Sügisvalgus. Erik Tohvri

ojaluhale. Seisis, tõmbas kopsud värsket metsaõhku täis ja tundis nähtust õndsust.

      „Ega see maja küll enam asja eest ei ole…” tahtis Harald sõpra tagasi maa peale tuua, aga näis, et öeldu ei jõua Sandrini. Alles siis, kui ta sedasama teist korda ütles, tuli vastus.

      „Maja võib alati uue ehitada, aga niisugust ümbrust ei tee ühegi väega.”

      „Eks jah… Maad ei ole palju, vist kaks hektarit. Kopikatega.”

      „Ahah. Ega ma põldu tegema ei hakka, kui…” Sander peatus.

      „Noh? Mis – kui?”

      „Kui me üldse kaupa saame! Ma ju ei tea sinu hinda!”

      „Mis sa pakud?”

      „Narr, kes müüb, selle hind!”

      „Sa siis tahaksid?”

      „Tahaksin…” kordas Sander ja lisas siis mingi hetkeimpulsi ajel: „Tõesti tahaksin! Kuradi ilus koht!”

      Harald küsis Laanehaua eest mõistliku hinna. Parajasti sellise, millest oleks inetu olnud hakata maha kauplema ja mis Sandri pangaarvele veel kena jupikese alles jättis. Ja siis kulus mehel kogu aprillikuu lõpp mõõtmiseks ja rehkendamiseks, mismoodi ehitama hakata ning mida selleks hankima peab. Nagu tellitult oli just sel ajal käsil ühe suure pealinnamaja kapitaalremont, seal vahetati uksed ja aknad ning vanadest kõlbas Laanehaua tarbeks nii mõndagi kõrvale panna.

      Pensionilejäämine tõi Sandrile isemoodi tunde. Oli kuidagi imelik mõelda, et enam ei pea varahommikuti kella peale tõusma ja tööle kiirustama, sest ta on nüüd kuuekümne viie aastane vaba mees. Penskar, nagu see veider sõnavärdjas rahva hulgas oli käibele läinud. Ja et see pole mitte mööduv järjekordne korraline puhkus, vaid jääbki nii, et ta peab endale edaspidi ise tegevust leidma, millega hommikust õhtuni oma päevi täita. Nii, nagu oleks iga päev pühapäev… See mõte pani mehe kulmu kortsutama, sest kõik puhkepäevad olid Sander Karmile seni tüütud, isegi hirmutavad olnud. Sellepärast, et tegevusetuna olles eksis ta mõte ikka ja jälle sellesse aega, mil nad veel Endlaga koos elasid, äratas hinges jälle leina, mis nende aastatega oleks pidanud juba kustuma, aga ometi kuskil alateadvuses visalt edasi hingitses. Tegutsemine, töö, oli selle vastu parim rohi ning sellepärast oli ta alati nõus olnud ehitustel ületunde tegema. Ja kuna ehitamisega oli alati kiire, töö käis kõikidel nädalapäevadel, siis kulusidki töötegemisele ka tema puhkepäevad. Tasuks selle eest võis Sander rahuldusega nentida, et tema pangaarve oli jõudsalt kasvanud ja raha mehele muret ei teinud.

      Haraldi käest ostetud Laanehaua lahendas hoobilt mitu probleemi, kõigepealt pakkus kuhjaga just seda, mida talle kõige enam vaja oli – tegevust. Pärast sealse loodusilu nägemist Sander enam ei kahelnud, et ta maamaja valmissaamise järel lõplikult maale kolib, ja lootis, et elukoha vahetusega jäävad linnakorterisse maha ka teda piinanud mälestused. Sest see, mida ta nüüd alustada tahtis, oli kogunisti uus elu, teises ümbruses ja sootuks teistmoodi kui seni. Linnakorteris ei suutnud ta endale tegevust leida, aga maal ei saanud sellest kunagi puudust tulla – seal oleks alatasa kõpitsemist nii majas kui ka selle ümbruses. Sander nägi vaimusilma ees juba kena maakodu, nägi seina ääres lillepeenral mitmevärviliste õitega daaliaid, nägi isegi suurt ja sõbralikku koerapeni, kes talle saba liputades pruunide sõbrasilmadega otsa vaatas. Ja peale muu avastas ta veel ühe aspekti, mille tähtsust ta senini ei olnud endale teadvustanud: see saab olema päris tema oma maja, esimest korda tõeline kodu. Kõik oma kuuskümmend viis aastat oli Sander Karm üürikorterites elanud, algul koos vanematega Kalamaja linnaosa vanas puitmajas, hiljem uuslinnas paneelmajas, mis algul lausa õnnepesana tundus. Sest siis sündis Ülle ja neid oli kolm. Kuni…

      Siit edasi oli mõtetel sein ees. Sest sellest hallist talvepäevast, mil ootamatult nende uksekella helistati, algas allakäik.

      „Kas siin elab perekond Karm?” uuris ukse taga seisev mundrimees paberilt.

      „Jaa, mina olen Sander Karm.”

      „Kas Ülle Karm on teie tütar?”

