Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

kogu elu, et vastu ei hakatud… Nagu see baaside leping, mis Päts Venemaaga tegi!”

      „Jumal hoidku, kas see jutt praegu enam midagi aitab! Ja siis oleks nad sõjaga tulnud nagunii, veel hullem!” arvas Leida.

      Suurest ja üldisest poliitikast rääkisid Aavikud omavahel harva, Anton hindas Leida eruditsiooni sel alal liiga napiks, kuigi ta sisimas niisugust hinnangut häbenes. Ometi pidi mees praegu tõdema, et eluaeg kodus toimetanud naine oli endale nii mõndagi, vähemalt põhitõed, selgeks teinud. Aga praegu polnud see peamine.

      „Kas sa oled mõelnud, mismoodi me siin elama hakkame, kui enam kooli ei ole?” tõi Anton oma põhimure esile. Nagu häbenedes, et ta ei oska ise lahendust pakkuda.

      „Kui me üldse siia jäämegi…” vastas Leida pikkamisi.

      „Kuhu sa siis… mõtled?”

      „Esialgu mitte kuskile, veel on ju aega mõelda. Terve aasta!”

      Antonile näis, et naine ei taha sel teemal pikalt rääkida. Vara veel… Ometi oli mees tema vihjest järeldanud, et Leidal on nende tulevikuks mõni ilus plaan, aga ilmselt oli see vaid pettekujutlus.

      „Nojah, nii see läheb, kui omal järeltulijaid ei ole…” pomises mees rohkem iseendale. Nende ainus poeg Valter oli viieaastasena kopsupõletikku surnud ja ainukeseks jäänudki. Anton oli väitnud, et tal on terve koolimajatäis lapsi, temale nendest piisab; ning linnas elades oli Leida teatris inspitsiendina töötanud, tavaliselt õhtuti ametis olnud ja temalgi polnud aega ega vist tahtmistki laste peale mõelda.

      Mehe märkus jõudis küll Leidani, aga naine ei kiirustanud omalt poolt midagi lisama. Ta teadis, et öeldu ei olnud temale etteheitena mõeldud, aga ometi hakkas teda ärritama.

      „Mis sa mõtled – et kui sul poeg või tütar oleks, läheksime tema kaela elama? Ja tema saaks sellest kindlasti õnnelikuks, eks ole?”

      „Ei arva ega oleta ma midagi, igaüks peab oma eluga ise hakkama saama. See oli vanasti talude ajal, et vanad noortega surmani koos elasid. Nüüd…” Mis nüüd teisiti on, jäigi ütlemata, sest Antoni silme ette kerkis valla vanadekodus nähtud õõvastav pilt räpastest kerjuse moodi vanakestest, kellel peale riigi teisi toitjaid ei olnud. Kas tõesti ootab samasugune saatus lõpuks ka neid Leidaga? Juhataja tundis, et üle otsmiku käis kuumuselaine, sinna oleks nagu higipiisakesi tekkinud.

      Leida tajus meest jälgides, et tolle sisemaailm oli sel hetkel kõike muud kui hingerahu pakkuv. Ning naine otsustas oma tulevikumõtetelt pisut katet kergitada.

      „Ma olen mõelnud, et… kui räägiks Heljuga! Nüüd, aegsasti, enne kui ta midagi muud otsustab! Tal on ju suur maamaja käes, pärast Volli surma elab päris üksinda ja ega poisid sinna elama ei tule, nemad on ammu linnainimesed.”

      „Sinu õde? Millal me teda üldse viimati nägime?” Antonis tekkis huvi, aga veelgi suurema rahulduse tõi teadmine, et Leida on niisuguste asjade peale mõelnud. Muidugi, Leida oli kõigiti praktiline inimene, kes oskas reaalelus alati paremini orienteeruda kui temasugune uimerdis… „Me peaksime talle külla sõitma, kohe, kui kool lõpeb! Sa kirjuta talle!”

      „Ma juba kirjutasin,” tunnistas naine.

      „Jah? Ja sellest ka, et meil varsti on… niiviisi?”

      „Sellest ka… Aga ma pole veel vastust saanud.”

      „Ma kardan, et ta pole nõus…” Seda ei ütelnudki Anton Aavik niivõrd naisele kui iseendale, et äkki tekkinud plaani mitte liiga omaks võtta ja selle luhtumisel pettumust tunda. Alati peab mõtlema, et asi võib hoopis teisti minna, siis pole pettumus nii valus.

      „Meil on ju veel aega! Vähemalt terve aasta, enne peame selle ära elama, ja mine tea, mis see aeg toob!” ütles Leida lootusrikkal toonil, seda küll rohkem mehe rahustamiseks.

      „Mis tal tuua… Mina arvan, et see aasta ei muuda midagi!”

