Voldemar. Andrus Kivirähk

Head ööd!

      KIKI: Jah, Paul! Head ööd! Ära enam kaua räägi, muidu oled hommikul hirmus unine.

      Kiki ja Oskar tõmbavad endal teki uuesti üle pea.

      PAUL: Head ööd! (Keerab paarikesele selja, tõmbab põlved lõua alla ja jääb magama.)

      Hommik. Kiki serveerib röstsaiu ja keedab meestele kohvi.

      KIKI: Sina, Paul, tahad ikka rohelist kohvi?

      PAUL: Jah, see on ju sürrealismi värv, sa tead küll. Mina joon ainult rohelist.

      KIKI: Olgu, kullake. Sa saad rohelist.

      Segab kohvi hulka rohelist toiduvärvi ja ulatab tassi Paulile. Samas astub sisse Georg, kes kannab naiseriideid ja kellel on ülimalt suured rinnad.

      GEORG: Kas siin elavad sürrealistid?

      PAUL: Jah, seda küll. Mida te soovite, preili?

      GEORG: Ma tahan teiega liituda. Ka mina olen sürrealist.

      PAUL: Kuidas, palun?

      GEORG: Ma olen sürrealist! Ma tulin teie juurde, et langeda põlvili teie jalge ette ja öelda – oo, võtke mind endi hulka, sest siin on minu koht! (Langeb põlvili.) Tahate, ma suudlen teie käsi? Tahate, ma lõikan endal silmad peast ja kingin teile, et te saaksite neist endale hommikusöögiks omletti valmistada? Mul pole millestki kahju, kui te mind ainult enda hulka võtate!

      PAUL: Tõuske ometi püsti, preili. Mis teil hakkas! Niimoodi ei saa ju sürrealistide hulka vastu võtta, et te lihtsalt kargate uksest sisse ja ütlete – tere, mina olen sürrealist. Ma ju ei tunnegi teid.

      GEORG: Aga saame siis tuttavaks.

      Võtab jaki seljast. Kaks õhupalli, mis olid jaki alla rindadeks topitud, lendavad taevasse.

      GEORG: Minu nimi on Georg. (Istub lauda, korjab kokku kõik röstsaiad, ehitab neist midagi tohutu hamburgeri sarnast ja hammustab sellest mehise suutäie.) Ma olen kohutavalt näljane, ma pole juba kolm nädalat ivagi hamba alla saanud. Ma olen käinud jala üle tuhande kilomeetri. Mul polnud ju raha tõlla üürimiseks! Ehkki ma oleksin tahtnud muidugi sõita teie maja juurde kuldses kaarikus, mida veavad aafrika ninasarvikud, kelle sarved on üle võõbatud musta lakiga. See oleks olnud piisavalt pidulik. Aga küll jõuab. Millest me alustame?

      Mees ja Naine valmistuvad välja minema. Mees seob lipsu kaela, Naine meigib end peegli ees.

      MEES: Kiisu, mis etendus see õieti oligi, kuhu me läheme?

      NAINE: Seal esinevad mingid sürrealistid. Ma lugesin nende kuulutust, programm tundus päris huvitav. Selline kena pühapäevaõhtune meelelahutus. Nad laulavad kupleesid ja siis näidatakse numbreid tundvat koera ja kõige lõpus pidi üles astuma Charlie Chaplin ise.

      MEES: Ohhoo! No siis saab küll nalja! Et vana hea Charlie ise! (Naerab juba ette mõnust.) Mäletad seda filmi, kus ta lubjapintsliga näkku sai? Peab vaatama, et head istekohad saaks. Oled sa valmis, kiisu?

      NAINE: Olen valmis.

      Naine võtab Mehel käe alt kinni, väärikalt jalutavad nad teatrini.

      MEES: Lähme ikka enne etendust puhvetisse ka. Teeme suu magusaks, ah? Mida sa soovid, kiisu?

      NAINE: Ma ei teagi kohe. Kas sina võtad konjakit?

      MEES: Ma mõtlesin jah, et teen väikese pitsi. See on ju selline vana hea komme, et teatris ikka võetakse väike konjak enne etendust. See lööb pea mõnusalt tühjaks.

      NAINE: Hea küll, võta siis mulle ka. Ja üks väike koogike.

      MEES: Teeme nii. (Puhvetipidajale.) Kaks pitsi konkjakit ja üks kook.

      PUHVETIPIDAJA: Milline kook?

      MEES: Mm… No andke see maasika ja kreemiga.

      PUHVETIPIDAJA: Jah, see on väga värske ja maitsev.

      MEES: Ei tea, kas etendus on ka hea?

      PUHVETIPIDAJA: Ei oska kahjuks öelda, see on meil täna esimest õhtut.

      MEES: Ah et esietendus kohe. Kas Chaplin on juba tulnud?

      PUHVETIPIDAJA: Pole näinud. Aga no küllap ikka, kui ta juba välja reklaamiti. Saal on igatahes välja müüdud.

      Mees ja Naine võtavad oma konjakid ja koogi ning lähevad ja istuvad esimesse ritta. Lavale tuleb Aleksander.

      ALEKSANDER: Tere õhtust, daamid ja härrad! Rõõm teid näha siin, sürrealistide esimesel avalikul õhtul. Hoiatame ette, et surmajuhtumite eest saalis meie ei vastuta, samuti selle eest, kui keegi peaks rasedaks jääma või püksinööbid kaotama. Täna kavas – kõik sürrealistid raseerivad end publiku ees kiilaks. Liikumatu tants. Valutu peksmine. Sodomiit-muusika. Ja veel palju muud. Lõpetuseks ja maiuspalaks – sürrealistlik suguelund!

      MEES: Aga Charlie Chaplin?

      ALEKSANDER: Sina seal saalis ära mölise. Vaata, mis sulle näidatakse, muidu paneme su põlved põlema. Esimene etteaste – minge kõik perse!

      Aleksander lahkub, tuleb Paul.

      PAUL (karjub publikule näkku): Ennäe kui palju teid raisku siia kokku on roomanud! Ausõna, vastik on vaadata teie täis söönud molusid. Mida te siia ronisite? Mida te näha lootsite? Ostsite kalli pileti ja nüüd jõllitate. Sitapead! Mina teie asemel istuks kodus, vaikselt nagu hiir, ja häbeneksin, et ma olen selline värdjas. Teil on ju näost näha, et te olete nõrgamõistuslikud. Näiteks see pärdik siin esimeses reas. (Osutab Mehele.) Mida sinusugune siin teeb, sul on ju aju asemel saiapäts! Mõtlesid, et mängid intelligentset inimest, tuled teatrisse! Ei tule välja! Su loll lõust annab su ära! Sinusuguse haisulooma koht on jalgpallivõistlustel! Kohe kui otsa vaadata, on näha, et su pea on pehme nagu padi, kui kepiga virutada, siis ainult matsub, nagu klopiks vaipa! Ilalõug selline! Mind ajab oksele see teie elu! Te olete labased ja jälgid nagu tarakanid! Teil pole peas mitte ühtegi originaalset mõtet, te olete nagu loomad, kes mõtlevad ainult paljunemisele ja sellele, et oleks soe urg ja kõht paksult täis puugitud. Mis mõttega te üldse elate? Pooge end üles, kui leiate nii tugeva nööri, mis teie rasvast magu kannab. Aga kui ei leia, siis viskuge rongi alla, see lõikab teid kenasti tükkideks nagu vorsti ja teid saab leiva peale panna. Sedasi saaksid vaesed ja viletsad ka kõhu täis! Jah, ega õgimine pole teie monopol, ehkki te niimoodi arvate. Et te lõhkeks, parasiidid!

      Paul sülitab publikusse ja lahkub. Tuleb Georg piiskopirüüs.

      GEORG: Aga nüüd midagi lõbusamat. Eeslikisa!

      Hakkab kisendama. Samal ajal kannavad Aleksander ja Oskar

      lavale suure loosungi, kuhu on kirjutatud: „Sipelgas on voodis kingsepp!” Aleksander hakkab taguma suurt trummi. Oskar paneb sigareti põlema ja hakkab publikule suitsu näkku puhuma. Naine tõuseb läkastades.

      NAINE: Lähme koju!

      MEES: Aga Charlie Chaplin?

      NAINE: Siin ei tule mingit Chaplinit! Kuidas sa aru ei saa, see oli ainult pettus! Need on ju pätid, nad mõnitavad inimesi!

      MEES: Äkki ikka tuleb?

      NAINE (kisendab): Lähme koju! Lähme koju! Lähme koju!

      Pauli pool. Sürrealistid peavad pidu, Kiki triigib Pauli särke.

      PAUL: Sürrealistide terviseks!

      Kõik löövad klaase kokku.

      PAUL: