Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

see kott kuulub kapten Krollile. Või et: SEE kott on kapten Krolli oma. Umbes midagi sellist. Alustati juurdlust. Saare ainuke politseinik sõitis oma jalgrattaga kohale ja asus asja uurima, aga ma ei tea, ära küsi, kas Kroll jäi siis lõpuks süüdi või mitte, et see naine tema kotist leiti, ja veel kägistatuna.

      Aga arvati küll, et ju Kroll selle hirmsa mõrtsukatöö ära tegi, vähemalt külarahvas arvas nii, ja et see naine oli mõni Amsterdamist munsterdatud prostituut, kes koduranda jõudes Neptunusele ohverdati. Sest katsu sa oma naisele öelda, et saa tuttavaks, tema on Ingeborg, ta on prostituut Amsterdamist.

      See Kroll võis seda teha küll, naised talle meeldisid. Tal oli kokku kuusteist last, ja mõned neist isegi teiste naistega tehtud. Nii et naised talle meeldisid. Eriti need Amsterdami omad.

      Andere Städtchen, andere Mädchen, nagu öeldakse.

      Aga nagu ma ütlesin, ega sellest Krolli loost enam midagi selget ei teatagi. Ei tea ka vanaisa. See on nii ammune lugu. Vanaisa oli siis poisike, kui see kõik juhtus ja see kotis laip alt rannast leiti.

      Ega ikka kõigil ei ole surfilauda. Vanaisa võib nüüd enda üle uhke olla. Kui ta elaks kuskil Polüneesia saarel ja ta leiaks juhtumisi surfilaua, siis ta oleks arvatavasti saare kõige rikkam mees ja võiks endale lubada abiellumist kümne neitsiga. Sest iga neitsi Polüneesia saarel tahaks endale kindlasti vanapapit, kellel on surfilaud, mille peale on kirjutatud „Bahama”.

      Neil, kel on, need on pidanud selle ostma kuskilt kallist poest. Aga vanaisa läks randa ja leidis 1000 eurot maksva surfilaua tasuta. Milline vedamine, kas pole! Tõeline jackpot! Mis sest, et selle kojuvedamine aheldab paariks päevaks pikali voodi külge. Aga nüüd saad ehk aru, milliseid kannatusi on valmis taluma haakrikuotsijate ordu liikmed. Ja vanaisale kuuluks seal kindlasti aukoht. Tal tuleks võibolla isegi salajase ja püha haakrikkonna 33. astme kraad ära.

      Vanaisa oleks muidugi universaalne grupp, teda ei saakski liigitada, sest lisaks surfilauale on ta oma pika eluea jooksul leidnud ka meremiine ja neid noore poisina lahti monteerinud. Ja siis on ta leidnud talviseid apelsinikaste tervete ja korras apelsinidega. Jälle, milline õnn! Kas pole?

      Ma isegi ei teaks, kumba ma tahaks, kas leida kastitäis apelsine või meremiine. Unistan mõlemast. Apelsinid sööks ära ja miinid laseks kõik õhku. Suure pauguga. Seoks miinid, need ilusad sarvilised lehmad üksteise külge puntrasse nagu õhupallid, kirjutaks peale „Happy Birthday” ja laseks nad kõik õhku. Nagu need õhupallid, mida rootslased mulle sealt üle mere kogu aeg saadavad. Happy Birthday. Happy Birthday, saadavad nad mulle, lõputu plejaad ja dessant suvi läbi roosasid ja kollaseid, kuigi mul pole isegi mitte sünnipäev. Ainult üks kord neil läks täppi ja nad saatsid mulle õigel päeval – see mind isegi rõõmustas. Aga siis ei seisnud seal mitte „Happy Birthday”, vaid „Westfalen” ja täku pilt peal nagu Ferraril. Ja teine õnnitluspall kelleltki tundmatult Anna Kuldilt:

      ANNA KULT

      TUURIN

      VÄRIT TÄÄ

      Mida iganes see siis ka ei tähendanud.

      Mul läheks vist palju aastaid, enne kui jõuaksin vanaisale järele. Kuigi mul on tunne, et surfilauda ei leia mina vist küll mitte iial. See pole võimalik.

      Ma ei usu seda õnne. Leida surfilaud on nagu näha iga seitsmekümne aasta tagant Hale’i-Boppi komeeti. See on lihtsalt võimatu. Sest sa kas näed teda, kui oled veel noor. Või siis juba vana, aga siis ei näe enam nagunii midagi, nii et võid vaid kuulda, et kuskil on Hale-Bopp, mis kosmoses suure rõõmuga jälle ringi lendab.

      Igatahes kui ma leiaksin meremiine, siis ma laseksin nad õhku ilmatu suure kärakaga. Mida suurem, seda uhkem. Nii et see isegi Rooma oleks kuulda. Ja Rooma linnavalitsuses aknaklaasid väriseksid ja kõik Rooma pühad surnud väriseksid ja püha Peetruse kondiluud kõliseksid tervituseks oma kastis.

      Teeks palju pauku, sest mida üks poiss ikka tahab. Teha pauku.

