Voldemar. Andrus Kivirähk

meie võime otsustada, kas ta on õige sürrealist või mitte. Kellegi teise asi pole tema vabadusi piirata! Selline on minu põhimõte ja oma põhimõtteid ei reeda ma iialgi! Kuradi Georg! Sa oled sitavares! Aga ma ei talu sellist idiootlikku juttu mingitest nälgivatest lastest ja sellepärast lähen ma õhtul sinna neetud peakorterisse ja kaitsen sind hoolimata sellest, et sa oled loll.

      GEORG (viskub põlvili): Paul, sa oled suur mees! Sa oled uus Kristus! Tahad ma suudlen su jalgu!

      PAUL: Ei soovita proovida.

      Lahkub süngelt.

      Oskari tuba. Tulevad Oskar ja Lena, uksel peatuvad ja suudlevad. Hakkavad teineteist lahti riietama, kuid siis märkab Oskar korraga toas tukkuvat Georgi.

      OSKAR: Georg! Mida sina siin teed?

      GEORG (ärkab): Oskar! Ma ootasin sind! Ma tahtsin sulle näidata! Vaata, mis ma täna joonistasin! Vedelad kellad! Voolav aeg! Kas pole suurepärane!

      OSKAR: Jah, on küll, aga…

      GEORG: Ma ei suutnud kodus püsida, ma tahtsin seda imeasja kellelegi näidata. Aga Paul oli kuhugi kadunud ja Aleksandri juurde ei julge ma enam minna, pärast seda kui ta selle kohutava naisega elama hakkas. See naine imeb tema verd, usu mind! See naine tapab ta! Ta on vampiir! Naised on kõik sellised! Nagu emased rohutirtsud, kes pärast seksimist oma paarilise ära õgivad!

      LENA: Kas tõesti kõik naised?

      GEORG: Ah? Vabandage, ma ei märganud…

      LENA: Teil on naise loomusest küll väga vale ettekujutus. Või siis pole te veel kohanud ühtegi õiget naist. (Võtab Georgi maali ja silmitseb seda.) Ma pole kunagi varem midagi nii huvitavat näinud. Suurepärane! Te olete suur kunstnik.

      GEORG: Mul on kodus veel pilte, palju pilte ja nad kõik on huvitavad. Nad kõik on suurepärased!

      LENA: Siis te peate olema rikas mees. Selliseid pilte sooviks endale igaüks.

      GEORG: Ma olen vaene nagu rott.

      LENA: Miks siis? Kas te ei müü oma pilte?

      GEORG: Ei müü. Sürrealist peab olema vaene. Kui ma pilte müümiseks maaliksin, siis oleks see töö, aga sürrealistid ei tööta! See on labane, see on väikekodanlik!

      LENA: Mis jutt see on! Teiesugune mees võib teha kõik, mida tahab, ega muutu sellest hoolimata mitte iialgi väikekodanlaseks. Kas te pole ennast peeglist vaadanud?

      GEORG: Iga päev vaatan, mitu tundi.

      LENA: Noh, ja mida te sealt näete?

      GEORG (sosinal): Geeniust!

      LENA: Geeniust?

      GEORG: Jah! Ja see erutab mind kohutavalt! Ma saan alati orgasmi!

      OSKAR: Georg, kas sa ei peaks nüüd minema hakkama?

      GEORG: Arvad? (Silmitseb Lenat.) Ma ei tea veel teie nimegi.

      LENA: Lena.

      GEORG: Me kohtume veel!

      LENA: Kas te ikka julgete? Aga kui ma olen äkki emane rohutirts ja söön teid ära?

      GEORG (viskub põlvili): Sööge! Ja seedige! Ma tahaksin hea meelega näha, millise kujuga junniks ma muutun. Ma tahaksin läbida teie seedekulgla! Ma tahaksin tunda oma põse vastas teie jämesoolt! Ma tahaksin näha tõusvat päikest läbi teie päraku!

      OSKAR: Sa oled väga romantiline mees. Poleks uskunudki, et näen sind kunagi ühele naisele külge löömas.

      GEORG: Aga sellepärast, et seda ühte polnud veel välja ilmunud. Lena, me kohtume varem, kui sa arvata oskad!

      Tormab uksest välja.

      OSKAR: Ära pane pahaks, ta on natuke hull. (Embab Lenat ja asub teda lahti riietama.)

      LENA: Jah, kindlasti. Aga temas on midagi. Midagi, mis võtab mul põlved nõrgaks.

