Voldemar. Andrus Kivirähk

Ei midagi! (Naerab edasi.) Teil on õigus, kuidas küll aeg lendab!

      Palju aastaid hiljem. Maani ulatuva valge habemega Aleksander istub pargipingil ja söödab tuvisid. Tuleb samasuguse maani ulatuva valge habemega Paul. Istub tema kõrvale. Vanamehed silmitsevad teineteist ja tunnevad ära.

      ALEKSANDER: Paul!

      PAUL: See oled sina. (Tahab tõusta, kuid köhahoog surub ta paigale.)

      ALEKSANDER: Oota, kus sa lähed! Näe, võta, see on köhakompvek. See aitab.

      Annab Paulile kompveki, Paul imeb seda.

      ALEKSANDER: Mul on ka sageli nii, et köhi või hing välja. Sellepärast on mul need kompvekid alati kaasas. Küll mul on hea meel, et me kohtusime, Paul.

      PAUL: Miks?

      ALEKSANDER: Kuule, lepime ära.

      PAUL: Ei lepi.

      ALEKSANDER: No mispärast?

      PAUL: Sellepärast, et mul on põhimõtted!

      ALEKSANDER: Ikka veel.

      PAUL: Surmani! (Väike paus.) Kuule, anna veel üks kompvek. Ammu pole magusat saanud.

      ALEKSANDER: Võta terve pakk.

      Tuleb Georg, samuti pika valge habemega, kahe kepi najal. Vajub pingile.

      ALEKSANDER: Kuule, see on ju Georg!

      GEORG: Oodake, mul on väike üllatus kah… (Pusib oma nööpide kallal, lõpuks saab kuue avatud, põuest kukuvad välja kaks pooltühja õhupalli.) Näh, tühjad, kuradid. Ei jaksa enam korralikult puhuda. Köha tuleb peale.

      PAUL: Säh, võta köhakompvekki!

      ALEKSANDER: Kuidas sina siis elanud oled? Pole sust ammu midagi kuulnud.

      GEORG: Kuidas nii, kas sa siis lehti ei loe?

      ALEKSANDER: Ei loe. Silmad ei võta.

      GEORG: Osta prillid!

      ALEKSANDER: Selleks, et lugeda, mida ajalehed sinu kohta kirjutavad? Ei viitsi!

      Aleksander ja Paul mügistavad naerda. Tuleb Oskar, samasuguse habemega nagu teisedki.

      PAUL: Oskar! Oled see sina!

      OSKAR: No mina ikka. Kes siis veel? Keda sa siis veel ootasid? (Istub.) Andke köhakompvekki!

      ALEKSANDER: Need on sellepärast ka head, et nende söömiseks pole hambaid vaja, võid lihtsalt põses lutsutada.

      PAUL: Oskar, kuidas siis nii? Sinagi oled vanaks jäänud!

      OSKAR: Jah, ei ole midagi parata. Tapa ennast palju tahad, ikka kasvavad sul varbaküüned ja habe läheb valgeks ja hambad kukuvad välja. Ei ole pääsu kuhugi. Sürrealism sürrealismiks, aga elu, kurat, pressib ikka peale.

      GEORG: Kas sa sital ka käid?

      OSKAR: Käin seal kah.

      PAUL: Georg, ära hakka jälle oma sitaga! Ise vana mees!

      GEORG: Mis siis, et vana mees, ma olen ikkagi sürrealist!

      ALEKSANDER: Mina ka.

      PAUL: Nagu omal ajal.

      OSKAR: Seal teatris.

      PAUL: Kõige lihtsam sürrealistlik tegu…

      ALEKSANDER: Minna, püstol käes, tänavale…

      GEORG: Ja tulistada huupi rahva sekka…

      OSKAR: Tuld!

      Kõik neli vanameest kargavad püsti, tõmbavad habeme alt püstoli ja hakkavad publiku pihta tulistama.

      Lõpp.

