Moemaja. Maimu Berg

kaheldakse selles, et tegemist oli tõesti salongiga nii vaimses kui ka disainerlikus mõttes.

      Betti mängis vahel uiuga, et võib-olla tekib tal kunagi tahtmine ja võimalus sellele salongile ka omalt poolt memuaarkirjanduslikku valgust heita, kuid kas see kedagi enam huvitabki? Salong oli Vana Morgensterni poolt ühemõtteliselt paika pandud ja mitte keegi, kes sellega omal ajal seotud oli või arvas ennast seotud olevat, ei ole tema versiooni vaidlustanud. Vastupidi, mitu toonast tegelast on ka oma kodused kooskäimised tagantjärele suurejooneliselt salongiks ristinud ja nõnda äratab tuleviku võimalikes uurijates (kui selliseid muidugi ülepea enam leidub) imestust, kuidas „vaesel ja pimedal“ nõukogude ajal Eesti NSV territooriumil nii palju vaimseid salonge tegutses.

      Niisiis oli Betti Vana Morgensterni salongiperioodi oma elus olude sunnil ja asjade kokkulangemisel, millest siinkohal pikemalt rääkida ei tasu, maha jätnud ja kolinud Tartust oma vanematekoju Tallinna. See oli muidugi lapsik tegu, sõltuvuse ja pikaleveninud lapsepõlve arutu pikendamine, aga tagasiteed Bettil enam polnud. Neil kaugetel aegadel ei olnud ka võimalust mõistlikku korterit üürida, mõnda toapugerikku kuskil linnaservas kuivkäimla ja kurja perenaisega individuaalmajas, nagu tollal eramuid nimetati, sest sõna „era“ oli mingil määral tabu, polnud küll tahtmist. Tallinnas vajas Betti ka töökohta ja esimene katse – leida seda kirjastusest Eesti Raamat – oli luhta läinud. Keegi teadja oli peatoimetajale mõista andnud, et Betti-suguse tegelase majja võtmisest võib kirjastusele pigem pahandust tulla kui kasu tõusta. Moemajja, õigemini küll selle asutuse poolt väljaantava ajakirja Siluett toimetusse sai ta lõpuks tööle ikka tänu tutvusele, tänu isa sõbrale Rohuskile.

      Valdek Rohusk oli koloriitne kuju. Vist üks neid nõndanimetatud kaevikukommuniste, kes sattusid sõjaaja õuduste keerisesse kutsealuste poisikestena, ning Uurali-tagused tööpataljoni vaevad üle elanutena, kõhnad, külmunud, täitanud, näljased ja õnnetud, laskurkorpuses lõpuks kõhu täis said ja parteisse astusid, kes teab, millest kõigest ajendatuna. Võib-olla koguni ideedest? Eesti aeg ja nende alles just nooruseks kujunenud lapsepõlv olid kaugele jäänud, nagu ilus muinasjutt, mis iial iial enam ei kordu. Elada tuli siin ja praegu. Tuli ellu jääda.

      Rohusk oli Tallinna poiss, kelle vabrikumeistrist isa oli kolme lapse ja koduse abikaasa kõrvalt ometi nii palju suutnud kokku hoida, et perele äärelinna väikese maja ehitanud. Gümnaasium oli Valdekul läbi, aga edasiseks harimiseks aega ei jäänud, sõda segas. Pärast sõda oli ta eeskätt tänu parteipiletile mitmel juhtival ja vähemjuhtival kohal, mõnda aega isegi kolhoosiesimees, aga siis leidis mehe ohjeldamatu tegutsemisiha ja fantaasialennuga tembitud kultuuriambitsioon rahulduse ajakirja asutamises – sulaajal, mil ajakirjade arv oli limiteeritud, riiklikul tasemel kindlaks määratud ja üpris haruldane sündmus. Kuid Moskva käsk oli mitmes liiduvabariigis ellu kutsunud moemajad. Ning varsti asutati nende juurde ajakirjad, sest lääne üha jultunumale laiutamisele tuli igal pool vastu astuda. Moerindel veel eriti, vaenulik ideoloogia oli klantspiltide ja ilusate riiete näol eriti varmas mõjutama eeskätt kõigele sellele nii vastuvõtliku õrnema soo ilujanust meelt. Lääne propagandistliku õõnestustöö tagajärjeks võis olla jumal teab mis, isegi riigireetmine.

      Ajakiri, pealegi veel nii nõudlik nähtus nagu moežurnaal, polnud naljaasi. Ei aidanud seegi, et tegemist oli Moskva käsuga ning rahastajat polnud vaja endal otsida. Ikkagi oli alaline häda õige kujundaja leidmisega, paberi hankimisega, trükikojaga, sobivate fotograafidega. Moeajakirjade rohkusega ei saanud suur kodumaa vastavale käsule vaatamata just kiidelda, sestap hakkas Siluett, selline oli uue väljaande nimi, mille juures vist ka Rohusk oli ristiisaks olnud, peagi ilmuma ka venekeelsena, kandes Nõukogude Eesti kui moevabariigi kuulsust üle terve liidu. On ju selge, et lääne läheduse tõttu ideoloogilisel eesliinil müttava Eesti mood oli samas ka vaenulikust naabrusest teatavat eeskuju ja inspiratsiooni ammutanud.

