga kas või kirjandusest – Sari oskas keeli ja oli palju lugenud – või