Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

kõik, käristas lahti kõik vanad haavad, mille eest ma siia saarele põgenesin. Et end ära peita pimeduse sisse, et mind keegi ei leiaks siit. Põgeneda kogu selle mälestuste taaga ja raske lapsepõlve eest. Koolikiusu eest, kui mind aeti taga nagu looma. Kui suured poisid pidasid mulle safarit ja auhinnaks olin mina, väike algklasside koolipoiss. Nii et ma alati kartsin neid suuri poisse, sest nad olid julmad. Nad üldse ei naeratanud minule. Ainult tüdrukutele nad naeratasid ja vilistasid neile järele, aga mind nad vihkasid. Kõik nad vihkasid mind. Isegi õpetajad. Igal hommikul, kui kooli läksin, siis need näod ootasid mind. Ja keegi ei saanud mind päästa. Mitte keegi ei aidanud mind seal.

      Mis selles halba on, korjata kosmeetikat? Me külas oli kord üks mees, kes korjas mererannast elektripirne. Tal oli terve maja neid täis. Kui ma vanaisa käest küsisin, miks ta neid korjas, siis ta ei osanud vastata. Sest need olid ju katkised ka kõik. Kes siis laevalt terveid pirne alla loobib! Ära küsi, miks ta neid korjas. Aga ma usun, et ta maja võis päris uhke välja näha. Nagu sürrealistide jõulunäitus.

      Ma olen ka tegelikult näinud neid pirne. Iga päev näen jälle uusi ja uusi elektripirne, neid on liivas ja kõrkjate vahel, vähemalt iga kilomeetri järelt jälle leiab neid. Nende niidid on läbi põlenud, ja neid pikki päevavalguslampe, pikki ja valgeid nagu tähesõdalaste mõõgad, ka neid olen leidnud. Kunagi valgustasid need laevu ja aknaid. Ja kambüüsi, kus kokk lõbusalt süüa tegi ja kala pannile viskas. Aga ma pole viitsinud neid pirne korjata. Nad pole tõesti minu maitse.

      Kõigest muust saan aru, aga elektripirnide korjamisest mitte. See mees pidi natuke hull olema, võibolla külanaisedki arvasid sama, sest abikaasat tal ei olnud. Kes sellisele mehele ikka tahab, kes mingeid elektripirne korjab rannast.

      Ma loodan, et sina tahad mulle tulla, Sigrid, sest minu maja saaks peenem, nagu astuks sisse Stockmanni lõhna- ja ilumaailma. Minu spetsialiteet on lõbusõidulaeva aarded. Neid ma korjan nagu pärlikorjaja.

      Mõni ootab kevadet, aga mina ootan kruiisilaevu. Sügis läbi toob meri vaid harjavarsi, aga kui suvi tuleb ja kruiisilaevad hakkavad mööduma – oo millist kraami siis oodata on! Oo milliseid lõhnatotsikuid! Oo milliseid ripsmetušše! Nagu karneval käiks iga öö seal merel.

      Ma leidsin kord isegi päris ehtsa Kuuba sigari oma vutlaris. See oli leid, mille ma Eerikumäe mändide vahel rõõmsalt ära popsutasin. Ja mõtlesin, kuidas üks Kuuba mammi rullis seda oma higistel kintsudel ja oma higiste sõrmede vahel. Mingi rikas valge ameeriklane kindlasti lootis seda ise popsutada minu eest, unistas juba rahuloleva ilmega, kuidas ta seda mammi kintsude higilõhna oma huulte vahele paneb. Läks teki peale, pani sigari särgitasku, aga siis tuli suvine briis ja kukutas selle merre.

      See Kuuba mammi, kes seda sigarit oma higiste kintsude vahel rullis, ei osanud kindlasti ette kujutada, et üks kauge Ida-Euroopa poiss saab seda kord lõbusalt mändide vahel popsutada. Ja veel tasuta. Ärimehed peavad selle eest kallist hinda maksma, aga mina saan mere ääres kõik tasuta. Maitsta oma elu esimest Kuuba sigarit ja tunda end nagu ärimagnaat.

      Mis selles halba on, et üks poiss korjab rannast kosmeetikat, neid naiselikke lõhnu merelt ja igatseb kedagi enda kõrvale? Nagu me terve elu igatseme, isegi surres tahame, et meid maetaks kellegi kõrvale, keda me kord armastasime. Võibolla unistad sinagi, Sigrid, sealpool merd, käid mööda randa ja nuusutad vene madruste higipulkasid ja igatsed kedagi enda ellu.

      Mina tahaksin ka kellegi kõrvale maetud saada, Sigrid.

      Aga meist ei saa midagi. See on selge. Su perekond kindlasti vihkaks mind. Su ema kirjutaks Dagens Nyheterisse, kuidas ma ta tütart ahistan, üks vaene Ida-Euroopa prügikorjaja, kes armastas juba lapsena käia prügimäel. Ja su isa seoks mu paati kinni ja saadaks ilma aerudeta merele. „Et sa kaoksid me perest!” karjuks ta seal Stockholmi sadamas mu peale.

      Ja ära tule enam kunagi tagasi!

      Ma hulbiks merel mitu nädalat. Sinna, kuhu tuul mind viib. Keegi ei taha mind kuhugi randa. Kõik ajaks mind ära. Tagasi merele. Ma ei kohtaks mitte ühtegi laeva. Ja ma sureksin ära.

      See oleks selline õnnetu armastus juba algusest peale. Veel kurvem kui Romeol ja Julial, kuigi ma tahaksin olla su kutt, keda sa ootaksid ja igatseksid. Kes helistaks sulle, kui on kaugel ookeanil, ja jagaks voodit, kui on sinuga jälle koos.

      Õrnad käed, mis sind öö läbi silitaks. Õrnad sõnad, mida ma iga päev sinuga jagaks. Ma armastan sind, Sigrid, sind, Sigrid. Ma armastan sind igavesti!

      Ma poleks külm mees, õliste tunkedega joodik. Ma poleks mees, kes sind peksab ja alandab. Ma poleks mees, kes jätab igale poole oma õllepurgid vedelema ja röhitseb öösel su kõrval.

      Ma poleks mees, kes tuleb töölt koju ja lööb jalaga ukse lahti ja karjub: „Miks peremehele enam ust lahti ei tehta?”

      Sigrid, igal hommikul ma ärataksin sind ja ütleksin: „Kallis, mul on sulle üllatus!” Ja ma tooksin sulle mererannast kreeme ja Bvlgarisid. Leidsin ükspäev isegi Tuscan Souli. Seal on kolmveerand purki sees. Kuigi mulle meeldib Bvlgari rohkem. See on mahedam. Toskaana Hing kõlab küll ilusamini, aga selle lõhn on mu jaoks liiga terav ja ärritab iga kord nina limaskesta, kui ma seda nuusutan. Aga ma vaatasin, see Toskaana Hing maksab 28 eurot.

      Sigrid, isegi su Stockholmi kutt, kes töötab kuskil muusikapoes, ei raatsiks sulle iga päev nii kalleid kingitusi teha.

      Õhtuti viiksin sind tantsima. Me keerleksime tantsupõrandal, ma suudleksin su kleidinööre ja paljaid õlgu ja öösel, pea teki all, laulaksin ma sulle sõjaaegseid laule, oo ma laulaksin sulle kõiki neid sõjalaule, mida vanaisa mullegi on laulnud. Need on nii ilusad!

      Mul poleks sulle anda midagi peale mere äärest leitud kraami, Sigrid. Ainult palju unistusi oleks anda. Ja armastust ja õrnust, aga seda sa vist ei tahaks. Kui tänapäeval neiu akna alla läheks laulma ja luulet lugema, aetaks koerad kallale. Neiud ei taha enam selliseid kutte. Nad tahavad kindlustunnet, mida pakub raha. Ärimehi, kes neid petavad oma sekretäridega. Nad tahavad poliitikuid, kes lähevad paksuks ja kes ei leia oma nokut enam voltide vahelt üles.

      Naised isegi ei vaata mind. Ma võibolla ei eruta naisi, ei erita raha lõhna. Autoistmete lõhna. Salongikuuse lõhna. Mul on mere lõhn ja männimetsade lõhn. Kui me kohtume, siis sa võibolla ootaksid, et ma sind kohvikusse viin või tulen autoga sadamasse järele. Kiman kummide vilinal, nii et kõik jäävad vaatama, kes see sealt nüüd tuleb.

      Mul pole raha, et sind kohvikusse viia, kuigi jalgrattaga võin ma su küll sadamast ära tuua.

      Mul pole autot, Sigrid. Isegi mitte seda kõige koledamat parsat, mille summutist tuleb praeõli lõhna ja mille uksed kukuvad küljest ära, kui neid avada. Ma isegi ei tunne autode vastu huvi. Pole kunagi tundnud. Mul polnud isa, kes oleks võinud mulle õpetada armastust autode vastu. Kuidas olla kogu aeg õline ja toppida oma sõrmi karburaatorisse, ja tunda, nagu toimetaks naise kallal. Mul on vaid jalgratas. Aga ükski neiu ei tuleks vist minuga peole, kui ma läheks talle rattaga järele.

      Hei! Tüdruk. Hüppa mu pulga peale, ma viin sind tantsima!

      Mul pole sulle midagi anda, tüdruk. Peale enda.

      Oo, kui sa vaid tuleksid! Me hakkaksime koos mööda randu kolama ja varandusi korjama. Sest üksi olla on ka nii nukker.

      Kes teab, mis ilusaid asju me võime kõik leida. Vanaisa on näiteks leidnud päris ehtsa ja töökorras surfilaua. Koos saabastega! Seda õnne pole just paljudele antud. Vanaisa ütles, et päris raske oli seda koju vedada. Oma paar kilomeetrit mööda pehmet liivaranda. Vaene vanaisa oli pärast mitu päeva voodis pikali. Aga vähemalt ta hing oli rõõmus nagu lapsel, sest pole midagi paremat siin ilmas, kui minna alla mere äärde ja leida surfilaud. See teeb tuju heaks. See tekitab kestva ohhoo-tunde.

      Ja vanaisa jaoks oli surfilaud tõeline ohhoo. Ja mitu korda ohhooohhoo! Mind tegelikult üllatas, et ta isegi teadis, mis asi surfilaud on, sest kui tema laps oli, polnud veel keegi midagi kuulnud surfilauast. Ma arvan, et isegi kapten Krollil polnud aimu, mis asi see surfilaud on, kuigi ta teadis, et Amsterdamist saab totse.

      Ammu, kui vanaisa noor poiss oli, siis elas me saarel kuulus kapten Kroll. Mees, kes oli näinud Ameerikat. Seda õnne pole enamikule saareelanikele antud. Aga selle Krolli nimega kotist