Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

oli julgem, katsus Elsa käsivart, aga tõmbas käe kohe tagasi.

      „Külm, tõesti surnud, Jumal hoidku!”

      „Peab valda… või sinna… külanõukogusse helistama! Et saatku arst ja miilits! Meil pole siin midagi teha.” Anton Aavik oleks nagu iseendale korraldusi jaganud või Marielt kinnitust tahtnud, et just nii peabki tegema. Uks õnnestus jälle lukku panna, seekord juba väljastpoolt, ja juhataja kõndis Marie poole vaatamata mööda treppi üles, jalgades ängistav tuimus.

      Jah, just nii lähebki nendega, kes on üksikuks jäänud. Lõpp tuleb kord igaühele, aga niiviisi üksinduses ja abita on see veelgi hirmsam… vilas mõte. Nad polnud Elsa Vitsutiga kuigi head tuttavad olnud, vanapiiga oli selleks liiga distantsihoidev, ülemuse vastu ka mitte eriti aupaklik. Ta oskas iseenda eest seista isegi siis, kui oli midagi valesti teinud, kolmeteistkümne aasta jooksul oli igasugust juhtunud.

      Vana kooliteenija maeti külanõukogu abiga maamulda ja Marie sai endale lisaks senisele toale ka tema ühetoalise korteri. Nüüd oli Käodel viie inimese peale juba kaks tuba ja eraldi köök. Pärast suure seinakapi kõrvale nihutamist õnnestus ka tubadevaheline uks avada ja kogu pere tundis ennast enneolematult lahedalt. Marie lapsed ju Käoristi avaraid tubasid ei mäletanudki, nemad olid siinsamas Raudikul ühes toas kasvanud ja enam mitte väikesed: Maimu kuusteist, Kaarel kõige nooremana käis kümnendat, ja kõigepealt olidki lapsed need, kes uute tingimuste üle rõõmu tundsid.

      Marie Käo polnud kunagi eriti nõudlik olnud. Mõnikord tundus, et keegi, nimetatagu teda siis Saatuseks või Jumalaks, püüab talle senise alistuvuse eest armulikkusega tasuda. Juhani surma oli naine vaikselt kannatades üle elanud ja olukorraga lihtsalt leppida püüdnud; õnneks toetasid teda sel raskel ajal head inimesed, eelkõige muidugi Olga. Nüüd oli aeg edasi läinud, Maimu juba kooli lõpetanud ning aitas emal koolimaja kütta ja koristada, Laine aga oskas iseseisvalt kogu perele süüa teha… Marie tänas Jumalat, et talle kõigiti tublid lapsed olid antud, ega osanud enda osa nende tööarmastuse kasvatamises millekski eriliseks pidada. Ta oli töökuse ja vähenõudlikkuse oma vaesevõitu isakodust kaasa saanud ja nende omaduste edasi pärandamine tundus iseenesest mõistetav.

      Nii suure pere toitmiseks oli muidugi vaja ka lisavõimalusi otsida. Pärast Härma pererahva Siberimaale küüditamist oli Helgi talle endiselt piima müünud, aga kolhoosiaja saabumisega lõppes see päevapealt ja Marie tegi raske, aga nendes oludes ilmselt õige otsuse: ta võtab lehma. Koolil oli juba vanast ajast laut, mida vahepeal piirivalve oma hobuste pidamiseks kasutas, aga mis nüüd jälle tühjana seisis. Suur mõisapark oli pooleldi metsistunud, seal leidus lehmale küllalt rohtu, pealegi oli siinsamas riigimets, kus sai looma karjatada ja lagendikel isegi heina teha. Kui ta oma plaanist ääri-veeri mööda juhataja Aavikule rääkis, oli too sellega nõus, ainult lisas igaks juhuks:

      „See et… eks siis te peate need lehmakoogid ära koristama. See on ikkagi mõisa park, kuigi nüüd käest lastud! Ja mäletate, kuidas piirivalve hobused…”

      Tõepoolest, Nõukogude piirivalve oli oma nelja hobust lahtiselt ringi liikuda lasknud. Alailma võis otse koolimaja ukse eest pabulahunnikuid leida, mida kadunud Elsa Vitsut siis kasima pidi.

      6

      Kunagise piirivalveülema Pantelejevi plaan, et Raudikule tuleb suur sõjaväelinnak rajada, jäigi pooleli. Üht-teist oli küll ära tehtud, ammu varemetes seisnud mõisa abihoone soldatite kasarmuks ja sööklaks kohendatud, ohvitseriperedele kolm paraku küll hädisevõitu elumaja püsti pandud ja lõpuks staabihoone ehitatud, aga sellega asi ka piirdus. Kuskil kõrgemal leiti, et niisugune projektita omapead ehitamine tuleb lõpetada ja kõigepealt pöörata tähelepanu piiri valvamiseks vajalike tehniliste rajatiste püstitamisele; selleks olid sõjaväeprojekteerijad koostanud generaalplaani, kuhu olid märgitud tulevased valvetornid, prožektorijaamad mere öiseks jälgimiseks, aga ka lihtsad, tarbe korral kohale sõitva prožektorauto jaoks vajalikud betoonalused ja juurdepääsuteed. Niisugune valvsuse tõstmine oli vaid mõni aasta tagasi toimunud intsidendi tõttu vägagi põhjendatud: otse siinsamas Eesti looderannikul Sooranna naaberkordoni alal tungis öö varjus mingi relvastatud salk merelt kaldale ja sissetungijatel õnnestus maal isegi kanda kinnitada. Sealse kordoni piirivalvurid olid kutsumata külalistega verise lahingu maha pidanud, enne kui piiririkkujad põgenema sunniti; selles lahingus sai surma ka kordoni ülem, kes oli kodumaa kaitsjate esiridades ennastsalgavalt võidelnud.

