Sügisvalgus. Erik Tohvri

andma ei tiku. Elu näitab, et abielurahvale ei saagi nõu anda, nemad on alati ise targemad.”

      „Sõpra, jah… Kuradi moodi kahe otsaga sõna! Ma vist kord nimetasin, et mul oli noores põlves sõber. Südamesõber…” venitas Priit ja see sõna kõlas väga irooniliselt.

      „Tõelisi sõpru on elus vähe leida,” kinnitas Sander. „Mida vanemaks saad, seda raskem see on.”

      „Just! Aga siis ma olin noor ja loll! Temaga saime traktoristide kursusel tuttavaks, kena ja leebe poiss oli, ei võtnud viina ega teinud suitsu. Kutsusin ta meie kolhoosi tööle, rääkisin esimehele, et asjalik ja kaine poiss. Ja mina olin siis just noor naisemees… Ta hakkas tihti meil käima. Aitas mul puid saagida ja… igatpidi aitas!” Jälle kõlas see irooniliselt.

      „Noh, mismoodi siis?”

      „Isegi lapse tegi minu eest valmis, vaat mis!”

      „Ei saa aru…” Laanehaua peremees raputas pead.

      „Meil on peres kaks poega, nüüd ammu juba täismehed ja Harinõmmelt läinud. Vanem on heledate juustega, aga noorem tõmmu… Meie naisega oleme mõlemad heledad.” Priit rüüpas õllepudeli tilgatumaks ja jäi siis Sandri poole vaatama. „Nii on lood, semu!”

      „See ei tähenda midagi, teinekord lööb esivanemate veri välja!”

      „Seekord ei löönud. Naine tunnistas lõpuks üles, et neil oli suur armastus olnud… ja mina, loll, ei osanud seda kartagi! Sõber!”

      Mehed istusid kõrvuti, toetusid küünarnukkidega põlvedele ja mõlema näol oli pingutatud ilme. Priit Maasikas tundis kahetsusesegust kergendust, et oli teda ammu painavat ja koduse pahanduse puhul alati torkima hakkavat saladust saanud kellegagi jagada, Sander Karm aga ei osanud omalt poolt midagi lohutavat öelda. Sest tegemist oli ju igivana looga, mõelda vaid, et see mees oli seda aastakümneid hingel kandnud ja see kriipis teda siiamaani!

      „Miks te… lahku ei läinud?”

      „Lahku?” Priit vaatas ütlejat mõistmatu näoga. „Meil olid ju lapsed! Ja see noorem oli juba kolmene, kui ma tõe teada sain. Ega lapsed oma vanemate pattudes süüdi ei ole, et nemad kannatama peavad. Nemad ei tea seda siiamaani!”

      Nüüd oli Sandri kord piinlikkust tunda. Tõepoolest, nii poleks vist tohtinud küsida, see oli nagu kaaslase alahindamine. Priit ei olnud niisugune mees, et kui on raske, siis muudkui hõlmad vöö vahele ja punuma. Ennast tema seisukorda mõelda oli tõesti keeruline, Sander ei kujutlenudki, et ka selliseid situatsioone abielus ette tulla võiks. Aga Priit tahtis juttu jätkata. Algus oli tehtud, peamine hingelt ära öeldud, aga järellainetus jäänud.

      „Nüüd jah, kui poisid on juba suured, võiks ju selle kooselu ära lõpetada, aga mis mõte sel oleks? Elu varsti elatud! Ja…” Rääkija püüdis jälle vurruotsa suhu ja mälus seda ägedalt, ilmselt oli harjunud sellega oma mõttetegevust ergutama. „Ega ma muidu enam prae, ka invaliidid õpivad elama ilma käe või jalata, aga siis, kui mingi pahandus majas, siis tuleb meelde. Ja Silvi on mul kange nagu kurivaim, tema järele ei anna, raiu või tükkideks. Aga muidu on tubli naine, hoiab kodu korras ja…”

      Priit Maasika ägedus käis ühtäkki maha ja viimane lause kõlas juba leplikult, nagu tahaks oma äsjast avameelsust vabandada. Ning Sander, kes oli tahtnud veel midagi küsida, otsustas teemat vahetada.

      „Ah et täna on siis jaanilaupäev? Mulle poleks meeldegi tulnud.”

      „Nojah, sul siin ju tegemist… Aga jaanituli algab kell kaheksa, see on poe lähedal, kohe esimene tee vasakule.”

      „Ei ma sinna tule ühti,” tõrjus Sander.

      „Tohoh! Ja mina arvasin, et saan sinust seltsi.”

      „Tead, mul on üksinda parem. Ma lihtsalt ei kannata inimesi ja lärmi, see hakkab vastu.”

      Priit oli pettunud ega üritanudki seda varjata.