      „Jaa…” Midagi halvaendelist oli korravalvuri hääles ja pilgus, ta hoidus Sandrile otsa vaatamast.

      „Teie tütrega juhtus õnnetus. Autoavarii…”

      „Autoavarii? Temal ei ole autot!”

      „Tema oli autos, mis libedaga teelt välja sõitis. Ja…”

      „Kelle autos? Ja kus ta on? Haiglas?” Sander tundis, kuidas midagi hakkas kõri pigistama. Ülle oli öelnud, et läheb sõbranna juurde. Seitsmeteistaastase tüdruku samme vanemad enam ei kontrolli ja kuidas see olekski võimalik?

      „Ei. Ta ei ole haiglas. Ta on… Ta ei jäänud ellu.”

      Jah, siis algas allakäik. Sellest päevast jäigi Endla kurvaks ja mõtlikuks ning hakkas silmanähtavalt halle juukseid koguma. Kõik muutus, ning kui naine viimaks parandamatu haiguse küüsi lõppes, jäi Sandrile ainult töö.

      Ei, neid ränkraskeid päevi lihtsalt ei tohtinud meenutada, see ei andnud midagi peale kibestumise. Sest need, keda on säästetud, peavad edasi elama senikaua, kuni elu antud. Ning keegi ei tohiks lakkamatu leinaga oma järelejäänud elu mürgitada.

      Laanehaua oli lahendus, oli pääsemine. See oli sootuks teine maailm, aga ka väljakutse, enese proovilepanek, ning see tekitas Sandris hasarti. Kunagi nooruses oli ta kuuekümneaastaseid mingi kaastundega vaadanud, pidanud neid vaid eluõhtut veetvateks vanuriteks; nüüd, ise selle rajajoone taga olles ta tundis, et suudab veel palju, aga kõige tähtsam – ta ei ole veel lootusetult vana, vaid esmakordselt elus täiesti iseseisev, elukogenud mees. Inimene, kes teab, mida suudab, ega raiska asjatult oma jõudu. Ja Laanehaua polnud tema meelest sugugi mõttetu ettevõtmine, kuigi teine töökaaslane Ants Lõhmus püüdis vastupidist väita.

      „Lähed maale ja hakkad vana kõdumaja üles ehitama? Kelle jaoks sa seda teed?”

      „Mismoodi – kelle? Iseenda jaoks muidugi!”

      „Mees, vaata oma passi! Vaata sünniaastat! Ja ise oled üksik inimene!” Ants Lõhmus oli alati robustse otseütlemisega silma paistnud. „Saad seal viis-kuus aastat elada, ongi suu mulda täis ja hingeke Looja karjas. Enne mõtle, kas see vaev tasub ennast ära! Parem joo see raha maha, oled vähemalt midagi saanud.”

      Antsuga ei olnud mõtet vaielda, töökaaslase jutt sundis küll juba tehtud otsust veel kord üle mõtlema, aga tekitas ka trotsi. Tõepoolest, kui inimene peaks kõiki otsuseid tegema vaid praktilisest meelest lähtudes, tunduks palju ettevõtmisi mõistusevastasena. Aga…

      „Sul ei ole seda maja isegi kellelegi pärandada!” lisas Ants ja see tekitas Sandris juba viha. Mis see tema asi on? Pealegi oli ta otsuse juba teinud, seda enam ei muudeta.

      „Aga kust sina tead? Võibolla ma võtan veel naise!” sähvas Sander vastu. Ise muidugi niiviisi mõtlemata, kuigi sõnade loopimine ei olnud tal tavaks.

      „Sina, vana kõbi, ei oska naisega enam midagi teha,” irvitas noorem. Ants oli vaid mõned aastad üle neljakümne, Sandrist ikkagi üle kahekümne aasta noorem ja kirevat elu elanud, kuuldavasti isegi vangis istunud. Brigaadis teda eriti ei armastatud, aga käed olid mehel osavad ja ta tegi korralikku tööd. Sellel viimaseks jäänud väitlusel oli ka oma hea külg – see muutis Sander Karmile brigaadikaaslaste hulgast lahkumise isegi kergemaks, sest ta ei olnud kunagi kõrgelt hinnanud inimesi, kelle mõistuseraasuke on juba kaugelt kõigile näha. Tema pidas end teistsuguseks, selliste töökaaslastega sobis küll igapäevast ehitustööd teha, aga mitte elu mõtte üle väidelda.

      Juunikuu alguspäevadel jõudis asi nii kaugele, et Sander eluks hädatarviliku pappkastidesse pakkis, need autosse tassis ja Laanehauale sõitis, et end seal püsivalt sisse seada. Esialgu tõotas see küll vaid armetuks elutsemiseks kujuneda, sest ta oli endale kunagise lauda lakka vaid lihtsa magamisaseme seadnud, selleks katust kindlustanud ning tuulevarjuks variseina kokku löönud. Järgmiseks tööks oli õuele ajutise keedukolde ladumine, sest inimese maiseid vajadusi ei suuda mis tahes loodusilu või töötahe asendada. Ning siis algas töö, mis kogu ettevõtmises tõotas kõige tüütum olla – kõigepealt