      Langenud kordoniülemale püstitati lahingutandriks olnud küla keskele mälestussammas, kuhu ka Raudiku kordoni esindajad kaks korda aastas – võidupühal ja armee aastapäeval – käisid lilli viimas. Erakordsel lahingul oli aga ka Raudiku kordonit mõjutav tagajärg olnud, nimelt tehti senine ülem Afanassi Petrovitš Jerjomin enne rotatsioonitähtaja saabumist kohalt lahti. Selle fakti tagamaid teadsid ainult kõrgemad ülemad, aga lõpuks imbus ka siinse ohvitserkonnani jutt sellest, mis Jerjominile süüks oli pandud: ta ei olevat suutnud välisvaenlase sissetungi ajal naaberkordonile abi osutada. Kapten Verhovin teadis salamisi teistele ohvitseridele pajatada, et Jerjomin olevat koguni Moskvasse kutsutud ja seal süüdistatud, et ta eluaegse kantseleibürokraadina ei oska tegevteenistuses orienteeruda, ning mees lõpuks alampolkovnikust majoriks või koguni kapteniks degradeeritud. Kust Verhovin seda kõike teadis või oli see lihtsalt ta enda väljamõeldis, see jäigi teistele arusaamatuks, sest mees oskas jutu juurde vaid teadvalt muigel, omajagu parastavat nägu teha.

      Igatahes sai kordoni ülemaks juba viiekümnele lähenev Jevgeni Lavrentjevitš Morozov. Tema oli Siberis sündinud ja sõjast läbi käinud rahulik mees, kes oli omaks võtnud põhimõtte, et mis tahes liigagarus teenistuses maksab end varem või hiljem kurjalt kätte. Sellepärast üritas ta teha oma tööd niiviisi, et end igapäevaelus liiga vaevama ei peaks, aga et talle ülevalt poolt ka midagi ette heita ei saaks; lisaks sellele oli uuel kordoniülemal kodukohast Siberist kaasa saadud hobi, millele ta peaaegu kogu oma vaba aja pühendas, nimelt jahipidamine. Raudikul olid selleks lausa ideaalilähedased tingimused – rohkesti metsa, vahelduv maastik, pealegi piiras kogu ala ühest küljest meri, mis andis jälitatavate ulukite liikumisele kindla suuna, sügisel aga meelitas rannaroostikku hulgaliselt parte.

      Morozov oli Raudikul endale üsna ruttu ka jahikaaslase leidnud, kellega nad peaaegu igal pühapäeval pikki jahiretki tegid. Kohalik mees Mihkel Tamm kutsus uue kordoniülema juba varsti pärast saabumist endale külla; seal maitsti kõigepealt veskimehe sõstraveini, aga mindi õige pea üle kodutehtud puskarile. Sõprus süvenes kiiresti ja Morozovist sai Tammede peres sagedane külaline.

      „Kuidas sa siis sedasi, et poissmees või nii…?” küsis Mihkel kord söögilauas istudes, kui viinaaurud olid meeste jutupaelad lahti päästnud. Seni oli Jevgeni Lavrentjevitš hoidunud oma perekonnaasjadest rääkimast, vihjanud vaid, et on üksik. Ent seekord oli viin ka tema kallal oma töö teinud, isegi rohkem kui muidu. Võibolla oli aga mees lihtsalt leidnud, et Tammedele võib oma perekonnasaladusi avaldada.

      „Pole ma midagi poissmees… Naine hakkas petma, selles on asi!”

      „Tohoh! Kuidas siis nii, sinusugust meest!” imestas Mihkel.

      „Vaata, Mihhail Janovitš… Kõigil ei ole nii head ja ilusat naist nagu sinul!” Morozovi pilk libises varjamatu leebusega üle Olga, kes laualt söömajärgseid toidunõusid kokku korjas. „Jah, igaühele ei ole niisugust õnne antud!” lisas ta, aga jättis jutu pooleli.

      „No-noh, räägi siis!” ergutas Mihkel ja valas majori klaasi täis.

      „Mis see rääkimine enam annab… Aga noh, olgu! Mina olen siberlane, olin sõjas nagu sinagi! Aga näe – naine ei jaksanud ära oodata, võttis teise… Invaliidi küll, aga mõne koha pealt oli tragi mees, tegi mu naisele lapsegi valmis!”

      Jevgeni Lavrentjevitš hakkas tigedalt nohisema ja rüüpas klaasist tubli lonksu. Ka Mihkel ei osanud äkki midagi öelda, heitis vaid pilgu Olga poole nagu tunnistades – ega ometi sina niimoodi ei teinud, kui mina sõjas olin? Naine oli omakorda majori juttu kuulatama jäänud, tabas siis Mihkli pilgu ja kiirustas kööki.

      „Nüüd on mul Siberis kaks last, üks oma ja teine võõras! Ja enda omale pean alimente maksma, et see… kepimees sellest elada saaks.”

      „Nad