Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist. Rainer Jancis

oluline ja elasin seda raskesti üle.

      Palindroom

      Elu nimel lunite,

      Moene minimaal-aam.

      Inimene, ometi

      nulle minule.

Ilmar Laaban

      Peatun siinkohal Arti Itral. Kuidagi ei saa mööda minna sellest tüübist. Tutvusin ja sõbrunesin temaga Hiiul, kui tegime Ükskõigega onkoloogiahaiglas proovi. Mul oli Lasnamäel, praegusel Loitsu tänaval, oma korter. Siis oli see revolutsionäär F. Oki tänav. Hiljem vahetasin selle korteri Madara 30–3 vastu. Arti elas samuti Lasnamäel, Kotka poe juures. Kogu mu varandus koosnes voodist, köögilauast, kahest taburetist, külmikust, ühest tugitoolist, Biruta Baumane õlimaalist, mis oli minu vanemate pulmakink, ja sangaga makist Toshiba, millest kuulasin Arvo Pärdi “Tabula rasat” ning Siouxsie and the Bansheesi. Artile meeldisid Marillion, X-Mal Deutschland ja Duran Duran. Põhjus, miks ma sinna Lasnamäele kolisin, seisnes selles, et minu ja helilooja Kuldar Singi viibimine ühe katuse all korteris Viiralti 5–10 oli muutunud võimatuks.

      Arti töötas ENSV Riiklikus Filharmoonias, mille alla olid koondunud kõik profibändid (Ruja, Gunnar Graps, Vitamiin, Mahavok jt), tehnikuna. Käisin kord viiendas klassis fila kontserdisaalis Mahavoki kontserdil. Mul olid siis hambaklambrid ja tõmbasin need endale kurku teise loo ajal, mil lavalt kostis Ahti Nurmise lauldud kohustuslik estraadiklassika “Karate” näol. Üritasin kõõksudes, ise näost sinine, eesistujale (tol ajal istuti kontsertidel korralikult ja plaksutati) selgeks teha, et ta kiirabi kutsuks. Võttis aega, et ta aru saaks. Kui Mahavoki härrad seda kontserti veel mäletavad, siis nüüd nad teavad, miks kiirabi käis. Levisid kuuldused, et Mahavok on venevastane grupp. Mahavok pidi tähendama Maha Vene Okupatsiooni Koerad… Inimesed levitavad igasugust pläma, sest see on huvitavam kui päriselu. Inimesed ei taha oma päriselu, neid lohutab mõte, et see, mis praegu on, on lihtsalt ajutine ja kunagi tuleb “see” ja vot siis hakkame elama. Tegelikult tuleb labidas, tuleb auk ja kui hästi läheb, siis ka pärg.

      Sellest Artist räägin ma sellepärast, et tema vibratsioon on kuidagi Luminalis. Kui me öösiti praadisime Lasnamäel makarone muna, juustu ja prussakatega, mängisin tihti talle oma lugusid ette. Samuti oli ta nagu meie oma helirežissöör, ehkki reaalsuses ta miksimiseni kunagi ei jõudnud. Artigi oli hullari karjääriga – sõi antidepressante, sest neiu, keda ta armastas, ei hoolinud temast. Võib-olla polegi mõtet temast nii palju rääkida, aga ma arvan, et inimesed meie ümber on väga olulised. Nad mõjutavad meid ja see, kellega me kokku satume, pole kunagi juhuslik. Evides mingisugust energiat, tõmbame magnetina ligi sarnaseid. Või märkame neid.

      Arti oli väga intelligentne ja normaalne inimene, kui ta ei olnud just alkoholist tingituna kurja Arti faasis. Hea Arti oskas jootekolviga imetabase täpsusega ringi käia ja omas empaatiavõimet. Juues läks ta igatahes alati korralikult peast sassi. Omal ajal põgenes ta kuulsa ansambel Metallisti helitehnikuna 1990. aastal New Yorki ning sinna ta jäigi 2007. aastani. Enne seda oli ta peksnud haamriga segamini meie tuttavate tütarlaste ateljee Pikas jalas, kus käisime hängimas, ning Metallisti proovika Kadrioru jäähallis (kus ajutiselt tegutses ka Metro Luminal). Mul oli tegemist, et putku pista. See jäigi ühtlasi meie viimaseks prooviruumiks antud tsüklis.

      Kunagi ammu, kui olime 18, käisime temaga koos Viljandis kahte naiskat otsimas, kellega olime Varblases tutvunud. Rongis jõime ennast Belõi Aistist täis. Viljandisse jõudnuna hakkas Arti laamendama ja me lõpetasime miilitsajaoskonnas. Arti viidi kainerisse. Hiljem istus ta nädal aega Viljandis hullumajas, sest käitus nagu väike tige koer, üritas miilitsaid jalgadega peksta ning sõimas saksa keeles. Mind lasti juba samal ööl lahti. Mäletan, et ei julgenud enne hommikut jaoskonnast eriti kaugemale minna, sest sisse toodi noahaavadega tüüp – tollal levisid kuuldused, et tallinlasi Viljandis eriti ei sallita. Igatahes, ühe tšiki hüüdnimi oli Kim ja ma leidsin ta üles. Ta oli lastekodulaps ja sõbrustas kohalike retsidega. Kim ja ta sõbranna tulid minuga koos Tallinnasse, ent midagi enamat asjast edasi ei arenenud.