      VOLDEMAR

NÄIDEND KAHES VAATUSES TEGELASEDKONDUKTORHELMILEMMERGASAUGUSTVOLDEMAR ESIMENE VAATUS

      Aasta 1955. Reisirongi vagun. Ühel pingil tukub Helmi – noor, alles plikaohtu tüdruk –, jalad pingile mantli alla tõmmatud. Teisel pingil istub vana maamees August. Kolmandal Lemmergas, umbes 30-aastane mees, seljas vana, räbaldunud sinel. Vagunisse siseneb Konduktor, range ilmega vanem naisterahvas, raudteelase mundris.

      KONDUKTOR: Kodanikud, palun esitage sõidupiletid!

      Astub Helmi juurde.

      KONDUKTOR: Seltsimees! Seltsimees!

      HELMI (ärkab): Jaa? Mis on?

      KONDUKTOR: Rongis ei magata. See on ühiskondlik sõiduk. Ja miks te jalad pingi peale olete tõstnud? Selline asi on rangelt keelatud, see ju rikub riiklikku omandit!

      HELMI: Andke andeks, külm oli.

      KONDUKTOR: Külm! Väljas on maikuu! Esitage sõidupilet!

      HELMI: Palun.

      Konduktor uurib piletit, mulgustab selle. Liigub edasi Lemmergase juurde, silmitseb selle katkutud välimust kahtlustavalt.

      KONDUKTOR: Esitage sõidudokument. Ega te purjus ei ole? Purjuspäi ühiskondlikus transpordis sõitmise eest on ette nähtud rahatrahv.

      LEMMERGAS (annab pileti): Mispärast ma purjus peaksin olema? Tahate, hingan? Jumala kaine olen!

      KONDUKTOR (uurib piletit): Kes teiesuguseid teab. Igasugust elementi on liikvel, tuleb valvel olla. (Annab pileti tagasi.) Vaadake ette! Kui midagi on, tõstan maha! (Läheb Augusti juurde.) Seltsimees, teie pilet palun.

      AUGUST: Otsekohe. (Hakkab taskutes sobrama.) Näh, kuhu ma selle raipe nüüd pistsingi…

      KONDUKTOR: Rongipilet on ametlik dokument ja seda tuleb hoida alles reisi lõpuni. Kui teil piletit pole, pean ma teid andma üle raudteemiilitsale.

      AUGUST: Einoh, miks mul ei ole, on küll! Ma ju ostsin kassast! Ainult neid kuramuse taskuid on nii palju, kuhu ma ta sita nüüd toppisin! Persse, ma ütlen…

      KONDUKTOR: Ärge ropendage, kodanik!

      AUGUST: Andke andeks, proua, ma kogemata.

      KONDUKTOR: Ma pole teile mingi proua!

      AUGUST: Jah, muidugi, seltsimees konduktor! Andke andeks! Ma tean küll, et perse on kole sõna, kogemata tuli üle huulte. Palun, unustage see perse kohe üldse ära, teeme nii, et mingit perset pole olemas olnudki. No ütle ometi, kus see pilet küll on!

      KONDUKTOR: Mul ei ole aega siin oodata! Kui piletit pole, siis läheme miilitsasse.

      AUGUST: Käes! Siin ta on! Näete, kõik on aus. Kõik paberid on korras.

      KONDUKTOR: Kohe tuleb piletit näidata, seltsimees! Aga mitte raisata ametiisikute aega! (Lahkub vagunist.)

      AUGUST: Oh sa jutt, kus on kuri tädi! Igaühele kargab ninna!

      (Lemmergasele.) Näe, sulle ka! Kohe et: kas oled purjus, tõstame maha! Ei tea, mis tal viga on, kõht valutab või?

      LEMMERGAS: Ma olen harjunud. Kõik nad on sellised. Tunnevad vist lõhnast ära.

      AUGUST: Mille nad ära tunnevad?

      LEMMERGAS: