Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist. Rainer Jancis

ei peaks ultimaatumi vormis mingisuguseid tingimusi esitama. Kui kutse oleks olnud vormistatud näiteks sõnadega “Kas te saaksite mängida… ja kui teile ei sobi, siis mängige, mis teile endale parim tundub”, siis ehk oleksin teisiti reageerinud, aga sel viisil kutsutuna jäi kaup katki. Loomulikult ei ole meid ega mind enam Raadio 2-te kutsutud. Praegu on Kristo Rajasaare, kes oli Metro Luminali trummar, Raadio 2 peadirektor. Kõik meie tolleaegse kollektiivi liikmed on osutunud edukateks inimesteks.

      Huvitav, kui palju neid spreidega värvitud kassette veel alles on? Peaks olema selline täiesti korralik collector item. Võib-olla kunagi tõuseb ühe kasseti väärtus sedavõrd kõrgeks, et mõni hea inimene saab saadud raha eest endale ei julgegi mõelda mida kõike osta. Enamasti ostavad inimesed, kaasa arvatud mina, igasugust sitta kokku, mida ei lähe üldse vaja. Mõnda asja läheb võib-olla natuke vaja, aga seda, mida nad tahaks… No seda ei saa nad kunagi. See on igati loogiline, sest kes ikka tahab ja igatseb seda, mis tal juba on. Lähen sobran korra oma sahtlites, kas leian mõne kasseti. Ja oligi üks!

      Enne seda reliisi levis materjal kuidagi põranda all. Inimesed lindistasid kassetilt kassetile ja kuulasid. Kui mind 1993. aastal Rootsist deporteeriti, millest tuleb hiljem juttu, oli hämmastav kogeda piraatkopeerimise teel tekkinud populaarsust. Oli ka hitt, mida mängiti raadios – “Ta õrnas käes” –, aga ikkagi. Normaalse kvaliteediga kassetilt kassetile dubleerimine ei ole lihtne. Koopiaid tuleb teha reaalajas ja protseduur on pikk. Peab muidugi ütlema, et mulle meeldib kassettpleieri pealt rohkem muusikat kuulata kui MP3-mängija pealt. Kasseti kõlas on midagi sooja ja inimlikku, mis MP3-l puudub.

      Seebiooper

      Nagu olen juba eelnevalt põgusalt maininud, olid Allan ja Mait “Coca Cola” perioodil minu jaoks võtmetähtsusega inimesed. Pidasin mõlemat oma parimaks sõbraks, aga selle sõpruse laad oli väga erinev. Mait ja Allan omavahel ei suhelnud. Pidasin Maidu sõnadele muusika kirjutamist enda stiiliks ja avastuseks. Mait kirjutas ise ka oma sõnadele lugusid ja Vennaskonnal on samuti mõned Maidu lood, millest minul omakorda on Metro Luminali versioonid. Näiteks “Oh moonid”, millest Vennaskonnal on lugu “Moonid”.

      Oh moonid moonid

      Mu armastatud lilled te

      Verevärvi ja surmakarva õied

      Suur valgus kevadel viib jää

      Oh moonid moonid

      Siis annan teile käe

Mait Vaik

      Mait vist ise ka süstis ennast, Kosel koos oma sõbra Lepa-Matiga. Oopiumist ja morfiinist rääkisime omavahel palju ning Mait üritas mulle nende toimet kirjeldada. Minu enda ainus kogemus morfiiniga on operatsioonijärgsed valuvaigistavad süstid. 1986. aastal olid mul kodus kohutavad tülid helilooja Kuldar Singiga, kes oli mu ema “sõber” ja jõi nagu loom. Hetkel, mil ta purustas kirjutusmasina, mille olin oma sõbralt laenanud, põhjendusega, et selle heli segab tema komponeerimist, muutus olukord väljakannatamatuks.

      Otsustasin hullarist leitud kamraadi Johniga Gruusiasse põgeneda. Kõik oli kokku lepitud. Et ma ei saanud Kuldari tõttu kodus olla, pidin öö enne rongile minekut Nähvitsa juures veetma. Seal aga hakkas mul kõht hirmsasti valutama ja valu ei läinud üle. Kuigi ma ei osanud midagi hirmsat kahtlustada, otsustasin siiski hommikul arsti juurde minna. See lõppes operatsioonilaual – pimesool. Silmi avades tundsin metsikut valu. Kahtlustan siiamaani, et mäluaugu ajal olin läinud vahetusse ja mind lapiti kokku mingitest võõrastest juppidest – see seletaks nii mõndagi. Imekaunis õde kummardus mu kohale ja süstis mind. Umbes viie minutiga tundsin, kuidas valu kaob. Maad võttis rammestus ja soov rääkida. Hüüdsin õde, kelle ilmudes läks mul kohe kõvaks ning oleksin tahtnud teda sealsamas võtta. Kõik pakkus mingit seletamatut rahuldust. Vaatad paremale – mõnus, vaatad vasemale – mõnus. Kuidas ma küll varem ei teadnud, et elu on nii mõnus? Tekkis rahuloluga täidetud apaatia. Üldse oli mul seal haiglas kogu aeg kõva, aga kahjuks puudus meditsiiniõdede rajalt mahavõtmise kogemus. Gruusia reis jäi ära.

      Ma ei tea, kust üldse see jabur Gruusia obsessioon mulle pähe oli tekkinud. Abhaasias, mis praegu on venelaste poolt okupeeritud, ma siiski aasta hiljem käisin. Minu ukse taha tuli sõber Avo, kes palus, et tal jalaluu murraksin, sest muidu viiakse ta otsemaid sõjaväkke, ja teisi variante ei pidavat olema. Mina aga ei olnud suurem asi kondimurdja. Pärast mitut ebaõnnestunud katset trepilt jalale hüpata, mis lõppes kõigest paistetuse ja jala väljaväänamisega, tuli mõte maha matta. Nii ma pakkusingi välja, et võiksime põgeneda Gruusiasse. Kabuhirmust Nõukogude armee ees, millest mina olin tänu hullarile vaba, oli ta kohe nõus. Minu onu Ivar Murdmaa, okeanoloog ja literaat, kes elas Moskvas, leidis meile töö arheoloogilistel väljakaevamistel ja juba kahe päeva pärast kolistasime rongiga Moskvasse.

      Linna jõudnuna märkasime esimese asjana pikka saba, mille lõpus müüdi midagi. Ümberringi sagisid inimesed, pobisedes “Marlboro, Marlboro…”. Olukorra lahendasime vist elus esimest korda neljatunnises järjekorras seistes ja kulutades kogu sõiduks mõeldud raha Marbsile. Õnneks ostis onu meile piletid edasi Abhaasiasse. See sõit on väga eriline, sest mõtlesin rongis välja ühe loo, mida siiani oskan kitarril mängida. Olen üritanud seda ka Metro Luminalile arranžeerida. See tegemata jäänud viisijupp inspireeris meid tol ajal palju ja mäletan Allanit, kes kogu aeg rääkis, et miks me seda lugu ei tee ja miks me ei tee. Väga lihtne. Me ei suutnud kirjutada sõnu, mis selle lausa käegakatsutava idee materialiseerinud oleks. Hiljem on Mait, kasutades mõningaid minu algseid fraase, selle siiski tekstiks kirjutanud ja helitöö on realiseerunud Sõpruse Puiestee repertuaaris kui “Jää hüvasti mu hipist sõber”.

      Mait oli see, kes narko-teema Luminali sõnadesse tõi. Esimest korda elus suitsetasin anašad koos Maiduga. Panime Meloodia (nõukogudeaegne heliplaadifirma) poolt välja antud The Rolling Stonesi plaadi mängima ja kui plaat oli pöörelnud lauluni “Get Off of My Cloud”, oli asi juba täiesti puu taga. Tormasin Madara tänava korterist välja, vaatasin möödakihutavat rongi ja palusin jumalat, et ma ikka meelemõistusele jääksin. Kahjuks ei jäänud. Anašad saime ühe tüübi käest, kes oli olnud sõjaväes Fergana orus Usbekistanis ning tuli sealt tagasi ämbritäie rohelisega, mida siis mulgimehikese ja Kalevipoja laevaga illustreeritud tikutopsides osta sai. Maiduga olidki mul müstilisevõitu suhted ja surmaligi jutud.

      Allanilt seevastu tuli südamlik ja romantiline joon. Selline igatsev ja andeksandev tunnetus. Kohati lausa vabastav. Üritasin vältida nende suhtlust minu kaudu, sest pidasin Maitu “oma reaks”. Ükspäev see siiski kahjuks juhtus. “Kahjuks” ütlen sellepärast, et sellest sai alguse Metro Luminali esimene lagunemine. Allani tutvumisel ja sõbrunemisel Maiduga kutsus Tõnu Trubetsky poolt Vennaskonda värvatud Mait ta sinna mängima ja Allan võttiski kutse vastu. Sel hetkel käis üle mu selja külmavärin. Olin aru saanud, et Allan hakkab Maidu ja Tõnu sõnadele ise lugusid kirjutama ning Vennaskond oli muutumas tema eneseteostuseks. Allanile oli see hea võimalus, sest tõesti, üritasin ju Luminalis loomingulist jämedat otsa enda käes hoida. Tundsin, nagu oleks keegi mu pruudi üle löönud. Saan sellest praegu vabalt mõelda vaid seetõttu, et möödunud on umbes 25 aastat. See mõte oli nii ebameeldiv, et kaotasin tükiks ajaks töövõime.

      Selle loo lõpp oli Metro Luminali ajaloos erakordselt traagiline ja selleks, et see paberile panna, peab kulisside tagant lavale astuma uus tegelane, kellel peatun järgmises peatükis. Ilmselgelt tekkis minu ja Allani vahel mingi mõõduvõtmine, mida seal enne ei olnud. Konkurents lugude kirjutajatena, konkurents kitarristidena ja konkurents sõpruse pärast. Kuidas sa ikka lähed ja ütled, et “Ou, kuule, mees, Mait on minu sõber ja ma tahan ise tema lugudele laule kirjutada!” või “Mulle ei meeldi, et sa kitarristiks hakkasid!”. Need sõnad ei muuda ju kellegi sisemist veendumust.

      Arvan, et kõhutunne oli meil olemas juba spermatosoididena. Siis midagi muud ei olnudki. Hiljem on tekkinud verbaalne maailm ja oma kõhutundest ei oskagi enam alati lähtuda, ei saa sellest arugi. Mulle ütles kõhutunne kogu aeg, et kui Mait ja Allan omavahel sõbrunevad, siis on Luminalil lips läbi ja ma ei suuda seda enam sellisena koos hoida. Pergel!

      Luigelaul

      Nagu