Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist. Rainer Jancis

võiks kuidagi meenutada munandeid, rääkimata sellest, et muusika võiks kõlada kui erekteerunud peenis. Juba saundi järgi oli aru saada, kui tegemist oli Nõukogude Liidu bändiga. See ei olnud üksnes aparatuuri, vaid ka mentaliteedi, suhtumise küsimus. Jeerum, kui palju närvirakke suri selles igaveses sõjas nõukaaja helimeestega. Samas peab oskama kuulata oma muusikat ja eristada, kus on tegemist tehnoloogiliste parameetritega ning kus on lihtsalt vilets lugu või arranžeering. Kui ikka kõik pillid ja vokaal mängivad ühes ja samas registris ühte meloodiat, riffi, siis ei õnnestu neid ka eraldi kuuldavaks muuta.

      Teistest stuudiotest olin varem salvestanud veel raadiomajas Vennaskonnaga “Oleks minu olemist”. Nähvits, kes siis ka vürst Trubetskyga asju ajas, kutsus mind sellesse loosse klaverit mängima. Et kadunud Andrus Lomp ilmus stuudiosse ilma trummideta ning laiutas käsi, tegin ettepaneku, et ta võiks trummid prügikastide pealt sisse mängida ja hiljem lisada suure ruumikaja. Saigi nii tehtud. Seejärel selgus, et Nähvits ei saanud basskitarri sisse mängitud – mängisin ka selle sisse. Lõpuks olingi kogu loo instrumentaali, kaasa arvatud klaveri, sisse põrutanud. Uhh, tuli isegi päris huvitav lugu, Vennaskonna jaoks ilmselt liiga eksperimentaalne. Heliteos läks mingisugusesse perestroika vaimust kantud samanimelisse noorte telesaatesse.

      Loo tähtsus seisneb ehk selles, et sain maigu suhu, kuidas enda mängitud partiidele saab veel ridade kaupa peale mängida. Seda tehnikat nimetatakse overdub’imiseks ja minu meelest on see üks aspektidest, mis muutis tõeliselt roki palet. Tänu sellele võimalusele hakkasid kõlama paljud ansamblid elavas esituses hoopis teisiti kui stuudios (näiteks stuudioperfektne Kraftwerk oli lausa katastroofiline). Metro Luminalil oli sama probleem ning nii võtsimegi endale teise laivkitarristi – Märt Hirvoja, kes oli samuti Otsa-kooli poiss ja Kristo Rajasaare hea sõber. Siinkohal jõuangi jutuga Linnahallini, mis on selle peatüki suurejooneline pealkiri.

      Linnahall on minu jaoks midagi müstilist. See koht on nagu unenägu, kusagil seal jooksebki reaalsuse piir. Metro Luminal sattus Linnahalli lindistama tänu kooperatiivis Kuldnokk tegutsenud Urmas Kadakule, kes oli võtnud plaani Eesti uue laine muusika avaldamise ning promomise, tirides oma hõlma alla J.M.K.E., Röövel Ööbiku, Vennaskonna, Jim Arrow & The Anachronesi ning kui mu mälu ei peta, siis ka Mihkel Raua Merry Christmas Mr. Lawrence’i. Metro Luminal oli tema projektidest viimane ja Kuldnoka registris meie plaat valgust ei näinudki – enne õnnestus tal surra. Detailidest veel niipalju, et kuuldavasti oli J.M.K.E. Linnahalli-salvestuse ajal puhkenud tema ning Psyhhoterrori laulja Freddy vahel kaklus, kui Kadak püüdis lindistust segavat Freddyt välja pukseerida. Õnnetult kukkudes tekkis Kadakul pähe verevalum ning pärast mitmeid operatsioone põhjustas see tema lahkumise aastaid hiljem.

      Metro Luminal salvestas oma esimese plaadi materjali kiiresti, seitsme päevaga koos miksimisega – lood olid meil väga selged. Helirežissööriks oli Elmu Värk, kelle oleku põhjal tekkis paljudel esmamulje, et ta on kuri ülbik. Tegelikult see nii ei ole. Üks levinud Värgi pärle tollest ajast kõlas umbes sedasi: “Oksendage oma pask linti, ma lähen käin niikaua vetsus ära!” Üldiselt olid verbaalsed kontaktid temaga töötades harvad. Seetõttu ei tulnud kõne allagi arutelu, kuidas ta miksib ja milline üldpilt plaadil olema peaks. Volüüme sai ehk koos veidi sätitud. Mina mängisin kitarri sisse seal olemas olnud võimendiga Peavey VTX, bass läks otse pulti. Palju on küsitud trummisaundi kohta, et kuidas me selle saime. Lihtne vastus oleks, et tuli kuidagi. Olen jätkuvalt arvamusel, et head asjad sünnivad läbi juhuse. Loomulikult peab ise kogu aeg tegutsema, sest muidu lihtsalt pole midagi. Olen kuulnud ütlust, et kui soovid õnnestuda, jätka kaevetöid ebaõnnestumise aias (ingl If you want to succeed, keep digging in the garden of failure). Ei ole ju keegi ilma kukkumise ja komberdamiseta käima õppinud, trikk on selles, et tuleb püsti tõusta.

      Linnahalli stuudio lintmakk Otari MTR-90.

