Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal

      Joosep Toots istub uue elamu tagakambris ja jutleb oma poja Leksiga, Aleksandriga.

      „Küll sina, poiss,” ütleb muuseas, „oled maias nende sõjajuttude peale. Sõjajutud ju võivad olla nii, kuidas nad on, aga sõda ise on hirmus. Pane seda tähele, väike lupard!”

– Oskar Luts, „Sügis”

      Saateks

      Vabadussõja sees on mitu selgesti eristuvat perioodi, lausa väiksemat omaette sõda. On võitlus Landeswehriga, mida kroonis juubeldav võit põlisvaenlase üle. On Pihkva vallutamine ja operatsioonid Peterburi suunal, mil Eesti väed oleksid peaaegu muutnud Vene hiigelriigi saatust. On Läti riigi saatuse tegelik muutminegi. On mastaapsed kaitselahingud Narva rindel sõja lõpuperioodil.

      Kuid kõige haaravamad on ikkagi esimesed sõjakuud, mil lahingutegevus toimus kodusel Eesti pinnal. Enne vaenlase võitmist tuli meie vaarisadel 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris jagu saada lootusetusest. Asjaolu, et vaenlase ridades kõlas vene, läti, soome ja hiina keele kõrval ka eesti keel, ei muutnud seda võitlust kergemaks.

      Kuidas nad sellega toime tulid ja suutsid vaid paari kuuga ülekaaluka vaenlase maalt välja ajada? Kui kallist hinda tuli neil maksta mitte üksnes endi, vaid ka meie praeguse priiuse eest?

      Elutud kivist ja klaasist monumendid kipuvad varjutama ehedat mälestust Vabadussõja kõige kriitilisemast ajast. See raamat on katse vaadata Vabadussõda läbi lihtsate sõdurite silmade, käia mõned sammud sõjateed koos meeste ja naistega, kellest paljud ei elanud võitluse võiduka lõpuni.

      Teksti toimetamisel on joone alla lisatud täpsustusi ja selgitavaid märkusi ning võimalusel ka infot tekstis esinevate isikute kohta, eelkõige nende tegevuse kohta Vabadussõja algperioodil, samuti teavet Vabadusristi pälvimisest ja surma asjaoludest. Eesti kaitseväe juhid ja väeosade juhid jäävad selles raamatus tagaplaanile. Tsitaate originaaldokumentidest on loetavuse huvides siin-seal keeleliselt kohendatud.

      Püssirohu ja vere lõhn, mida järgnevate lehekülgede lugeja oma sõõrmeis tunneb, ongi sõja tegelik lõhn.

A. L.

      Vabadussõja esimene päev

      „Poiss, tõuse ruttu! Väljas lüüakse lahinguid ja sina alles magad!” Nõnda algab 1918. aasta 28. november Narva noormehele Voldemar Mirbachile1. Tema isa seisab voodi ees ning raputab poega ärkvele. Niipea kui uni poisi teadvusest hajub, kostavad väljas mürtsuvad suurtükipaugud selgelt ka 17-aastase kaitseliitlase kõrvu.

      Koos oma sõpradega – neid oli kokku kolmteist noormeest, kes kuulusid 1917. aasta äreval oktoobrikuul asutatud isamaalisse seltsi lakoonilise nimega „13” – oli Voldemar napilt mõne nädala eest astunud Eesti Kaitse Liidu liikmeks.

      22. novembril, kui Narvat veel tõhusalt kaitsvad Saksa väed lõid tagasi punaste esimese kallaletungikatse, oli Voldemar patrullinud rahutuil linnatänavail, relvaks Kaitseliidust saadud jaapani vintpüss ning laskemoonavaruks viisteist padrunit. Selle äreva päeva õhtul oli ta pidanud valvet Narva jõe kaldal J. Tiitso seebivabriku juures ning äärepealt oma meeste pihta tule avanud, kui nood olid pimedas valvepostile lähenedes isekeskis vene keeles rääkinud.

      Seejärel saabus linna suhteline rahu. Revolutsioonilised Saksa sõdurid teatasid kirjas revolutsioonilistele Vene sõduritele, et soovivad viimastega rahus elada ja lahkuvad peagi Eestimaalt, kuid löövad veriselt tagasi iga kallaletungi oma positsioonidele.

      Sakslased evakueerisidki vägesid vaikselt lääne poole, narvakad aga püüdsid jätkata oma igapäevaelu. Tänavanurkadele kleebitud plakatid kutsusid mehi Kaitseliitu astuma.

      Aeg-ajalt võis taevas näha Saksa lennukeid, mis käisid Jamburgi ja Oudova maantee kandis luurel. Vaikus kestis kuni 28. novembri hommikuni.

      „Pane hani ahju,” ütleb poisi äratamisega ühele poole saanud isa emale, kes kiiruga pliidi alla tuld teeb, et noorele sõdalasele kohvi keeta. Väärtusliku praelinnu oli raudteel töötav isa raskete aegade kiuste hankinud Rakverest, sest kodulinn Narva on toidukraamist tühi. Juba 1917. aastal olid Narva ja Alutagusele ilmunud „kotimehed”, kes ostsid kokku toiduaineid ja vedasid neid seljakottides Petrogradi.

