Voldemar. Andrus Kivirähk

Luise. Mina teie nime tean, teie olete härra Aleksander.

      ALEKSANDER: Jäta see härra, ega ma pole mingi neetud kapitalist! Ütle lihtsalt Aleksander. Tead, Luise, ma olen sind sageli vaatama jäänud – siis kui sa meile veini tood ja klaase täis valad. Siis sa kummardud ettepoole ja sinu kaelusest on näha su väikest rinda. Ma ei suuda mitte kunagi jätta sinna sisse kiikamata. Sa oled väga ilus.

      LUISE: Ah, mis jutt see on! Teie, kunstnikud, olete ikka hirmus riivatud ja ropud inimesed! (Punastab õnnelikult.)

      ALEKSANDER: Me lihtsalt ei silmakirjatse. Ja meil on silma ilu peale. Istu siia, Luise, minu kõrvale.

      LUISE: Ma ei saa, ma olen ju tööl.

      ALEKSANDER: Mis siis, praegu on juba öö ja peale meie pole siin kedagi. Istu rahulikult, Luise.

      Luise istub.

      ALEKSANDER: Ja nüüd suudleme.

      Suudleb Luiset.

      ALEKSANDER: No näed, kui hea see oli. Palju parem kui vein, mille ostmiseks ma peaksin ennast alandama ja kerjama raha selle rikka ja lolli lirva käest. Sina oled vaene, aga võid ometi anda mulle midagi palju paremat. Luise, lähme nüüd minu juurde!

      LUISE: Kohe täna öösel?

      ALEKSANDER: Muidugi! Kes teab, võib-olla jääme homme auto alla ja siis on juba hilja. Luise, mina olen sürrealist ja sürrealistid austavad juhust. Ja see, et me täna nii ootamatult teineteisesse armusime, ongi juhus. Kas see pole vahva – mina armastan sind ja sina armastad mind. Me peame võtma sellelt õnnelikult kokkusattumuselt kõik, mis võimalik!

      LUISE: Sa räägid nii huvitavalt, nagu mingis raamatus. Ütle, kas sa kirjutad ka romaane? Selliseid romaane, kus on sees hästi palju armastust? Kindlasti kirjutad, ma tean seda. Näed, sul on ju praegugi käsikiri kaasas.Kas sa loeksid mulle midagi ette? Loe, Aleksander! Ma nii palun! Ma tean, et sa kirjutad hirmus ilusasti, ma väga tahan kuulata!

      ALEKSANDER (peidab käsikirja): Ei, see pole romaan, need on… sürrealistlikud luuletused. Saad aru, neid tehakse nii, et… tõmbad kaabust ühe sõna ja… siis teise ja…

      LUISE: Loe siis neid, palun!

      ALEKSANDER: Ei, ma ei taha. Sa ei saaks neist aru.

      LUISE: Sa siis pead mind nii rumalaks. Aga ise ütled, et armastad mind.

      ALEKSANDER: Ma armastangi, aga… Need luuletused sulle ei meeldiks.

      LUISE: Aga romaanid? Kas sa oma romaane loed? Palun!

      ALEKSANDER (vaatab kõheldes magava Pauli poole): Romaane? Jah, muidugi! Need loen ma sulle ette kaanest kaaneni, ma luban. Ainult tule nüüd! Tule, Luise! Ma armastan sind!

      LUISE: Mina armastan sind ka!

      Aleksander ja Luise hiilivad minema.

      PAUL läbi une, valjusti: Sibulavein ja keedetud roosid.

      Ärkab, vahib uimaselt ringi.

      OSKAR: Mis see tähendab?

      PAUL: Mis asi?

      OSKAR: See, mis sa ütlesid.

      PAUL: Mida ma siis ütlesin?

      GEORG: Sa ütlesid „sibulavein ja keedetud roosid”. Eks sa nägid vist und.

      PAUL: Ma ütlesin unes „sibulavein ja keedetud roosid”? Kui huvitav! Kui sürrealistlik! Milliseid põnevaid seoseid suudab luua uni. See on minu alateadvus, mis ootamatult ennast ilmutas. Sõbrad, see on uus sõna terves sürrealistlikus liikumises! Jätame mõneks ajaks kõrvale selle juhuslike sõnade kokkukleepimise tehnika, pealegi õnnestus meil täna öösel valmis teha tervelt viiskümmend luuletust. Sellest piisab, vähemalt mõneks ajaks. Laseme hoopis puurist välja alateadvuse! Sõbrad, sürrealistid! Ma kutsun teid üles üheskoos magama!

      GEORG: Sa tahad meiega magada? Mina pole homo! Ma kordan! Mina pole homo!

      PAUL: Ei, Georg, sa ei saa aru! Asi pole magamises, vaid unes kõnelemises! Asi on alateadvuses! Une ja ärkveloleku õhukeses piiris, mis vallandab kõige kummalisemad ja sürrealistlikumad kujutluspildid! Lähme otsekohe minu juurde ja teeme proovi. Kus on Aleksander?

      OSKAR: Läks vist koju.

      PAUL: See inimene ei hooli enam üldse distsipliinist! Sürrealistlik liikumine pole mingi turuhoone, kus igaüks tuleb ja läheb, millal tahab. Me oleme üks rusikas! Meil on omad põhimõtted! Georg, otsi Aleksander jalamaid üles ja kutsu minu juurde! Ütle talle, et me hakkame magama!

      Pauli pool. Sürrealistid istuvad ümber laua. Pauli ees on pliiats ja paber. Oskar, osavõtmatu nagu ikka, teeb ükskõikselt suitsu. Georgil on silmad kinni, ta magab.

      PAUL: Georg, kuuled mind? Räägi meiega!

      GEORG: Hiiglasuur sitajunn, kõva ja keerdus nagu oina sarv. Ta on pähklikarva, sile, ilma ühegi konaruseta, otsekui skulptori poolt voolitud. Ta lõhnab õrnalt muskuse järele. Kui tema vastu sõrmega koputada, kõmiseb ta, nagu oleks õõnes.

      PAUL: Georg! Ma ei taha kuulata järjekordset unenägu sitast! See ajab juba iiveldama! Ärka üles!

      GEORG (avab silmad): Aga mis minu unenäol viga on? Mis sa õiendad alati minu unenäo kallal!

      PAUL: Viga on selles, et see polnud unenägu! Sa lihtsalt teeskled magamist, et saaksid meile sitast rääkida!

      GEORG: Sitt on väga huvitav nähtus. Näiteks minu täna hommikune sitt meenutas ninasarviku sarve.

      PAUL: Me vajame alateadvuses juhuslikult tärganud kujutluspilte, aga mitte sinu kinnisideid. Kõik! Sina rohkem katsetes ei osale! Sa ei suuda piisavalt sügavale transsi langeda. Oskar, tahad proovida?

      OSKAR: Sa ju tead väga hästi, et ma ei viitsi, Paul. Pealegi ma alles süütasin sigareti. Ma ei saa ometi põleva sigaretiga magada, see võib maja põlema panna. Las Aleksander proovib.

      ALEKSANDER: Alati mina! Mul ei tule enam õhtuti undki, sest ma magan terved päevad.

      PAUL: See on sinu panus sürrealistlikku liikumisse. Sa ju tahad ometi kasulik olla. Sinul tuleb transsi langemine kõige paremini välja ja see materjal, mida sa meile edastad, on suurepärane. Sürrealism on sulle selle eest väga tänulik, Aleksander! Hakka pihta, jää magama.

      ALEKSANDER: Olgu peale, Paul.

      Aleksander ohkab ja sulgeb silmad. Paul jälgib teda pingsalt, pliiats paberi kohal ootel.

      ALEKSANDER (pomiseb läbi une): Ma kõnnin mööda tänavat, saapad… Saapad on jalas… Kollased saapad, ebaloomulikult teravate ninadega… Põlenud tuletikk kleepub talla külge, ta tundub kummaliselt raske, ma hakkan lonkama, tikk kasvab… Ta on juba saapast pikem ja venib aina edasi… Ma ei kõnni enam tänaval, ma kõnnin sellel tikul… Tikk läheb otsast põlema, ma sammun otse tule poole, tule sisse, aga see ei kõrveta mind, tuli on mu ümber, aga see tuli on otsekui paber, mille sisse saab näpuga augu torgata, ma rebin leegist tüki välja, kortsutan selle kokku ja pistan taskusse. Ma poen tekkinud avausest välja, ma olen nüüd mingis koridoris, mille lõpus on aken ja akna taga sajab sidruneid. Ma jooksen akna poole, aga mida lähemale ma jõuan, seda väiksemaks aken jääb, kuni kaob täielikult ja minu vastas on tellissein… Ma puudutan seda ja ma näen, et ka minu käsi on tehtud tellistest, see sulab seinaga kokku. Ma olengi nüüd osa seinast, ma olen müür ja minu kõrval kasvab mingi puu ning selle otsas on viis valget hunti…

      Aleksander raputab pead ja avab silmad.

      PAUL (on kõik