      Kahjuks ei saa ma tõele truuks jäädes kirjutada litsidest, kes meid stuudios võtete ajal rahuldasid, ega teistest hullumeelsetest seiklustest. Stuudios pühendusime täielikult tööle. Kõik salvestati lintmakiga Otari MTR-90 2”sele lindile. Sama maki ostsin Linnahallist ära 20 aastat hiljem. Praegu asub see minu klaveritoas – 400-kilone rauast jurakas, mille keerdtrepist üles toomisel tekkis seis, kus jurakas ei liikunud enam kummalegi poole ning alumisest otsast hoidnud kaks meest arutasid, et kuhu hüpates on suuremad šansid ellujäämiseks. Pulli mõttes võiks uue Metro Luminali albumi just sellega salvestada. Tolleaegne Linnahalli helipult asub aga Mustamäel stuudios MusicWorks ja mesitab ikka veel kõrva. Sellega sai miksitud album “Reboot” aastal 2004.

      Coca Cola

      Kummaline, kuidas saavad teosed endale nime, mille järgi neid hiljem tuntakse. Meenub kummaline juhtum, kui kaks ERKI tudengist sõpra võtsid osa Kaarli puiestee harvendamise puhuks korraldatud puuskulptuuride võistlusest. Elasin tol ajal Toompuiesteel, otse hambaravi polikliiniku vastas ja käisin seda teed päevas mitu korda edasi-tagasi. Oli päikesepaisteline soe augustipäev ja õhtuks oli allee täis imelisi nikerdusi. Mööda minnes istusid minu tuttavad aga ikka veel palgi otsas, millelt parimal juhul oli eemaldatud koor ja mõtisklesid nime üle. Pakkusin välja “Liblikas”. Lõpuks sai töö nimeks “Nimetu” – “Untitled”.

      Oma esimese salvestuse, selle, mida tänapäeval tuntakse “Coca Cola” nime all, andsime esmalt välja aerosoolidega ülepritsitud karpides, millel polnud peale lugude ja ansambli nime mitte mingisugust muud infot. Kogu tiraaži spreidega kujundamise idee tuli minult ja teostasime selle koos Allaniga ERKI saaliesises fuajees, kus muul ajal toimus tolleaegne võib-olla kõige tihedam muusikaelu. Kunstiinstituudi saal oli koht, kus leidsid aset reivid ning cool’ide indie-bändide kontserdid, kellest enamik tegid sealsamas ka proovi – kõige ülemisel korrusel, kohas, mida tunti Heaveni nime all. Seal tegutsesid Zahir, Öak, Dallas – you name it. Põhimõtteliselt kogu independent skeene ladvik. Ilmselt vist seetõttu, et suhtlesin paljude heade disaineritega, nagu Erkki Tero, Arbo Tammiksaar ja Jaanus Tamme, mul selline mittestandardne lahendus tekkiski. Ka teised independent-bändid üritasid üksteist huvitavate kujundustega üle trumbata.

      Spreidega värvitud “Coca Cola” kassetiümbris.

      Kuna kassett, mille avaldasime teisena, ent mis tegelikult oli salvestatud esimesena, oli ilma kirjadeta, siis minu algne idee oli, et see võiks saada tuntuks kui Metro Luminal self titled. Nagu mainitud, “Coca Colaks” muutis ta ennast hiljem ise. Varem olime üritanud korra seda kujundada kui “Coca Colat” Arbo Tammiksaarega. Allanile nimi meeldis, Arbo oli vastu. Kartis, et tekivad brändi nime kasutamisega seotud probleemid. Vaatamata sellele, et olin nime ise välja pakkunud, ei tundunud see ka mulle enam selles faasis üldse atraktiivne. Nime kinnistumine toimus tänu Allanile, kes suusõnaliselt levitas infot, justkui oleks kasseti tegelik nimi “Coca Cola”, ehkki me seda ametlikult kusagil nii ei nimetanud. Pikk jutt lühidalt kokkuvõetult ja fännidele teadmiseks: kassett, mida tuntakse “Coca Cola” nime all, ei kanna tegelikult seda nime ning küsimus on siiamaani lahtine ja lahendamata.

      Võib-olla ongi tegemist mingisuguse taoistliku auguga, mis verbaalselt ei väljendu. Hilisemal CD kujundusel, kus on kasutatud Erki Kasemetsa tühjadest joogipurkidest laotud matemaatilisi kollaaže, ei ole tegelikult samuti mingit seost “Coca Colaga”. Vaimustusin Kasemetsa näitusest Linnagaleriis ja rääkisin Mark Raidpere nõusse, et ta sellest korralikud pildid teeks. Ajal, mil tegelesime Metro Luminali “Sinuse” plaadiga, oli see üks võimalikest “Sinuse” algsetest kujundustest. Kristjan Randalu (mitte see kuulus klaverdaja, vaid tema nimekaim) tegi amfetamiini mõju all ühe ööga kujunduse, kasutades Kasemetsa tööde fotosid. Minu meelest oli tegemist meistriteosega. However, kõvaketas lendas õhku ja töö läks kaotsi. Alles jäi vaid värviline demo-väljaprint, mille ta pärast unetut ööd oli minu kätte toonud. Aasta oli siis 1997. “Coca Cola” CD ilmus aastal 2004 ja tegemist on selle sama taiesega, mis on uuesti sisse skännitud ning trükitud.

      Seoses “Coca Colaga” meenub veel üks hilisem leebem konflikt. Nimelt helistas mulle Sten Teppan Raadio 2-st ning soovis, et mängiksime Metroga tasuta Raadio 2 sünnipäeva laivil. See oli vist 2008. aastal.