      „Mine tea, näe, räägivad ikka, et Ameerika…”

      „Ah, jäta see rumal jutt!” ütles vana koolimees peaaegu tigedalt ja tegi seda niisugusel pettunud õpetajatoonil, mis nendib, et õpilane näis küll targem, kui ta arvas, aga tegelikult ei olnudki.

      5

      Sageli on ühe õnn teise õnnetus, ja seda tõde võib peaaegu alati ka ümber pöörata. Kellegi surmast kasu saamine tundub küll küüniline ja jõhker, kuid asjale võib läheneda ka teiselt poolt: kui niisugune elu lõppemine on mõne inimese saatus, seega nagunii peab juhtuma, miks peaks siis taunima neid, kes sellest tahtmatult kasu saavad?

      Midagi niisugust oli äsja möödunud talvel Raudiku koolimaja allkorrusel juhtunud. Nimelt oodati õpetajatetoas ühel hommikul tundi kutsuva koolikella helinat, aga seda ei tulnud. Suur pendliga seinakell oli juba viis, peagi ka kümme minutit üle aja tiksunud, aga igituttavat helistamist ikka veel ei kostnud.

      „Elsa jäi vist magama,” arvas Veronika Altmets ja vaatas kindluse mõttes ka oma käekella – ta oli õpetajatöös hädavajaliku isikliku ajanäitaja hiljuti linnas käies ostnud. Moskva kellatehase standardtoodang.

      „Elsa on alati täpne olnud, kuidas siis tema…” lausus Aavik kõheldes. Noorukesed Laili Kuusk ja Õie Vardja, kes olid juba paar aastat Raudiku kooli õpetajateperre kuulunud, ei osanud midagi arvata, pidasid seda rohkem juhataja ülesandeks.

      „Ma lähen ja vaatan,” otsustas Aavik ja tõusis. Ka klassides oli aru saadud, et tundide algus viibib – kella küll kellelgi ei olnud, aga kodunt lahkuti alati kindlal ajal ja jõuti parajasti tundide alguseks kohale. Nüüd aga olid lapsed juba tükk aega õpetajat oodanud ja hakkasid ennast aina vabamalt tundma. Juhataja laskus sagivatest õpilastest välja tegemata allkorrusele, kiirustas trepilt kumava ähmase lambivalguse toel pooleldi käsikaudu koridori lõppu ja koputas Elsa Vitsuti uksele. Vaikus. Koputas veel kord – ei mingit vastust. Katsus ust – see oli lukus. Koputas siis Käode uksele, kust Marie kohe pea välja pistis.

      „Tere hommikut! Ega te ei ole Elsat näinud?”

      „Ei, täna veel mitte.”

      „Ta on justkui kadunud või…”

      Marie Käod haaras ebamäärane hirm. Elsa oli alati pedantselt täpne olnud, Marie oli endamisi seda vahel isegi tema vanatüdrukuseisusega seostanud – pole tal ju muud teha kui kella vahtida…

      „Tema uks on lukus.” Juhataja kehitas nõutult õlgu.

      „Aga võti?”

      Selle peale polnud Anton Aavik tulnud. Marie tõi tikud ja valgustas naabri lukuauku.

      „Võti… on seespool ees!” ütles ta siis muutunud häälel. Midagi head see tähendada ei saanud, pealegi käis tüsedavõitu kolleeg juba kuuekümne kaheksandat eluaastat. Tervise üle polnud Elsa küll kurtnud, aga ta ei tikkunud üldse kellegagi seltsima, ammuks siis veel oma tervisest pajatama.

      „Elsa, halloo, tehke lahti!” hüüdis Aavik nüüd kogu kopsude jõuga. Siis põrutas uksele rusikaga, aga ei midagi!

      „Äkki on temaga õnnetus juhtunud? Või…” Või tegi endale otsa peale, oli Marie öelda tahtnud, aga jättis selle kahtluse siiski enda teada. Polnud ju midagi, mis niisugusele võimalusele oleks viidanud.

      „Me peame ukse lahti murdma, äkki on temaga midagi halba juhtunud!” otsustas Aavik, kes teadis, et nagunii on tema siin majas ainuke otsustaja ja korraldaja. Hetkeks küll välgatas mõte, et võõrasse korterisse ei tohiks ilma miilitsata siseneda, aga tegemist oli hädaolukorraga. „Mismoodi me… Eks vist kirvega!” arvas ta uksepragu uurides.

      „Mul on! Ma toon!”

      Marie oli sedamaid kirvega tagasi, Aavik surus selle tera nurkapidi ukseprakku ja kangutas, tunnetades, et toores jõud on veel ainuke, mis siin aidata saab. Saigi – piit paindus, lukukeel kargas pesast välja ja uks avanes. Aga seespool valitses veelgi sügavam pimedus kui koridoris. Oli veebruarikuu varahommik, hommikuahetus hakkas õues alles tekkima.

      „Valgust…” ütles Aavik ebakindlal häälel. Meeleldi oleks