Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

unustanud ei ole. Kui sa ei ole ära kolinud või endale blondi rootsi kutti kuskilt leidnud ja ei musita nüüd temaga metroos. Nii et mu pudelitele hakkavad vastama vanapiigad, kes kirjutavad mulle pikki igavaid kirju, kuidas nad käivad oma pitsudega jalutamas ja kuidas nende naabriks on mingi kohutav soomlane, kes on iga päev purjus ja ei lase magada. Ja karjub koerakese peale läbi õhukese seina. Kui koerakene jälle julgeb piuksatada. Karjub koerale hirmsaid koledaid soome sõnu.

      Nii et kui sa enam ei kirjutaks mulle, Sigrid, siis ma tuleksin ja rööviksin su ära. Ma tuleksin oma suure neljamastilise purjekaga su juurde sinna Stockholmi alla. Sa oleksid just rannas, aga sa ei tunneks mind ära. Sest sa pole mind kunagi näinud. Sa üldse ei teaks, milline ma välja näen. Ja sa tuled mu juurde, nagu ühes ilusas laulus, mu laevale, ja küsid:

      „Kallis marineer, kas sul lõnga on?”

      Et sa just kudusid oma kutile kampsunit, aga lõng sai otsa. Ja ma vastaks sulle, täpselt nagu seal laulus:

      „Muidugi on. Tule vaata mu laeva, ilus tüdruk. Tule vaata, mul on terve trümm täis lõnga! Igasugust, punast, sinist, angoorat, millist aga soovid!”

      Ja sa tuleksid ega oskakski aimata ohtu ning ma käsiksin madrustel vaikselt ankur hiivata. Täpselt nagu selles loos. Ja viiksin sind merele. Endale. Et sa kooksid mulle kampsuneid, et mul oleks talvel soe. Peidan su lahtede vahele ja neemede taha ning su isa ega Rootsi kuningas ei leiaks sind oma sõjaväega üles. Isegi mitte NATO.

      Ma hakkan sulle kindlasti meeldima. Üks võõramaa poiss, kes elab Üksinduse saarel keset merd, kuhu väga harva, kord sajandi jooksul, paistavad kauge horisondi kohalt Stockholmi kirikutornid. See peab olema haruldaselt vaikne soe ilm, et neid näha. 20. sajandil see juba juhtus. Üks mees läks randa, nägi Stockholmi kirikutorne, ja kui ta fotokat tooma läks, siis olid tornid end tagurpidi keeranud. Aga pildi ta sai kätte, Sigrid.

      Ma olen ka suviti vaadanud sinna sinu kuningriigi poole. Aga ma ei näe seal midagi. Ainult laevad. Ainult suured valged ilusad jahid ja kaubalaevad, mis tulevad kaugelt Atlandilt ja päikeselistest Brasiilia sadamatest. „Great Germany”, „Happy Lu” oma punasetriibulises pükskostüümis.

      Ainult meri on me vahel. Ja need pudelid.

      Oodata päevi, enne kui taas läänetuuled puhuma hakkavad. Seda ilusat läänetuult, millest isegi Shelly kirjutas. Oo, läänetuul toob mullegi elu. Toob sinu kirjad minuni! Siis võin ma olla õnnelik, kui sa kirjutad mulle, Sigrid. Aitad natukenegi leevendada mu üksindust ja tuua mulle rahu. Ja ühel ööl, kui hakkavadki läänetuuled puhuma, siis sa saadad mulle vastu oma kõige kaunimaid kirju. Need algavad kõik:

      „Kallis Andreas! Kuidas ma olen igatsenud Sinu järele!”

      Ja su kiri lendab üle vahuste lainete nagu TNT kiirkuller. Ja ujub üle kõikide nende suurte „Mariade” ja üle surnute, kes seal merepõhjas lebavad. Ja ma ootaksin neil päevil rannas, iga päev ootaksin, Sigrid. Ja sel öösel, kui kuulen tuult tõusmas ja mu aknaluuke kolistamas, ja kui kuulen, kuidas vanaisa laevakujuline plekist tuulelipp suure roostes kääksuga pöörab, siis ma tean – siis ma tean! – see hetk on käes! On aeg! Ja ma jooksen sussides randa ja teen lõket ja ootan su kirju, sest ma tean, et sinagi oled seal kuskil teisel pool merd ja samuti sussides tulnud randa ja viskad mulle kirja merre. Ja ma tean, et see jõuab minuni. Ja palun südames, et mõni vene madrus su kirja ära ei varastaks. Et mõni karvane karune kapten Hispaania „City of Barcelona” pealt ei märkaks meres hulpivat pudelit ega võtaks seda ära. Ega loeks su kirja ja naeraks sinna juurde koledat kõlvatut naeru. Ega annaks seda edasi teistelegi madrustele, et needki saaksid lugeda ja hirnuda. Ei loeks su suurtest tunnetest minu vastu, Sigrid.

      See pudel kuulub mulle, mõtlen ma seal lõkke ääres ja olen vihane selle hispaania don Pedro peale. Sa alatu, alatu… mõtleks ma ta peale ja ma ootaksin ja ootaksin su kirja. Vahel nädalaid. Vahel kuid. Ja siis see oleks kohal, kolksuks ühel päeval rannakivide vahel nagu kelluke, mis teatab, et ostja on kohale tulnud. Käes! Oo, milline rõõm! Milline rõõm lugeda sinu kirja. Ma loen seda üle veel ja veel ja veel! Rannavallide vahel ja liivaluidetel ja mere ääres ja männile nõjatudes. Ja öösel lakas. Loeksin aga su sõnu. Oo, kuidas ma ootasin, et sa vastaksid mulle, sa kohe ei kujuta ette, kui õnnelik ma olen, kuidas ma unistan sinust igal õhtul, kui ma su pudeleid all rannal ootan.