      1918. aasta alguses Eesti vallutanud Saksa armee nõudis samuti ülalpidamist, Narvas aga suurendas toidupuudust rindekaubandus: Saksa sõdurid ja isegi ohvitserid aitasid salakaubavedajatel sokutada toidumoona läbi rinde Venemaale ning sealt Eestisse naha- ja tekstiilkaupu ning tubakat. Salakaubaäri käis Saksa ja Vene vägede vahel asuva nn neutraalmaa kaudu, mõned sealsete ingeri külade elanikud said sellest ühe suvega lausa rikkaks.

      Kuid nüüd, enamlaste rünnaku all, pole haruldast hane enam mõtet säilitada. „Tulevad ehk veel, kuradid, linna sisse ja võtavad sellegi käest ära. Mis söödud, see söödud,” arvab isa. Voldemar hüppab riietesse, võtab oma püssi ja viisteist padrunit ning tõttab linna.

      „Kahurid, need aina mürisesid, sakslased vastasid samuti kahuritulega. Tänavale jõudes nägin, kuidas kohalikud elanikud olid kogunenud maja väravatele, tänavanurkadele salkadesse, ning pidasid õige ärevate nägudega isekeskis olukorra üle aru. Ühest sarnasest grupist möödudes kuulsin: „Vaadake nolki, läheb sõda pidama, roigas seljas. Koolipink on vist püksitagumiku niivõrd ära kulutanud, et sealt ajud välja paistavad, no küll neile tehakse mantlit.”2 Niisugune tänavasõim on noorukile tuttav juba 22. novembri patrullkäikudest. „Näe, kus tattnina, kavatseb töörahvast tapma minna, ise samuti töölise poeg,” karjuti talle toona.

      Narva raekotta jõudes ühineb Mirbach teiste kaitseliitlastega, nad jagatakse viieliikmelistesse rühmadesse ning saadetakse linnatänavaile patrullima, osaliselt just selleks, et tänavanurkadele kogunenud rahvahulgad laiali ajada. „Korra jalule seadmisega oli isegi rohkesti tööd, mõned elanikkudest koosnevad grupid läksid sõna lausumata käsu andmisel laiali, kuna leidus ka sarnaseid gruppe, kes ähvardasid kaitseliitlastelt relvad ära võtta, aga viimastele sai näidatud püssiraua otsa, siis kadusid kiiresti, iga üks ise suunda, sajatades: „Mine tea neid kuradi verekoeri, lasevad maha ja koergi ei haugu.”,” kirjutab Mirbach hiljem.

      Vabadussõda, kuhu Voldemar Mirbach parajasti kiirustab, oli alanud hommikul kell 5.30. Tallinna õppur-kaitseliitlane Helmut Järv näeb sõja algust oma silmaga pealt.

      Järv ja ta kaaslased, kõik Tallinna koolide õpilased, olid 25. novembril, kui Kaitseliidu juhatuse esimees Johan Pitka otsis sõjaminister Andres Larka ülesandel kaitseliitlasi Narva lähetamiseks, end kerge südamega minejate kirja pannud. Liikus jutt, et tallinlased saadetakse Narva vaid piirilinna elanike meeleolu parandamiseks. „Tarviduse korral vast tuleb küll ka kutsuda korrale linnas pead tõstvat kommunistlikku elementi ja hirmutada piiril laaberdavaid näljaseid enamlisi jõuke,” on Järv oma Riigiarhiivis leiduvates mälestustes talletanud poiste toonase kuraasika ettekujutuse eelseisvast ülesandest.3 Julgust lisab asjaolu, et tallinlaste informeeritus Narvale 22. novembril osaks saanud rünnakust on, pehmelt öeldes, puudulik ning annab alust põhjendamatuks optimismiks.

      Koos Järvega vaimustub Narva mineku mõttest ka koolivend Rudolf Veimer, kuid peab sõidust kodustel põhjustel loobuma. Koos Veimeriga oli Järv alles hiljuti heisanud Eesti lipu Gustav Adolfi Gümnaasiumile. Võib-olla määrab Narva sõitmata jätmine sõbra elusaatuse – mõne aastaga saab rahvuslasest veendunud kommunist ning 1924. aasta 1. detsembri mässukatse ettevalmistamise eest lastakse ta maha.

      Äärmiselt kerges varustuses kooliõpilased-kaitseliitlased ronivad Tallinnast Narva suunduvale „Eesti valitsuse rongile”, mis tegelikult kujutab endast üksnes kütmata ja sisustuseta kaubarongi. „Olime väljumas just nagu mõnele pardijahile,” meenutab Järv. „Kaitseliitlaste kirju pere hulgas torkas eriti silma üks noorhärra-eraisik, kes oli sõitnud Tallinnast Narva segastesse oludesse smokingus, just nagu mõnele pidulikule sündmusele. Siiski, verepulmade keerisesse sattumise võimalused järgmisil päevil meil ei puudunud.”

      Koolipoiste endi riietus on siiski üsna ühtlane, see koosneb veneaegsete koolide vormiriietest: mustad ja hallid sinelid ning furaškad. Vasaku käe varrukal kannavad nad Kaitseliidu sinimustvalget käesidet. Narvas ilmub üks kohalik õppur kohale lausa Vene vabatahtliku allohvitseri-kahepaelamehe esinduslikus

1

Voldemar Mirbach, aastast 1938 Merioja (1901–1941).

2

ERA.2124.3.772

3

ERA.2124.3.303