Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

iimane raamat

      Minu viimane raamat

      Hommikul, kui ma alla randa läksin, lootsin leida pudeliposti. Merepost käib küll ebakorrapäraselt, aga vahel ikka käib.

      Ma ise pole kirju leidnud, küll aga olen neid merre visanud ja soovinud, et keegi mu kirju loeks.

      Viis pudelit viskasin kevadel, mai alguses. Oli ilus soe ilm, vanaisa jäi koju boršisuppi tegema ja ma väntasin vanaema rattaga saare teise otsa. Ratas kiiksus ja kääksus mõnusalt nagu purjelaev. Männid mühisesid soojas lõunatuules. Meri oli nii sinine-sinine ja kaunis nagu kuskilt tsaariaja piltpostkaardilt maha kukkunud. Ammu ei olnud juba sellist näinud. Ja pääsukesed. Sel õhtul tulid isegi pääsukesed kohale. See oli tõesti imeline maikuu algus.

      Sõitsin neeme tippu, viskasin pudelid merre. Neptunile oli postimaks kaks aukudega sokki.

      Olin ise hooletu ja läksin kaugemale merre. Neeme otsas oli suuri kive, mis läksid veel mööda säärt edasi merre. Võtsin sokid jalast ja kahlasin paljajalu sügavamale, et pudel liiga randa loksuma ei jääks, et saaks rannavarjust kohe hea hoo sisse. Nii-öelda orbiidile. Ja et ma ikka näeksin, kuidas ta läheb nagu part üle mere, vaikselt loksudes ja laintel õõtsudes, ning loodaksin siis päevi ja palvetaksin oma pööningukambrikeses, et ta ka kohale jõuaks. Kuhugi.

      Imetlesin tükk aega ja mõtlesin temale, kes selle kord leiab ja seda loeb. Ja tagasiteel komistasingi libedate kivide vahel ja kukkusin merre, ja kaotasin taskust sokid ära. Ning järele enam ei saanud. Sealt hakkas juba liiga sügav vesi ja külm oli ka, jäine talvekülm meri veel, mis sest et lõunatuul puhus. Ja tuul oli kõva, ei jõudnud enam järele. Ainult nägin, kui võtsid suuna kätte ja läksid.

      Nii et võibolla leiti Soomes mu aukudega sokid ka, lisaks kirjale, kui vedas.

      Igatahes nii nad läksid. Pudelid ees, sokid järel. Hea, et ise kaasa ei läinud. Oleks väga kallis postimaks olnud. Mind oleks leitud sealt sokkide ja pudelite juurest ja maetud kuhugi kiviklibusse maha. Koos mu aukus sokkidega. Ja ma oleks olnud selle ranna salasurnu, keda lapsed kõik kardavad. Või siis oleks maetud mõne Soome rannaküla kirikuaeda. Laste kilkesse. Meremühasse. See oleks mulle rohkem meeldinud.

      Aga mu kirjadele ei vastatud. Kuigi ma panin oma aadressi. Ma arvan, et kirjad hävisid merel. Nii et kui need kord leiti, olid nad kindlasti maikuu eredast päikesest pleekinud. Mõnes pudelis isegi vesi sees. Ja kiri rikutud.

      Teise kirja viskasin ma alles hiljuti merre, detsembrikuu viimastel päevadel, kui suur Singapuri kaubalaev „Leopard Moon” oli just meie ranna all ja möödus neemest. Seekord sai kolm pudelit. Ka Soome poole. Ehk keegi leiab. Mõni rikas suvilaomanik kuskil seal lõputus Ahvenamaa saarestikus.

      Sinna on umbes üle 100 kilomeetri. Tuuled on olnud lõunast ja pole ammu muutunud. Nii et Soome randa lähevad need igal juhul.

      Tegelikult on Läänemeri igav. Kuhu siin pudelil väga minna ongi! Soome, Rootsi. Heal juhul Saksamaa või Poola väike serv. Aga mitte midagi muud. Aga kui ookeani ääres elaks. See oleks wow! Kaks aastat ootad, enne kui vastatakse. Kes teab, kus Golfi hoovuses see pudel eksleb ja kuhu kaugele ta kord oma teekonnal välja jõuab. Võibolla isegi Jaapanisse. Või Vanuatu saarele.

      Vaatasin järele, et maailma pikim pudeliteekond on olnud 98 aastat mööda ookeane. Posti pandud 1911. aastal. Ja leitud 2007. aastal. Kuskil tapeti üks Ferdinand, aga see pudelipost ei teadnud sellest midagi. Kuskil Vietnamis põlesid külad. Aga selle mehe pudel ei teadnud sellest midagi. Tema lihtsalt hulpis ookeanil ja elas kõik sõjad üle. Kohtas võibolla vaid mõnda aurikut, nägi, kuidas see kaugel ookeanil temast möödus. Ja oligi kõik.

      Pudelipost. See on nagu sõnumi saatmine kosmosesse. Lootusega, et keegi sind loeks. Minu üksindusest saadetud kirjad. Sest üksindust ma siin saarel tunnen. Väga. Eriti talvel. Siis ongi kõige raskem. Kõnnid ja kõnnid juba mitmendat tundi. Aina tühjemad lahed. Aina nukramad. Tuulgi tõuseb. Pimeneb. Kisub vist tormiks. Kauged metsased neemed kaovad uttu. Võimsad metsikud rannad nagu kuskil Californias. Pikad liivased. Ma ei ole seal käinud, aga ma „Santa Barbarast” kunagi telekas nägin. Iga järgmine lahesopp on aina üksikum ja tühjem. Merekaerad tuules ja mina ühes nimetus abajas. Istumas. Ei ühtegi kirja. Nukker ja näljane. Kurvastuse laht peaks olema nende nimi ja Igatsuste neem. Ja Üksinduse saar.