      Kirjutad, et tuled mulle kord külla.

      Oo, tule! Pole midagi ilusamat sellest, kaunis Sigrid!

      Kirjutad, et kirjandusloengud hakkavad otsa saama ja sa ei tea, mida edasi teha. Kas jätkata õpinguid või minna algkooliõpetajaks kuhugi Smålandi, neid väikseid olendeid piinama. Ja küsid, kuidas mina elan. Mida olen leidnud põnevat?

      Oo, sa veel küsid! Palju olen leidnud, palju, armas Sigrid! Kui tuled, siis näed. Näitan sulle kõike! Ka seda Pakistani riisikotti. See on uhke kott. Ja rannas oli isegi üks madrats, mille ma kivide peale kuivama panin. Suur king-size-madrats, nagu neid nüüd poes müüakse. Vedrudega. Sellest saaks meie voodi mererannal. Kui sa tuled, Sigrid!

      Kui sa vaid juba näeksid kõiki neid asju, mis ma olen leidnud! Kui sa vaid juba tuleksid. Ei jõua ära oodata. Tule, Sigrid. Tule!

      Näiteks ükspäev leidsin Estée Lauderi näokreemi purgi. Selles on isegi piisake sees, ma võin selle sulle kinkida. Ju see proua, kes siit kraapis, ei saanud kõike kätte. Need totsikud on alati liiga väiksed, et suurte prouade sõrmed sinna sisse mahuksid. Nad on nagu karud nende väikeste meepurkide kallal, kuhu nende käpad sisse ei mahu. Neisse läheksid sisse vaid väikeste koolitüdrukute sõrmed, kes emade järelt salaja peeglilaua pealt lõhnu ja värve varastavad, ja kreeme, et neid siis salaja suure erutuse ja põnevusega endale nurga taga peale määrida. Nagu see kreem kasvataks nad kiiremini suureks.

      Sigrid. Selles on pera sees. Siit saaks veel küll paar korda endale peale määrida. Saadan selle sulle järgmise pudelipostiga. Kas tahad?

      Oo, kindlasti tahaksid. Kindlasti oled õnnelik selle ilusa Estée Lauderi totsiku üle. Sel on imeline lõhn, kallis Sigrid. Lihtsalt võrratu lõhn, parim kõikidest neist, mis ma olen leidnud. Mul on küll sahtlid täis igasugu kola, mis ma rannast leidnud olen, aga see Estée Lauderi näokreem on kindlasti midagi veel võrratumat mu senistest asjadest. Roosa sealjuures, ilusat värvi, mulle meeldib! Võtan selle tihti välja ja keeran kaane õrnalt lahti ja nuusutan. Kui ma ta leidsin, siis ma kohe mõtlesin selle peale, kes ta sinna merre viskas. Kes viskas ta siia merre. Kindlasti mõni rikas proua mõnelt kruiisilaevalt pistis oma jämedad sõrmed sinna sisse ja kraapis oma näole seda mürki. Seda roosat lõhnavat mürki, mis muudab kõik naised nii ilusaks ja lõhnavaks. Isegi vanamutid.

      Kahetsen tegelikult, et ma täna ühte Bvlgari lõhnašampooni kaasa ei võtnud. Läksin kell kümme hommikul randa. Laine helkis ja ma pikutasin liival ja nuusutasin Bvlgarit, mille ma olin just leidnud. Nuusutada veel selle Eau Parfumée lõhna, et kirjeldada sulle, mismoodi ta eristub neist teistest naiselikest lõhnakollektsioonidest, mis mul kodus juba on. Mul on veel mõned meeste spreid ja üks Rideri sandaal, aga enamik, mida ma rannast leidnud olen, on šampoonipudelid. Ja kui aus olla, siis need Mennen Speed Stickid ka midagi erilist pole. Nad ei jõua ligilähedalegi neile naiselikele lõhnadele, mis ma rannast juba leidnud olen. Aga täna hommikul ma avastasin, et see Bvlgari oli omapärane. Bvlgaris oli midagi… Õnneks keegi teine ei korja neid. Ei tunne huvi merelõhnade vastu.

      Oo, nuusutada veel Bvlgarit, seda suure kahekümnekorruselise kruiisilaeva aknast pillatud lõhnašampooni, mis kuulus kord edukale valgele eurooplasele, ja unistada temast. Rapuntsel võibolla oli tema nimi, kes seal laevaaknal istus ja oma juukseid pesi ja merd vahtis. Isegi kajakad laulsid talle kindlasti.

      Ma loodan, et sina ei purska naerma nagu üks neiu, kui ma kinkisin talle jõuludeks rannalt leitud pooliku Eau Parfumée.

      „Sa korjad kosmeetikat!”

      Ma näen ikka veel, kuidas ta tõstab oma näpu mu poole, ta suu avaneb ja sealt tuleb välja nagu seal „Simpsoneis”:

      „Ähhää! Sa korjad kosmeetikat!”

      Et üks tüdruk võib poisile nii öelda. See on eriti julm.

      „Sa korjad kosmeetikat!” Ta hääl kajab minus ikka veel.