      Iseenesest oli Siluett ju, mida aeg edasi, ühtpidi ajakiri-katastroof: paber kehv, trükikvaliteet madal, fotodel eelmise hooaja moedemonstratsioonidel esitletud kodinad, suurem osa lehekülgi täis joonistatud moodi. Aga just need toona paljukirutud moejoonistused olid tegelikult kõige moekam ja sarmikam osa ajakirjast. Oli kunstnikke, kelle professionaalsus joonistajana oli lausa virtuooslik, sellist tänapäeval naljalt enam ei kohta, ja see andis kogu asjale selge kunstidimensiooni, tõstis ajakirja kõrgemale lihtlabasest kaubandusliku kataloogi seisusest. Pealegi, et joonistused ei pidanud ära ootama nii pikka ilmumistsüklit nagu fotod, olid ka moed joonistustel tunduvalt värskemad kui ülesvõtetel. Aga lääneteadlikum publik nurises, sest raudne eesriie oli sulast peale lekkima hakanud, inimesed olid oma silmaga näinud Burdat, Ottot, Neckermanni ja muid katalooge, mis olid otsast otsani täis keskmisele ja alamale keskklassile mõeldud ahvatlevaid fotosid ülimalt konkreetsete ja igavate, kuid omamoodi kindlate ja usaldusväärsete standardrõivastega samasuguste mannekeenide seljas. Riideid, mis mõjusid ühtaegu kättesaadavate ja ometi kättesaamatutena. Selles oligi moe eripära – kõik tundus nii tabatav ja järeletehtav, aga hakkad tegema, põrkud igasugu probleemidele. Ainult võhikule võis tunduda, et nii mood kui ka ajakiri on kergesti matkitavad.

      Eks me tea triviaalset tõde, et kõik muutub muutuvas ajas ja on suhteline.

      Mine tea, võib-olla oleksid sellised moejoonised, mida Siluett siis pakkus, aga ka fotod meie tippdisainerite autoriehetest, mida ajakirjas aeg-ajalt avaldati, tänapäeva igavatest klišeedest koosnevas moemaailmas värskendavad, hämmastavad ja tõsiseks kunstiks ülendavad nähtused.

      Toona aga oli joonistatud mood pigem oma vaesuse tunnistamine. Ikka ja jälle sai Silueti toimetus kirju etteheidetega, miks ei avaldata ometi rohkem fotosid? Kellele on vaja neid joonistatud fantaasiaid, neid kummalisi hilpe, millesse ei oska sissegi pugeda, millel pole õiget kaelaauku ega nööpe, millest ei saa aru, kas nad käivad lahti eest või tagant ja kellele nad üldse mõeldud on. Miks, oh miks te ei anna neile siis vähemasti lõikelehte, kui juba olete need mõttetused valmis sehkendanud. Ja miks on teie trükikvaliteet nii madal. Paber nii kehv. Mustvalged fotod hallid. Värvifotod udused. Mannekeenid rammusad. Miks on teie valmisriided fotodel nii jubedast materjalist, kõvad ja kanged, ja miks on nende lõiked lõikelehel nii mööda jne jne, otsekui ei olekski need kirjakirjutajad igapäevases karmis kokkupuutes nõukogude tegelikkusega, vaid esitaksid oma nõudmisi Otto kataloogi koostajate tagakambrist või Aenne Burda villa rõdult. Et kui juba mood ja moemaailm, mis nagunii üldises kontekstis kohatud, siis ikka ka värvilised fotod, head materjalid ja kõrge trükikvaliteet suurepärasel läikival paberil. Muidu pole asjal mõtet.

      Ah, minge metsa, inimesed, kogu aeg virisemine ja ving! Tänage õnne, et üldse midagi ilmub, et on lõikeleht, mille abiga saate endale Kreenholmi sitsist ja Sindi drapist enam-vähem moekaid ja odavaid kehakatteid õmmelda. Lugege rubriiki „Moe uperpallid“, vaadake pilte „Kogu maailmast“, saate teada, mis läänes praegu tegelikult moes on. Tõepoolest, mõne ärahellitatud inimese ahnetel nõudmistel polnud piire, samas kui terve suur Venemaa, Moskvad-Leningradid ehk välja arvatud, ahmis Silueti lehekülgede vahendusel ikkagi lääne poolt tulevat värskemat tuuleõhku.

      VÕISAIAD, KASEVESI JA KOOLIREFORM

      TOL HOMMIKUL OLI Betti kord toimetuse vastast kohvikust värskeid võisaiu tuua. Veel aastakümneid hiljem on tal meeles tuliste, võist nõretavate saiade õnnelikukstegev lõhn ja soolaka sulavõi mõnus maitse, mis krõbedakskõrbenud saia söömise eriti nauditavaks tegi. Ei maksa neid pagaritooteid segi ajada tänapäeva võisaiadega, ei, isegi nostalgia ei ole siin mõjutanud – omaaegse Harju kohviku hommikused võisaiad lihtsalt olid erakordselt maitsvad. Võib-olla küpsetati seda varahommikust partiid eeskätt teada-tuntud ostjatele ja sellepärast ei koonerdatud ka võiga.

      Teinekord võttis keegi toimetuserahvast kaasa plekk-kausi ja suundus hoopis praeguse X kohviku kohal asunud toidupakkujate juurde ning ostis neilt rasvas ujuvaid ja lamba järele haisvaid jumalikke tšeburekke. Kindlasti oli gurmaanseid mõnusid veelgi, lihtsalt kõik ei tule praegu meelde ja muidugi, ega see valik siis kuigi suur ju ka olla saanud. Mõni näiteks ei tahtnud lambalihast Gruusia tšeburekke suu sissegi võtta.

      Aga jah, tol hommikul läks just Betti toimetusele võisaiu tooma. Harju kohviku kõrval