      „Nojah, eks sa istu siis siin Laanehaual oma kummitusega kahekesi, mis teha.”

      „Mis kuradi kummitus, ma pole siin midagi näinud! Jälle hakkad seda vananaistejuttu ajama!” sai Sander tigedaks. Päike oli juba jupi maad edasi liikunud, aga töö seisis.

      „Küll sa näed, et midagi on! Kui Muldri Tildega kokku saad, küsi järele… Aga olgu, mis ma sellest!” Külaline tõusis ja sirutas selga. „Eks kui midagi vaja, anna märku.”

      „Ole sa kiidetud.” Sander tundis, et on teise vastu liiga järsk olnud, ja lisas lepituseks: „Ega mul peale sinu siin kelleltki abi loota pole. Aga see kummitusejutt jäta teinekord rääkimata, see teeb mind tigedaks!”

      Priit kergitas kulme, muigas, viipas käega ja kõndis auto poole.

      „Ise oled paras kummitus,” torises Sander, aga see kõlas hoopiski heatahtlikult. Ta sai jälle tööle hakata.

      6

      Jaanipäev on alati olnud püha, mis maaperede linna asunud järeltulijad jälle korraks kodukanti toob ja sellega hajusaks muutunud perekonnasidemeid tihendab. Ka Posti-Laine väheldane majake, mille nad mehega olid kolhooside õitseajal Harinõmmele ehitanud, muutus jaanilaupäeva hommikul rahvarohkeks – saabus poeg Veiko ning koos temaga ronisid üksteise järel autost välja minia Älis (mõelda vaid, missugune nimi, oleks võinud siis juba originaali moodi Alice kirjutada, ohkas Laine) ja siis kaks vanaema silmatera, poisid Sass ja Siim, üks kaheksane, teine veel viiene. Ka Sassi nime kohta oli vanaemal omal ajal ütlemist olnud.

      „Sass, see on siis Aleksander või?” oli ta pojalt pärinud, kui too talle telefonitsi oma esimese poja sünnist teatas.

      „Ei, lihtsalt Sass ongi! Sass Suurtee, see kõlab ju ilusti.”

      Laine kehitas selle peale arusaamatuses õlgu ja mõtles, et hakkab tõesti vist vanaks jääma ega saa tänapäeva asjadest aru. Mõte, et uuemad kombed temast aina kaugemale jäävad, vaevas teda viimasel ajal aina tihedamini, eriti siis, kui televiisori ees istudes mõnes filmis üsna siivutuid kohti ette tuli. Sellega, et varem vaid magamistoa seinte vahele jääv oli nüüd avalikkuse ette kistud, ei suutnud siivsalt elanud naine kuidagi harjuda. Aga kui ta seda Harrile kaebas, oli mees palju leplikum.

      „Ah, alati on räägitud, et noorus on hukas ja maailmaelu käib põrguteed. On siiamaani elatud, elatakse ka edaspidi.”

      „Aga nüüd on kõik nii avalik,” ei saanud naine rahu.

      „Aja märk, mis muud.”

      „Sinule see muidugi meeldib! Sina aga istuksidki televiisori ees ja vahiksid neid poolpaljaid naisi!” kähvas Laine tigedalt.

      „Pah, televiisoris pole veel midagi! Internetis, vaata seal pidi olema kõik näha, puha pornovärk,” muigas Harri.

      „Ja kust sina seda nii täpselt tead? Oled ka käinud kuskil vahtimas, mis muud!”

      „Mis mina nüüd, vana inimene… Aga mehed räägivad, kellel see uutmoodi pildimasin on. Nüüd ju lastele muretsetakse, igaühel olgu internet kodus, et ilma pole enam inimene ega kedagist. Aga krehvtist kraami on seal kõrini! Pidi olema kohe nii, et…”

      „Ma ju räägin, et maailm on hukas! Ja seda need nolgid seal poenurgas päev otsa vahivadki, nüüd ma tean!” Laine kiskus kulmud ninajuurele kokku ja mõtles. „Veiko lastele mina küll ei luba seda põrgumasinat osta!”

      „Mis sul lubada või keelata, neil pidi juba olema, poiss rääkis.”

      „Issand! Mis me nüüd teeme?”

      „Mitte midagi,” arvas mees rahulikult.

      „Ja sinul on ükskõik, kui lapsed hukka lähevad? See on just sinu moodi, kõik pean ainult mina otsustama!”

      Pahanduse puhul kätsatas Laine põlema nagu kuiv kadakas ja hakkas sedamaid oma ütlemisi üle soolama, aga Harri oli sellega harjunud. Tema oli üldse pikaldasevõitu ega võtnud nii kergesti tuld, küllap sellepärast oligi nende abielu kestma jäänud.

      „Ole rahulik, sina seda maailma ei