      Viinapudeleid ongi kõige rohkem, mõtlesin ma täna, kui kolasin mööda randa ja tegin lõket. Istusin suurtel kividel otse mere kaldal peaaegu hilisööni ja vahtisin kuud. Meri kohises hästi tasa.

      Need viinapudelid on minu elu. Minu igapäevane üksindus. Alati, kui ma hommikuti randa lähen, siis vodkasid, tühje pudeleid leiab sealt ikka. Aga mitte ühtegi kirja.

      Paljud on juba vanad margid. Vedelevad rannal. Ja ootavad midagi. Vahel toob meri ka uusi. Ja vahel ühel tormisel ööl viib meri needki kõik ära. Meri viib ja toob. Muudkui tassib aga ja osutab teenust. Solgutab ja loputab puhtaks kõik tomato ketchup’i pudelid. Nagu suur täisautomaatne pesumasin. Merel aega küll. Tema ju tööl ei pea käima. Tema ei pea iial ootama kirju ega tundma üksindust.

      Kaks pudelit said tegelikult kehvad. Neis oli vana rummitilk sees ja värvis kirjad kõik pruuniks, aga ma nägin seda liiga hilja. Aga J. P. Chenet’ pudelisse pandud kiri jõuab raudselt kohale. Selle puust punn sai haamriga kodus kõvasti sisse taotud, nii et selle kork peab. Ja õnneks on detsembrikuu. Jääd veel pole ja lund ka mitte, nii et jää taha ta kinni ei peaks jääma.

      See aasta on imeliselt soe talv olnud. Lausa haruldased rohelised jõulud on. Kõik loodavad, et lund ei tulegi. Ainult vanamutid on kurvad, et pole lund nagu nende lapsepõlves, kui kiriku sai saaniga sõita. Kuigi vanamutid ei sõida enam ammu saaniga.

      Olen kuulnud vaid kahest kirjast, mis siit meie rannast on leitud. Üks oli seitsmeaastaselt soome poisilt Ilmarilt, rohkem kirjast polnudki loetav. Vesi oli selle juba rikkunud. Ju polnud hea pudel või polnud hea kork.

      Teine kiri leiti siit natuke eemal. Selle oli kirjutanud 23-aastane Sigrid Rootsist. Ta pudel jõudis me randa ja keegi leidis selle. Sigridi vanemad peavad restorani. Ja ise õpib ta ülikoolis kirjandust. Ju talle meeldib kirjandus. Ega mingi tavaline Rootsi flicka polekski selle peale tulnud, et võiks pudeleid merre loopida. Temaealised loobivad ainult tühje pudeleid merre, aga tema pani kirja ka sisse. Ju talle meeldib kirjutada.

      Ma mõtlesin kohe seal lakas olles, Sigrid, et mina küll vastaks sulle ega jätaks seda asja nii. Sest ma tean, et sa ootad, et keegi leiaks su kirja. Ma tean, mida sa tunned, Sigrid.

      Rohkem ma sellest kirjast pole kuulnud ja ega ma seda näinud ka. Ainult kuulsin tol kevadel, kui ma pudeleid merre loopisin, ja vanaisale külalised tulid. Ja ma pööningul olin, nii et kõik alt tulev kõnekõmin kostis ka üles ära. Nemad siis rääkisidki, niisama jutu sees, et natuke eemal ühest lahest oli leitud pudel rootsi tüdruku kirjaga. Ju keegi nende perekonnast leidis, kes seda vanaisale rääkis. Aga mina mõtlesin kohe, et miks mina ei leia. Kuigi ma käin iga päev rannas! Olen leidnud isegi musta tamme, seda paljude rannauitajate unistust. Ka seda olen ma leidnud! Tükke vanadest purjelaevadest, mis tormistel öödel sajandeid tagasi karile on jooksnud. Nende kaari ja küljelaudu ja tekilaudu, mida tormid ikka veel merepõhjast välja kisuvad. Ainult laevade nimelaudu ma pole veel leidnud, neid „Mariade” ja „Katariinade” nimesid, kuigi ma olen kuulnud, et neid ikka vahel leitakse. Kui ilusad need võivad olla! Need lendkalad ja hirmuäratavad nikerdatud maod, mis pidid kord halbu merevaime eemal hoidma.

      Aga pudelipostiga pole õnne olnud. Nagu ka mitte armastuses. Nagu vist enamikul inimestel on õnne natuke. Ja natuke õnne ka armastuses. Ja alati igatsevad midagi veel. Tõelist elu… Tõelist armastust, mis tuleb kord…

      Oo, sellele Sigridile kirjutaks ma küll. Kirjutaksin sulle oma raskest lapsepõlvest ja viskaksin pudeleid merre. Ainult idatuulega saaksin ma sulle kirju saata, Sigrid. Sinna Stockholmi. Ja sina saaksid saata kirju vaid siis, kui puhuvad läänetuuled. Suvi otsa saaksid mulle kirjutada sellest, kuidas su päevad lähevad seal. Ja mina niisamuti.

      Saadaksin sulle kirju martiinipudelites ja Absolut Vodka pudelites ja kõikides pudelites, mis ma ranna pealt leian. Vana merejumalus ise juhiks seda klaasist kuunarit ja viiks ta kohale. Sest ma käskisin teda: „Vii Sigridile Rootsi!” Ja mu kirjad lõppeksid kõik:

      Igatsen Sind, Sigrid!

      Kirjuta. Enne kui meri jäätub.

      Ja