      Praegu on Arti ja Kim mõlemad mõrva eest eeluurimise all, millest ma täpsemalt midagi ei tea ega tahagi teada. Aastal 2014 oli ta Facebookist Kimi üles leidnud ja külla sõitnud. Samal õhtul, kui toimus pussitamine, oli üks sõber talle veel helistanud ning Arti oli talle salapäraselt sosinal öelnud, et ta on naisega ja toru ära pannud. Igatahes oli keset ööd veel keegi sinna korterisse läinud, kes enam elusalt ei väljunudki. Räägin seda sellepärast, et tundub kummaline, kuidas mingisugune suvaline lapsepõlvestseen võib taasesituda räigemas versioonis 30 aastat hiljem. Mingi needus tal selle Viljandiga igatahes oli ja hoiatus eelmisest korrast olemas.

      Metallistiga seoses tuleb veel meelde, et olin oma Madara tänava korteri, kus ma elada ei julgenud, nende mänedžerile välja üürinud (rendiraha ei näinud ma kunagi). Hiljem Ameerikas üritas ta puutöö kõrvalt olla mingi industriaalbändi solist, ent kohutav inglise keele aktsent ja debiilsed sõnad said läbimurdele takistuseks.

      Metro Luminal silmakliiniku keldri prooviruumis, 1989. Foto: Toomas Tikenberg

      Bändid, kellega me tol ajal millegipärast pidevalt kokku puutusime, olid Vennaskond (sõbrad ja ühine proovikas), Metallist (sõbrad ja ühine proovikas), Jim Arrow & The Anachrones, J.M.K.E. ja Röövel Ööbik. Imre Orro ehk aadliku nimega Jim Arrow oli sõber, kellega tutvusin ajal, mil töötasin ERKI-s modellina. Modelliks aga sattusin tänu Tarvo Hanno Varresele alias Nähvitsale (bass – varajane J.M.K.E. ja Röövel Ööbik). Tema on muuseas selle kuulsa “Tere perestroika” bassikäigu autor, ehkki Villu talle loo juures mingit krediiti pole viitsinud anda ning hiljem on selle loo üldse teise bassikäiguga ümber teinud – pungimaks. Nähvits oli (ja on) minu hea sõber, kellelt tulid minu ellu sellised muusikalised mõjutused nagu näiteks Joy Division, Siouxsie and the Banshees, The Smiths ja veel palju uue laine asju, kuigi kuulasin ka heavy metal’it, rockabilly’t ning klassikalist muusikat. Minu muusikalisest menüüst võis leida veel Roxy Musicu, David Bowie, King Crimsoni ja alati Led Zeppelini “Presence’i” – selle esimese loo “Achilles Last Stand” pärast. Heavy metal’ist meeldis mulle eriti Mercyful Fate. Palju sai kuulatud ka Nick Cave’i ja Lou Reedi – Cave’ilt “Your Funeral… My Trial” ja “Tender Prey”, Reedilt “New York”, sest mul olid olemas nende vinüülplaadid.

      Linnahall

      1980-ndate lõpus ei olnud Eestis praktiliselt helistuudioid. Eesti Heliloojate Liidule kuuluvale oli ehk kõige hõlpsam ligipääs ja seal me oma esimese demo kahe looga – “Ta õrnas käes” ja “Päike tõuseb” – ka salvestasime. Helirežissöör oli Enn Tomson, kes ilmselgelt juba algusest peale vihkas meie muusikat ning kardan, et KGB oli ta palganud meie loomingut pekki keerama. Loomulikult puudus meil igasugune stuudiokogemus. See oli lihtsalt mingi koht, kus sai pillid sisse mängida ja järgnevalt keerati saund heaks. Tomson jõi end suht kiirelt konjakist purju ja üsna ruttu oli ta välja käinud ka lubaduse mulle peksa anda. Mäletan, et ta sokkis purjus peaga pidevalt “Situ ruttu, karu tuleb”, üritades ise seejärel kükitada.

      Laulud, mis me Heliloojate Liidus salvestasime (trummariks oli siis veel Erk Haug), ei kõlanud hästi. Helipilt oli jõuetu ja mitte rokilik. Muidugi üritasid nõukaaegsed helimehed alati kõiki nivoosid väga madalaks keerata, samal ajal, kui mina olin hot’ide, kuni isegi veidi klippivate signaalide pooldaja. Tulemus oli kogunisti nii vilets, et mõtlesime, kas ongi mõtet üldse edasi tegutseda, kui see nii kohutavalt kõlab.

      Suhtlesin hiljuti ansambli Röövel Ööbik kitarristi Allan Hmelnitskiga, kes tol ajal nägi välja nagu Eesti Buddy Holly, kandis lillelisi pükse ning mõni rets oleks võinud ta vabalt pederasti pähe läbi peksta. Tema väidab, et just seal stuudios, kus ka Röövel Ööbik tegi oma esimesed lindistused, sai ta elu parima kidrasaundi. Neid salvestas aga hoopis Leho Verk Jim Arrow & The Anachronesist. Salvestamine ongi peenike teema. Kunagi ei kõla lugu salvestatuna täpselt nii, nagu mängija või kuulaja seda vastu võtab, eriti kui pillid on üksteisest puhtalt eraldatud ja ruumi akustika elektrooniliste kajadega asendatud. Parematel stuudiotel on muidugi head ruumid ja reverbid võetakse võimalusel