      Seepärast ma kadestan väga vanaisa. Kui tema noor poiss oli ja kõik mehed sõjas olid ja emad ja vanaemad neid kasvatasid, siis poistel millegi muuga mängida ei olnudki kui suured meremiinid ja mürsud. Nii mõnelgi poisil läksid sõrmed ja elud miini pärast kaduma. Natuke eemal teises külas lasid poisid isegi sauna õhku koos iseendaga. Nii olid lood vanaisa nooruses, kui isasid polnud kodus. Kui isad ei sundinud poisse kirjutuslaua sahtleid koristama.

      Ühelgi poisil poleks vist põnevam aeg olnud elada, kui oli sõja aeg. Isegi neil, kes saunaga õhku lendasid, sest enne, kui nad veel lennanud polnud, olid nad kindlasti maailma kõige õnnelikumad lapsed. Kindlasti nende silmad särasid, kui nad miini lahti keerasid ja unistasid juba ette tohutu vägevast kõmakast…

      Isegi minu silmad oleks säranud seal võidukalt.

      Ja säraksid ka nüüd, kui ma mõne miini leiaksin.

      Ja siis on seal haakriku vennaskonnas uppunute leidjad. Uppunute leidjate sektsioon. Meresurnud. Aga need oleksid seal sünged kujud, nagu rongad seal kõrgel lae all toolidel kükitamas, seal ühel pool nurgas, ja tegelikult ma neid ei salliks.

      Ma ajaks nad sealt lae alt ära, sest nad rikuksid kogu õhkkonda oma süngusega. Mis te jõllitate ja kiigutate end seal toolidel! „Kõss! Kaduge aknast välja!” hüüaksin ma neile. Ja laseksin neid püstolist, nii et nad suure kraaksumise ja tiibade kohinaga aknast välja lendaksid. Nad on selleks liiga palju näinud, rohkem kui oleksid tohtinud, sest surnuid leida pole iialgi õnn, vaid õnnetus, Sigrid. Nii surnule kui ka leidjale. Vanaisa rääkis, kuidas 1990ndail oli üks suvitaja rannast laiba leidnud. Pärast see suvitaja ei jõudnud politsei vahet ära joosta, et seletada protokollis ja ülekuulamistel, et tema seda laipa sinna merre ei uputanud. Tema ei teinud seda. Nii et, Sigrid, kui satud kord Ida-Euroopasse tulema, Eestisse, minu kodumaale, ja leiad rannalt laiba – siis põgene! Ära helista politseisse, sest politsei on meil kõige rumalam Ida-Euroopas. Pärast panevad sind veel vangi. Saad eluaegse.

      Põgene, Sigrid, nagu sa poleks midagi näinud! Las keegi teine leiab selle laiba ja vaatab elu aeg kandilist päikest, sest surnut leida on midagi jackpot’i vastast. Ja õigupoolest uppunute leidjad ei sobiks minu vennaskonda. Nad peavad endale oma tegema. Oma uppunute haakriku vennaskonna.

      Uppunute leidjate haakrik oleks midagi Kaini-taolist, kes ei leia asu kuskilt ja keda kõik ära ajavad. Kuigi nad ise ju pole kurja teinud, aga mulle isiklikult ei meeldiks uppunute leidjatega ühes ruumis olla ja nende suurtest piinatud silmadest vaadata peegeldusi mädanevatest kehadest. See pole isegi haakrik, mida nad leiavad. Selle jaoks peaks leiutama oma sõna, sest haakriku vennaskond peaks olema midagi rõõmsat, koosnema roosadest õhupallidest ja meenutama midagi suvelaadataolist.

      Kolmapäeviti oleks sinu luuleõhtud vanaisa pool. Suure õhinaga loeksid sa meile oma luulet suitsukonidest ja kilepakenditest. Vodka Vera pudelitest ja purkidest, milles ikka veel loksub ja lõhnab šašlõkimarinaad.

      Nii et ma lausa näen sind siin all rannas.

      Kui ma sind kuulan, mul jooksevad alati neelud.

      Ma lausa näen, kuidas sa mööda liivaranda musta kilekotiga lahe teise otsa lähed ja siis tagasi tuled. Ja kuidas su must kilekott on täis hindamatuid lõhnavaid asju, mis ajavad mul kõhu alati korisema.

      Nagu jõuluvana tuled sa iga hommik tagasi suure kilekotiga ja ma soovin, et me saaks koos sinuga sorida neid asjades, mis sa hommikust saadik oled korjanud.

      Ma soovin, et me võiks sorida koos ja õhinaga. Jagada vennalikult neid marinaade ja nuusutada vodkapudeleid. Ja imetleda neid konisid, mis sa kõik ära korjasid.

      Nii et tubakatooteid leiab rannalt. Aga veel? Veel, mis sa veel leidsid, Sigrid!

      Ja ma näen vaimusilmis, kuidas sa keerad sinna neeme taha… oo, kõikide nende neemede taha, kuhu minagi olen sisse keeranud ja tund aega seal üllatunud näoga seisnud, sest seal neemede taga on tõeline ohoo-elamus. Terved prügimäed. Võid seal tunde veeta, ilma et igav oleks, sest need neemedetagused alad on eikellegimaad. Seal neemede taga on alati tõeline uurimispõld. Tõeline research field, nagu teadlased armastavad öelda, ja kuhu ükski rannakülastaja ei viitsi minna, sest rannakülastaja on enamasti laisk,