Sügisvalgus. Erik Tohvri

see pole mingi kunst, kui palki leiab ja need ahvid voolu tagasi annavad. Näe, läks juba hommikul ära, oota teist nagu hingeõnnistust, pidid midagi remontima… Ah et Laanehaualt? See on huvitav, sinna asumiseks peab hea tahtmine olema.”

      „See on ju kuradi ilus koht, tasub vaeva näha. Ma olen eluaeg ehitustööd teinud, eks saab sellestki jagu,” arvas Sander.

      „Kuradi ilus koht jah, ainult üks viga – seal pidi kummitama.”

      Sander Karm vaatas imestunult kõnelejat – seekord mees ei muianud, kuigi ilmselt oli jälle vigurijutuga tegemist.

      „Kummitama?” kordas ta uskumatult.

      „Nii nad räägivad jah. Vana Triide, kes seal viimati elas, nüüd juba ligi kakskümmend aastat mulla all, oli mitu korda näinud, et ojast tuleb valge plika välja. Et käib muudkui teda kaasa kutsumas, aga tema pole läind. Vahel pidi aknale koputamas käima, ja kui on paha tuju, siis loobib õuel asju laiali.”

      Selle jutu peale ei osanud Sander musta ega valget lausuda. Polnudki nagu meestejutt, mingi tobe pläma, mis rääkija tema silmis hoobilt veidrikuks muutis, ja tal hakkas isegi kahju, et oli Priit Maasika esmamulje põhjal asjalike meeste hulka liigitanud.

      „Loll ebausk, muud midagi,” ühmas ta tõrjuvalt.

      „Ei mina tea, ise pole näinud. Aga rahvas räägib! Igiammusel ajal olevat siinkandis ühele külatüdrukule kõht ette tehtud ja too ennast seal ojasse ära uputanud. Sellest nimigi, Laanehaua. Eks pärast hakkas see piiga käima endale seltsi otsimas,” seletas Maasikas peaaegu et tõemeeli.

      „Mina arvasin ikka, et kummitused käivad vanades lossides ringi. Sinna sobivad valged krahvipreilid paremini.”

      „Eks igaühel ole hingeke sees, ja kui see rahu ei saa, kipub rändama… Ega’s talupiiga hing ole viletsam kui mõne mõisapreili oma, ühtemoodi haavatavad mõlemad.”

      „Ah, jäägu see rohkem naistejutuks, nemad võibolla usuvad,” tõrjus Sander. „Mina tulin sarikate pärast, häda on suur.”

      „Seda ma kuulsin jah, et sarikamaterjali pärast… Aga ma arvasin, et kui seda kummitusejuttu kuulete, siis läheb ehitamise isu üle,” muigas saekaatriomanik.

      „Ega ei lähe küll, mina pole argade killast,” väitis Sander. Ometi tundis ta alateadlikku soovi, et kuuldu oleks vaid udujutt; Laanehauat poleks ta tahtnud kellegagi jagada, isegi mitte kummitusega.

      „Olgu see kuis on, pole kuulnud, et see kummitus kellelegi kallale kargaks, ehk jätab ka teid puutumata.”

      „Jälle! Kuulge, hea inimene – te räägite nii, nagu usuksitegi seda jama! Selle jutuga võite kodus oma kassi hirmutada,” ütles Sander tüdinult ja mõtles, et see habemik pole ikka õige mees.

      Priit Maasikas ei öelnud midagi, püüdis jälle vurruotsa huulte vahele ja hakkas seda mäluma.

      „Eks ma saen siin rohkem tellija materjalist, aga mõned palgid on mul endal olemas, kolm-neli tihu, vast tuleks välja. Kui ainult ahvid voolu tagasi annavad.”

      „Vooluga on minul ka häda! Laanehaua liin on ju minema viidud ja nüüd tahetakse uue eest hirmsat raha… Seda poleks osanud arvatagi, et selle liinijupi eest tuleb terve varandus ära anda. Aga tänapäeval ilma vooluta elada ei saa.”

      „Ja mõtlete kohe aastaringi seal elama hakata?”

      „Pensionäri värk, ja linnast on kõrini!” kaebas Sander.

      „Ja toote pere ka ära? Naise, ma mõtlen, kes teil ikka muud… Ämmad-äiad ja lapsed on oma teed läinud.”

      Jutusse tekkis paus, Maasikas vaatas ootavalt kliendi poole.

      „Pole mul tuua kedagi, üksik inimene.”

      „Aa…” tegi habemik, aga pani suu kinni, siit polnud viisakas edasi küsida. „Noh, siis saate sellest ojapiigast endale seltsi.”

      „Naljavärk, et teie seda näkijuttu nii tõsimeeli räägite! See rohkem vananaiste lõksutamine, mis muud. Paras lapsi hirmutada. Ja minu arust pole seal ojas nii palju vettki, et uppuda saaks.”

      „Ega nüüd enam jah… Suursoo on kuivaks lastud, sealt pole palju peale tulemas. Aga eks hauakohtades ole sügavust jäänud.”

      „See on hea, saab palavaga end kastmas käia,” arvas Sander. „Kuidas siis sarikatega jääb, seitse paari kuluks ära, väike maja.”

      „Kas neid on kohe vaja?” küsis Maasikas vastu.

      „Kohe! Hakkaks täna panema, kui oleks, millest.”

      „Mh…” Habemik mõtles ja viipas siis käega. „Lähme, vaatame sealt virnast, eks ma saen teised asemele.”

      Sandri süda hüppas rõõmust, kõik näis sujuvat nagu määritult. Ainult…

      „See läks küll hästi! Aga kuidas ma need Laanehauale saan, äkki oskate head nõu anda?” küsis ta Maasikalt.

      „Nõusid mul ei ole, kõik vanad ja loppis teised ega pea enam hästi… Aga traktor on ja täna raam seisab nagunii. Eks ma toon ise ära, mis muud.”

      „Kurat, täna on vist tõesti lollidepäev, et mul nii hästi veab! Ei oleks arvanudki, et siin metsanurgas nii vastutulelikke inimesi leidub, see oleks küll sõbrategu,” ütles Sander ülevoolavalt, tal oli tõesti hea meel. Ta oli tulnud Harinõmmele ikkagi pisikese kahjutundega, et kõik senised tuttavad pealinna maha jäävad ja siin tal kellegagi suhelda ei ole; neid, keda südamesõpradeks oleks nimetada saanud, ei olnud tal ka linnas tekkinud. Sander polekski oma südamesaladusi kellelegi usaldada soovinud, aga igaühel tekib vahel soov vähemalt mõtteid vahetada. Ja nüüd tundus, et juba esimene kohalik mees, kellega ta pikemalt jutule sai, Priit Maasikas, oli kõigiti asjalik ja sümpaatne tegelane. Muidugi kui see kummitusejutt välja arvata.

      „Kanapoegi loetakse sügisel, sõpru pärast surma,” arvas Maasikas.

      „Mis see tähendab? Seda, et mis tahes sõber võib sulle käki kokku keerata ja kedagi ei või usaldada?”

      Selle peale jäi habemik vait ja mugis jälle oma vurruotsa. Maasikal oli üldse niisugune kummaline mood, mõttesse jäädes alahuulega oma vurruots suhu tõmmata ja seda mugima hakata.

      „Ne-neh, eks ka seda. Eks see sõbravärk on üldse kahe otsaga asi, kui palju neid inimesi on, kel küüned oma poole ei ole! Kõige kindlam on ikka siis, kui käsi peseb kätt. Mina sulle, sina mulle. Või teistpidi. Nii, et lõpuks on mõlemad saanud ja omadega rahul.”

      „Eks ma maksan selle sõidu kinni, loomulikult!”

      „Ega ma sellest ei rääkinud. Ma seda, et… sõbra käest võid samamoodi jalaga persse saada, aga see on valusam kui võõralt saadud obadus. Parem ela omaette ja ära tee väljagi, elad kauem.”

      Sellele oleks Sander tahtnud vastu vaielda, mingi sisetunne ütles, et see materialistlik skeem jätab kõrvale just selle, mis inimese algustähte suuremaks paisutab ja sõpruse aluseks on: tunded ja loomupärase altruismi, tahte teist aidata. Ja ometi oli Priit Maasikas omal algatusel pakkunud lisaks puumaterjalile ka nende äratoomist, ta ei saanud sisimalt olla selline kainelt arvestav tüüp. Ka materjali hinna oli ta mõistliku küsinud, aga…

      „Kui palju toomine maksma läheb?” uuris ta ettevaatlikult.

      „Mis ta tühi on… Neli kilomeetrit sinna, neli tagasi, see on tühiasi. Kakskümmend viis ja kogu lugu.”

      „Mees, te jääte niimoodi pankrotti! Ja ise ütlete, et sõprust pole olemas!” kortsutas Sander kulmu.

      „Ei see tera mind tapa, mul visa hing. Aga sõprus, jah… Sellest võiks rääkida, aga enne peaks tuttavaks saama ja vastamisi üle laua istuma. Siis ehk räägiksin, et ka minul oli kord sõber. Oli!”

      „Kas ta… suri?” küsis Sander ettevaatlikult.

      „Ei… Aga olgu see praegu, ma panen traktori käima.”

      4

      Suvi