Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

mõtled?” küsis ta valvsalt. Tema vahekord Oskariga oli ebamääraseks jäänudki; see, et poiss omal ajal tehnikumi sisse ei saanud ja pidi vaid kutsekooliga leppima, vaevas isa siiamaani. Poeg aga oli juba pärast lapsepõlves saadud keretäit jäänud vimma kandma, tundis end nüüd täiskasvanu ja iseseisvana ning vastas rahulikult:

      „See merekool võib minupärast kuu peale kolida, minule see ei kõlba!”

      „Ah niiviisi… Ja mida sa siis tegema hakkad?” Isa küsimises oli juba varjamata tigedust tunda. Veel enamgi – see kõlas lausa õelalt.

      „Eks seda hiljem näeb, aega on.” Oskar kehitas õlgu ja tegi seda lausa väljakutsuva ükskõiksusega. Olga jälgis mõlemat teraselt – ta teadis, et Mihkel võib vihastades ettearvamatult käituda, temast peajagu pikemale Oskarile isegi kallale minna. Mees ajaski end laua tagant püsti ja astus provotseerivalt sammu pojale lähemale.

      „S…sinust ei saagi õiget inimest! Mitte kunagi!” sisistas ta tigedalt.

      „Jätke nüüd, arutame rahulikult…” sekkus Olga paluvalt, teades, et plahvatus ei ole kaugel. Naine astus sammu lähemale, kuid mees lükkas ta kõrvale. Oskar aga sai ema sekkumisest julgust.

      „Ega ma enam laps ei ole! Ma tean ise, mis ma teen, sinult küsima ei hakka!”

      „Nii…? Siis mine ja tea! Ja siia majja sul enam asja ei ole, selge! Et ma enam su varju siin ei näe!” Mihkel Tamm tegi liigutuse, nagu tahaks pojale kõrvakiilu anda, aga tõmbas käe tagasi ja kiirustas välja, ust selja taga mürtsatusega kinni lüües.

      Ema ja poeg vaatasid teineteisele otsa, aga Oskari pilk hakkas sedamaid ringi ekslema. Kumbki ei osanud ühtäkki midagi öelda.

      „Ma lähen ära Venemaale!” kostis lõpuks Oskari poolt.

      „Issand, ära seda küll tee!” Olga lausa kiljatas.

      „Ega ma päriselt… Aga tahaks Novomelnitsa üles otsida, ma ei mäleta sealt midagi! Vaataks ja tuletaks meelde… Mis see mootorrattaga sõita, suvine aeg.”

      Ema jäi nõutuks. Aga siis tundus temalegi, et mõni aeg teineteisest eemal olemine tuleks nii Oskarile kui ka Mihklile kasuks.

      „Eks sa siis jah… Raha sul ikka on?”

      Nüüd aga polnud poisist juba mitu kuud midagi kuulda, sügis oli käes ja Olgal muret laialt – äkki on Oskariga Venemaal midagi halba juhtunud?

      „Ole rahulik! Igaüks peab ise teadma, mis ta teeb! Las olla, võib-olla õpib inimeseks!” mühatas Mihkel, kui naine Oskari pärast muretses. Mees ei hakanudki pahandama, nagu Olga kartnud oli, ütles seda nii ükskõikselt, nagu tal tõesti polekski oma poja saatusest sooja ega külma. Ning Olga tundis jälle, et ka temasse suhtub Mihkel täieliku ükskõiksusega. Mees oli häbi tundmata hakanud õhtuti ära kaduma – tuli veskist, sõi sõnatult nohisedes oma hilinenud lõunasöögi, võttis veel vastu õhtut jahipüssi õlale ja läks. Ning kui Olga oli mõnikord üritanud küsida, kuhu ja kui kauaks, sai Mihkel isegi tigedaks.

      „Sa ei näe või? Metssigu käin passimas!”

      Algul oli naine seda peaaegu uskuma jäänud, vähemalt püüdis omaette arutada, et see võib ju tõesti nii olla, aga kui ta kord avastas, et Mihkel oli minekule kiirustades padrunivöö nagisse rippuma unustanud, muutus ta valvsaks ning ühtaegu ka abituks. Öeldakse, et lootus sureb viimasena, ja ta oli tõesti lootnud, et mees on aastatega vähemalt sedavõrd end muutnud, et enam teiste naiste seelikutesse ei takerdu. Omaaegne heinaküüniromaan Härma Helgiga oli Olgal veel hästi meeles, pärast seda aga olevat mees kuskil Veere külas käima hakanud, nagu külanaiste vihjetest võis aru saada. Sõda oli igale poole vallalisi naisi tekitanud ja Olga teadis, et Mihkel on aldis niisuguste vabaks jäänud eevatütarde ahvatlustele järele andma. Tookord oli mehel see tuju üle läinud, ta muutus jälle koduseks ning Olga rahunes; paraku oli rahu ajutine, sest nüüd näis mees järjekordselt olevat kellegi leidnud ja tegutses veelgi hoolimatumalt kui varem.

      Kas ma tõesti oleksin pidanud hoopis Venemaale jääma, Novomelnitsasse, oli Olga Tamm nii mõnigi kord eneselt küsinud, sest mällu või alateadvusse oli jäänud meenutus ennesõjaaegsest elust, mil nad Mihkliga olid üksmeeles talitanud ja oma pisikeste järeltulijate üle rõõmu tundnud. Aga sedamaid lõhkus nostalgilise mälupildi reaalne tõdemus – ma poleks saanudki ju sinna jääda, meie kodu ja kogu küla oli maha põletatud…

      Olgal oli siiski lohutus, sõbranna Marie. Nad olid märkamatult osad vahetanud: pärast Juhani surma Marie haiguse ja operatsiooni ajal oli Olga tema laste eest hoolitsenud ning kõigiti abiks olnud, ja kui nüüd pidi veskimehe naine tunnistama, et vajab ise tuge, oli Marie selleks ainus sobiv lähedane. Alma käis kodus nagu tuld viimas, need mõned tunnid olid liiga lühikesed, et pikemaid ja südamlikumaid jutte rääkida; pealegi poleks tal sobinudki tütrele kõiki oma muresid kurta. Omal ajal, kui Olga Mihkli vahekorra Härma Helgiga avastas, oli Marie keeldunud seda uskumast. Nüüd oli sellest aastaid möödas, aeg edasi läinud ja veskimehe kohta käivad külajutud ka sõbranna arvamist muutnud. Kunagi oli ta Olga niisugused kahtlused lihtsalt valeks tunnistanud, aga enam poleks saanud seda teha.

      „Lapsed on meil kodunt läinud, pea seegi ei või tulla, et Mihkel minu samuti minema saadab… Leiab parema ja kogu lugu!” nentis Olga nukralt.

      „Sinust parema? See pole võimalik, sina oled nii hea inimene…” hakkas Marie hooga seletama, aga teine tegi tõrjuva žesti.

      „Meeste jaoks pole midagi võimatut! Nüüd ma olen sellest aru saanud, kui Oskar…” Rääkija jäi kohkunult vait, poja nimi oli kogemata suust lipsanud.

      „Oskar? Kas sa oled lõpuks temast midagi kuulnud, kas kõik on korras?”

      „Kuulnud, jah…” ütles Olga piinatud häälega, sest ta poleks tahtnud sellest rääkida. Vähemalt veel mitte, aga… aga kellele siis veel kui mitte Mariele, kes kindlasti ei lähe kuuldut sedamaid levitama. „Ma sain eile temalt kirja!”

      „Oeh, ometi viimaks! Kui kaua ta nüüd kadunud oli, kolm ja pool kuud või sinnapoole… Küll sa võisid muretseda!” Marie ohkas kergendatult.

      „Suuremad mured on vist veel ees… Ma pole Mihklile sellest veel rääkinud, ei teagi, kuidas seda teha! Sest… sest…” Kas öelda või mitte, sähvatas Olgas kahtlusmõte nagu ikka siis, kui kaalul on midagi tähtsat.

      „Mis lahti on? Juhtus tal mõni õnnetus või? Mootorratas on ju nii kipakas asi, sellega käib see kergesti!”

      „Ei, mitte mootorrattaga, hoopis midagi muud… Oskar võttis Venemaal naise!” Nii, nüüd oli see öeldud.

      „Mi-is? Võttis naise? Oskar?”

      „Nojah, ta ju kaheksateist täis, voli käes… Aga mõistust ei ole! Ja nüüd kirjutas, et on seal meie endises külas niisugust tüdrukut kohanud, kelleta ta enam elada ei saa! Ootas kohapeal selle ettenähtud aja ära ja lasidki ennast paari panna!” Enese avamise tõrge oli ületatud ja Olga jutt hakkas vabamalt voolama.

      „Seal eesti külas? Siis ikka eestlase?” küsis Marie, aga see nagu polnudki küsimus, vaid teadmisest kantud konstateering, et muidugi on nii. Ja Olga juba vabanenud jutusoon jäi korraga kinni, ta raputas tõrjuvalt pead.

      „Ei, jumala venelase, eestlasi on sinna vähe jäänud.”

      „Noh, mis sellest, peaasi, et on hea inimene,” resümeeris Marie, aga alles pärast pisikest pausi, mis Olgale märkamatuks ei jäänud.

      „Venemaal elades hoidsid eestlased kokku, abielluti ainult omavahel, aga näe, nüüd…” Olga mõte kargas omapead ette: kui mina oleks siis ka mõne venelase võtnud, võib-olla poleks nüüd niisugust muret nagu Mihkliga… Aga see mõte ei hakanud elama, see oli liiga loomuvastane ja võõras. Kui ollakse juba kakskümmend aastat koos elatud, on raske sellest isegi mõttes midagi tagasi võtta.

      „Noh, mine tea, äkki läheb kõik hästi,” püüdis Marie lohutada, aga seegi kukkus välja kuidagi õõnsalt ja pettumusvarjundiga. Ning Olga kõndis tagasi kodu poole veelgi rõhutumalt, et ta oma mure kurtmisest loodetud kergendust ei saanud. Aga niiviisi