      Hommik. Oskar ja Lena on äsja voodist tõusnud. Lena riietub, Oskar teeb suitsu. Korraga tormab sisse verises särgis Georg, kimp roose käes.

      GEORG: Lena! Siin ma olen! Ma olen tagasi sinu juures ja enam ei lahku me teineteisest mitte iialgi.

      LENA: Jumal küll! Mis teiega on! Miks te verine olete?

      GEORG: Ma raseerisin sinu auks kaenlaaluseid. Lena! Tänasest päevast alates kuulun ma sulle! Ma katan su siidi ja sametiga, ma piserdan sind kullavihmaga, ma täidan kõik su kehahaavad kalliskividega! Lena, võta mind endale meheks!

      LENA (silmitseb mõne hetke arupidavalt Georgi): Jah, ma võtan.

      GEORG: Ma teadsin seda! Ma teadsin! (Loobib roosid mööda tuba laiali.) Tule! Tule kohe minu juurde, ma tahan sind jalamaid maalida! Ma tahan õppida tundma sinu keha iga millimeetrit, ma tahan, et sa sünniksid aina uuesti minu lõuendil nagu Veenus merevahust! Ma tahan olla jumal ja sind oma pintsliga uuesti luua!

      LENA: Eks siis loo mind. Lähme.

      OSKAR: Kes oleks võinud arvata, et sina, Georg, lööd minult naise üle. Kui ma viitsiksin, siis ma üllatuksin tõesti.

      GEORG: Kas sa tahad Lena pärast võidelda? Mina olen valmis! Tule, löö mind!

      OSKAR: Oh ei, mis sa nüüd. Lolliks läksid või? Ma leian endale juba täna õhtul kohvikust uue samasuguse. Minge ja saage õnnelikuks!

      Paul on kutsutud Seltsimees Baumani juurde jutule.

      SELTSIMEES BAUMAN: Oh seltsimees Paul, seltsimees Paul! Niimoodi ei saa! Kuhu me sedasi jõuame? Iga päev kuulen ma teie ja teie kamba kohta aina uusi kaebusi. Te ju kompromiteerite oma tegevusega meie parteid! Eriti see teie Georg. Nüüd, kus ta on kuulsaks ja rikkaks saanud, on ta täiesti ära pööranud. Ei anna endale üldse aru, mida ta teeb! Olgu, me leppisime kõigi nende põlevate kaelkirjakute ja teiste monstrumitega. Aga kas te kujutate ette, nüüd maalib ta Hitlerit! Jaa, Adolf Hitlerit ennast! Aga miks peaks meie erakonna liige Hitlerit maalima? Mis signaali see meie konkurentidele annab? Hitler on ju poliitiline paaria, töölisklassi kõige suurem vaenlane! Temast tuleb eemale hoida, isegi mitte tema nime suhu võtta, või kui, siis ainult kirumiseks. Aga tema maalib seda elajat, ja ma olen kuulnud, et lausa monumentaalselt, hiiglaslikes mõõtmetes! See on andestamatu! Ma arvan tõesti, et me peame ta oma erakonnast välja viskama.

      PAUL: Ma räägin temaga. Tõsiselt.

      SELTSIMEES BAUMAN: Jah, seda ütlete te alati! Alati! Aga mis on sellest kasu? Mina arvan, et teie ise ka ei tea, mida tähendab tõsidus! Teie olete ju samasugune… kunstnik!

      PAUL: Jah, loomulikult olen ma kunstnik! Ma olen sürrealist ja ma olen selle üle uhke! Kas see on nüüd partei silmis patt? Kas kunstnikuks olemine on nüüd keelatud?

      SELTSIMEES BAUMAN: Ei ole. Ainult et küsimus on selles, millist kunsti teha? Millist kunsti me vajame? Kas Hitlerit? Mina arvan, et ei. Ärge arvake, et ma tahan teid kiusata või et mul on midagi kunsti vastu. Võtame näiteks teie sõbra, seltsimees Aleksandri. Ta on kirjutanud juba mitu suurepärast romaani. Kas te olete neid lugenud?

      PAUL: See on tavaline väikekodanlik, ajast ja arust rämps. Ajaviitekirjandus, romantiline jama. Sellel pole mitte midagi pistmist sürrealismiga.

      SELTSIMEES BAUMAN: Tõesti? Aga inimesed loevad neid huviga. Ka minule meeldivad need raamatud. Neis on elu. Ja nad on ilusad, tundega kirjutatud. Aga teie ainult vigurdate ja moonutate tavalist, tervet maailma. Mis teil viga on? Miks te peate kõik ilusa perversseks muutma?

      PAUL: