Voldemar. Andrus Kivirähk

kaks kerijast tulevat traadiotsa, ühendan need isolatsioonitorukesega ja kinnitan otsad katsakerimispingi puu šabloonidele. Lülitan pingi käima ja juhin parema käega traati šabloonidele, ise jälgin samal ajal keerdudelugejat. Igale šabloonile peab jooksma kolmkümmend üks keerdu, aga tervele faasimähisele tuleb anda 186 keerdu. Kolm faasimähist moodustavad ühe kaatsakomplekti. Päevas teen ma selliseid komplekte 33 tükki, mis tähendab, et minu käte vahelt jookseb päeva jooksul läbi 21 ja pool kilomeetrit traati. (Jääb häbelikult vait ja punastab.)

      VOLDEMAR (pole mõhkugi aru saanud): Ja meeldib sulle see töö?

      HELMI (õnnetult): Ma ei tea.

      VOLDEMAR: Mina olen ka igasugust tööd teinud. Turbarabas, betoonitehases, keemiavabrikus. Hambad risti tegin, raha pärast. Ma ei armastanud sellist tööd, mina tahtsin saada hoopis klouniks, kirikuõpetajaks ja meremeheks.

      AUGUST: Aga ei saanud?

      VOLDEMAR: Isa ei lubanud. August, tahad sa olla mu isa?

      AUGUST: Sinu isa? No oleneb sellest, kes on sinu ema.

      VOLDEMAR: Ema peab olema Helmi. Midagi pole parata, teisi naisterahvaid meil siin pole. Aga teatris on kõik võimalik.

      LEMMERGAS: Ega me praegu teatris pole.

      VOLDEMAR: Teatrit võib teha igal pool. Mis me ikka niisama istume? Ma räägin teile oma lapsepõlvest. Minu isa oli erakordne mees. Geenius, ainult haridust tal polnud ja sellepärast ei jõudnud ta kuhugi. Aga suur isiksus. Originaal. Omaenese kätega ehitas meile tuppa oreli. Iga viimase kui vile nikerdas ise valmis.

      Nurgas on seisnud rongipinki meenutav ese, Voldemar tõmbab sellelt katte maha ning paljastub väike klavessiin. Voldemar vajutab klahvidele. Orelihelid.

      VOLDEMAR: Aga see polnud kaugeltki kõik. Isa oskas kõike – ehitas emale õmblusmasina ja enesele bensiiniga töötava puulõikamisaparaadi, mida oli terve köök täis ja mis lõikas ühe laua poole tunniga. Teist korda seda enam käima ei pandudki, vedeles nurgas ja inimesed komistasid ta otsa. Isal oli peaasi, et saaks kõike ise, oma kätega teha, aga kui riist oli valmis, siis see teda enam ei huvitanud. Ta lihvis endale ise suurendusklaasi valmis, pani sellega suitsu põlema ja oligi kõik. Rohkem ta seda ei kasutanud. Aga millised tulevikuplaanid tal olid! Isa! Räägi!

      AUGUST (Voldemari isana): Ma tahan ehitada meie maja ette ühe gooti stiilis toa suure kupliga ja sihukese piraka betoonvärava, mille peal hiilgab tuledes meie perekonnanimi ja maja number. Värava kõrvale ehitan kõrge torni ja torni viin suure paja, mis taob kellalööke, siis kogu Kivimäe teab, palju parajasti kell on. Noh, ja siis võiks veel värava külge panna inimese pealuu, lambipirnid silmaaukudes – las paistab tuld Kivimäe rahvale!

      VOLDEMAR: Jah, isa, aga aed ähvardab ju kokku kukkuda. Aiapostid on alt täiesti mädad. Kas ei peaks kõigepealt nendega midagi ette võtma?

      AUGUST: Ei ole praegu aega. Näed, ma leidsin toreda tammepuust tahvli, saen sellest inimese näo välja ja tõmban kuldse värviga üle, siis on ilus seinale panna, justkui vanajumala enda pale. (Pühib käed pintsaku hõlmade sisse puhtaks.)

      VOLDEMAR (Helmile): Ema! Sa vaata, mida ta teeb! Uus ülikond esimest korda seljas! Sina oled ju tema naine, ütle talle!

      HELMI (Voldemari emana): Hull inimene! Mida sa nüüd tegid? Kuhu sa oma värvised käed puhtaks pühkisid?

      AUGUST: Mis sa hädaldad, ega see mingi mustus pole, see on ju puhas kuld.

      HELMI: Küll ma olen sinuga hädas. Üldse puhtust ei pea. Maja on meil nagu mingi töökuur, sinu riistad vedelevad igal pool. Millal sa viimati oma käsi pesid?

      AUGUST: Aga millal hobune ennast peseb?

      HELMI: Kas sa oled siis hobune? Sina oled inimene, ja pead inimese moodi elama. Sa kohe ei saa teisiti, kui määrid kõik ära. Täna hommikul panin puhta laudlina lauale, juba supiplekke täis.

      AUGUST: Vaata naine, sellega on nii, et kus puid raiutakse, seal laastud lendavad!

      VOLDEMAR (tormab isa juurde): Tere, isa! Ma tulin jumalaga jätma. Ma lähen ära merele, sõidan kaugele maale ja hakkan kullakaevajaks.

      AUGUST: Kuule poiss, mis loll jutt see nüüd on?

      VOLDEMAR: Isa, aga mis mul üle jääb! Jumal ei loonud mind ju indiaanlaseks, aga midagi tahan minagi siin elus korda saata! Muud võimalust ju pole, kui hakata meresõitjaks ja kullakaevajaks! Isa, ma juba leppisin sadamas kokku, üks kalalaev võtab mu peale. Ma kirjutan teile ja saadan kulda!

      AUGUST: Kuhugi sa ei lähe! Kõigepealt tuleb gümnaasium ära lõpetada.

      VOLDEMAR: Isa, mis juttu sa räägid! Mul ei ole aega!

      AUGUST: Kuhu sul siis nii kiire?

      VOLDEMAR: Ma võin ära surra.

      AUGUST: Ei sure sa praegu midagi. Lõpetad gümnaasiumi ära, vaat siis tee, mis tahad. Marss õppima!

      KONDUKTOR (astub sisse): Järgmine peatus – Hiiu! (Märkab, et reisijatel on midagi teoksil.) Mis siin toimub? Miks te püsti seisate? Rongis tuleb istuda.

      Kõik tulevad oma osadest välja.

      VOLDEMAR: Me mängisime minu lapsepõlve.

      KONDUKTOR: Mis mõttes mängisite?

      VOLDEMAR: Kas teie ei tea siis, mis on mäng? See on väga lihtne. Kujutage näiteks ette, et see siin pole mitte rongipink, vaid ütleme – hakklihamasin!

      KONDUKTOR: Seltsimees, mis juttu te räägite!

      VOLDEMAR: Kujutage lihtsalt ette! Ja nüüd vändake seda hakklihamasinat! Näete, nii!

      Väntab õhus kujuteldavat vänta.

      KONDUKTOR (ilmses segaduses, jäljendab ettevaatlikult Voldemari liigutusi): Mida see peab tähendama, seltsimees…

      VOLDEMAR: Väga hea! Teie väntate ja mina olen hakkliha! (Viskab end pingile pikali ja voolab vääneldes sealt alla otsekui hakkliha.)

      KONDUKTOR (laseb olematu vända karjatades lahti): Seltsimees, mis teil arus on! Seltsimees, mida te teete?

      VOLDEMAR: Mängin hakkliha.

      KONDUKTOR: Seltsimees! (Ei leia õigeid sõnu, vibutab sõrme ja lahkub ehmunult vagunist.)