Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist. Rainer Jancis

tal rikas isa. Ei tea, mis zajoob tal oli, et peab Nõukogude Eestisse muusikakooli tulema, olles ise pärit Los Angelesest, aga eks see jääb tema südametunnistusele sarnaselt palju muuga. Rikas isa ning Ameerika pass tagasid piiramatu ligipääsu valuutapoe varudele hotellis Palace. Kallid sigaretid põlesid ja viski voolas ojadena. Olin kogu aeg purjus.

      Paralleelselt jooksid sündmused teisel liinil Vennaskonna tandril. Kuna Lasnamäel üksinda joomine muutus üha tüütumaks, otsustasin sinna tassida ka oma sõpru. Esimene inimene, kelle ma kaasa võtsin, oli Mait, kes oma olemuselt on paberiteta preester. Ta ei jätnud juhust kasutamata ning võttis Kristi oma vaimse kaitse alla. Kristi mind just niiväga naisena ei huvitanud, rohkem sponsorina. Hiljem sai Kristist Anti Pathique’i naine ja nad kolisid Ameerikasse. Veel hiljem sai temast Alar Aigro naine. Hetkel ei tea ma temast midagi. On vist saanud lapse ja õnnelik, aga mitte Alariga. No see on siin juba mingi kollane kirjandus. Miks ma seda jama üldse kirjutan, on fakt, et kõik on omavahel kuidagi seotud ja Kristi korter oli justkui Luminali viimase vaatuse teatrilava.

      Metro Luminali asjad seisid, sest Allan tegutses täie vungiga Vennaskonnas. Mina olin kui paralüseeritud. Vennaskond läks rahvale hästi peale, aga mulle nende muusika niiväga ei meeldinud. Kõlas üsna jubedalt – võib-olla olin selle jaoks liiga pillimängu keskne. Nüüdseks olen ära harjunud. Fenomen seisnes pigem kambavaimus ja teismeliste romantismi-ihaluses. Olin kade. Samal ajal, kui Metroga olid pidevalt probleemid, läksid nemad publikule peale. Tundsin ennast vastutavana, kuna hoidsin köieotsa enda käes. Tundus, et bändimehed vaatasid mulle otsa “Rainer, miks neil nii hästi läheb ja meil mitte…” nägudega.

      Järgnes Titanicu-sõit. Vennaskond korraldas oma uue koosseisuga, kuhu kuulus ka Allan, Mustamäel 37. keskkoolis kontserdi. Allan pakkus, et võiksime samuti mängida. Aimasin, et oleksime soojendusbändi staatuses. Mõtlesin kui kuutõbine: mida teha siis, kui teha ei saa, aga tegemata ei saa ka jätta – sarnaselt Arjunale “Mahabharatas”. Intuitsioon ütles, et Rainer, seda kontserti ei tohi teha. Samas ei olnud mul ühtegi ettekäänet seda ka tegemata jätta.

      Märt Hirvoja oli ära õppinud minu kitarri overdub’id ning esitasime lugusid peaaegu nagu plaadil. Esinesime ikka veel valgetes särkides ja viigipükstes. Ma ei mäleta, milline helitehnika sel kontserdil oli. Astusime rambivalgusesse esimestena ja publik jäi suhteliselt külmaks. Paar tüüpi taidlesid lava ees ja see oligi kõik. Tuli vaheaeg. Allan vahetas riideid ning kõigest oli näha, et ta on Vennaskonnaga väga ametis: soovitas eesriided kinni tõmmata ja muud taolist nipet-näpet. Sel õhtul pühkis Vennaskond Metro Luminali täielikult lavalaudadelt. Hetkel, mil Vennaskond lavale astus, reageeris publik nagu vanades rock’n’roll-videotes, kus tüdrukud tormavad käsi plaksutades lava ette ja ekstaasis karjudes värisevad orgasmides. Publiku pisarad jooksid. Huh, nii sitasti polnud ma ennast ammu tundnud. See oli lüüasaamine. Seda tundsid kõik bändiliikmed. Kristi juures toimunud aftekal Kristo nuttis ja mina olin täiesti pekkis. Läksin taksoga koju, vedelesin oma ema Hermanni-tänava korteri vannis ja mõtlesin, et elu on läbi. See jäigi selle Metro Luminali viimaseks kontserdiks.

      Tüüpiline kontserdipublik 90-ndate alguses.

      Ükski tee ei viinud sealt enam edasi. Allan pühendus täielikult Vennaskonnale, mina jõin. Mitte kuidagi ei leidnud üles teeotsa Luminali juurde. Ei olnud isegi tahtmist lugusid kirjutada. Enda laulutekstid tundusid nõmedad, Mait tekste anda ei tahtnud, sest neid võis Vennaskonnal vaja minna ja ansambel ei usaldanud mind. Kuulasin palju Jimi Hendrixit ja üritasin aru saada, mida ma peaksin tegema. Joomingud metsistusid. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et ma ei oska üldse kitarri mängida. Ma ei suutnud kuidagi endale põhjendada edu puudumist vaid nentimisega, et publik on rumal ja meie oleme ajast ees. Kusjuures olime!

      Samuti viirastus mulle, et minu ja Maidu vahel on mingisugune naiste-kamm – jahtisime sama tüdrukut, kelle mina lõpuks endale sain. Hiljem on Mait küll väitnud, et nii see ei olnud.

      Nõukogude Liit muudkui sulas ja kõik rääkisid turismireisidega läände põgenemisest. Vennaskond kavandas grupiviisilist pagemist Soome. Mina ei teadnud neist plaanidest midagi hetkeni, mil nad ära läksid. Olin hingepõhjani solvunud, et mind saladusse ei pühendatud. Eriti Allani peale. Supposed to be a friend. No muidugi lapsik. Mina pagesin kuu aega hiljem Rootsi. Olin omadega täiesti läbi. Ma ei uskunud endasse ei kitarristi ega heliloojana. Ainus, mida soovisin, oli saada normaalseks, minna kooli, lõpetada joomine. Seda ma ka tegin. Kui olin Anneliga Rootsis asüüli palunud põhjendusega, et Vene armee kiusab taga (olles ise tegelikult hullariga ammu ära pääsenud), sattusin Karlslundi põgenikelaagri sööklas kokku laulja Tõnis Mäega. Selline oli seis aastal 1991, see oli poliitika! Fakte ei kontrollitud. Ütlesid, et Nõukogude armee kiusab ja anti kohe korter ja elatusraha. Rootsis töötu abirahast kõrvale pandud säästudega ostsin endale kitarri, millega sai sisse mängitud album “Ainult rottidele”.

      Rootsile pean ikkagi eraldi peatüki pühendama, kuivõrd see on eriti oluline periood järgmise Metro Luminali seisukohast. Kogu asja juures on huvitav see, et arvasin Luminali täielikult läbikukkunud olevat. Ma ei julgenud kuulata “Coca Colat”, sest see tekitas minus stressi. Ma ei suutnud kirjutada uusi lugusid, sest need kõlasid liiga sarnaselt vanadega, mis olid mulle pettumuse valmistanud. Popmuusiku eesmärk ongi ju mingis mõttes olla staar, iidol. Iseasi, kas seda endale tunnistatakse.

      Veel üks granaat. Minuga oli tol ajal keeruline. Linna peal oli teada, et see on see mees, kellele ei tohi midagi laenata – kas lõhub ära või ei saa üldse tagasi. Keerasin purjus peaga igasugust sitta kokku. Küll õnnestus mul olulistele inimestele midagi üleolevalt halvasti öelda, kusagil peksa saada või lihtsalt endast masendav mulje jätta. Olles 20-aastane, ei tajuta ennast ju päris alkašina. Kõrvalseisjatele tundud veel noor ja sile. Samas võib olla viimane aeg, et lõpetada. Olen näinud paljusid inimesi suremas otseselt “tänu” alkoholile. Teist sama palju on oma ande maha joonud ja tänapäevaks suht mõttetud mehed. Mõned isegi nii madalal, et pasandavad püksi ja käivad inimestelt õlleraha nuiamas. Isegi väiksemates kogustes põhjustab alkohol sekeldusi, liiklustrahvidest abielurikkumisteni. On seda siis vaja?

      Aga nüüd hakkab minu praam Heltermaalt Rohukülla jõudma, kohtumiseni järgmises peatükis – Rootsis.

      Hur gör djur

      Jätsin maha kõik, mis minu eelmise minaga seostuda võis. Olin otsustanud loobuda kitarrimängimisest, minna ülikooli ja õppida midagi kasulikku, olles samas ebakindel, mida täpsemalt. Nali naljaks, aga arvatavasti huvitas mind kõige rohkem matemaatika. Mitte et ma just rehkendamises tugev oleksin olnud, aga numbrid iseenesest on mind alati köitnud. Palju minu nüüdisaegsest loomingust baseerub arvudel ja arvutustel, mida teen enne komponeerima hakkamist. Olen tegelenud palju polürütmia ja mikrotonaalsusega. Samuti huvitavad mind ebareeglipärased taktimõõdud. “Reboot” on see Metro Luminali plaat, kus neid kohtab.

      Ma ei kujutagi enam ette, milline võis olla see alandatuse tase, kui tasuta Rootsi laud Stockholmi Eesti Majas tundus edasiminekuna elus. Midagi uut pidi juhtuma. Midagi, mis ei oleks sidunud mind enam sellega, kes olin olnud. Rootsist eksisteeris kõigest ähmane ettekujutus kui riigist, kus sind pikisilmi oodatakse, et anda raha ja võimalusi. Paistis, et sealsed inimesed on mures, kas sul läheb ikka piisavalt hästi, ja riik peab sinuga kohe tegelema, kui tuju veidi kehvemaks läheb. Üleüldse pidi läänemaailm tahtma meid, vaeseid nõukogude olendeid, hirmsa diktatuuri käest päästa.

      Järgneva sündmusega otsustas ema minu tuleviku. Ilmselt hakkas tal süda valutama, et olin jätnud maha kitarri ja ta organiseeris mulle midagi mainimata ühe tüübi, kes selle Rootsi tõi. Olin eelnevalt telefonitsi keelanud tal kategooriliselt mulle kitarri järele saatmast. See oli Peavey Falcon. Järjekordne Fender Stratocasteri koopia oli just moodi läinud Kahler-tüüpi roobiga, mis võimaldas kitarri keeled kaela juurest lukustada nii, et tremolot vajutades kitarr häälest ära ei läheks. Van Halen oli sellise süsteemi kasutamise virtuoos. Minul selle valikuga mingit pistmist ei olnud. Ema oli selle toonud New Yorgist, olles eelnevalt lasknud sealsel spetsialistil soovitada oma pojale midagi, mida oleks jaksanud ka osta. “Coca Cola” on mängitud Peavey Falconiga. Mulle endale Kahler-tüüpi roop väga ei meeldinud. Kui üks keel juhtus katki minema,