Mälestused. Ilmar Raamot

kanda. Parema meelega teeks küll esimest. Asetasime haavatu jaama kütmata ooteruumi külmale tsementpõrandale. Lipnik Bärenklau käsutas mehed tagasi rivisse, sest vaenlane võis ju end vahepeal koguda ja vasturünnakule asuda. Mind käskis ta aga jääda temale appi haavatut siduma. Meie salgal ei olnud nagu tavaliselt kaasas ühtegi sanitaarpauna ega mingit sidematerjali. Bärenklaul näisid aga siin olevat vanad sõjakogemused. Kiirelt, tarvitades sealjuures oma taskunuga, tõmbas ta haavatu aluspükste küljest vastavad ribad ja asus nendega haavatu jalgu ülevalt poolt haavu kõvasti kinni nöörima, et ta ei saaks verest tühjaks joosta, sest juba sigines põrandale vereloik. Siis nähtavasti nähes, et minust talle suuremat abi ei ole, või tahtes teada, mis väljaspool hoonet sünnib, käsutas ta mind vaatama, kas mehed on korralikult ahelikus lahinguvalmis. Kui mõne minuti pärast olin tagasi teatega, et kõik on korras, oli Bärenklau oma tööga lõpukorral. Varsti ilmus ka meie soomusrong kohale ja võttis meid kõiki jälle oma rüppe. Muljeterikkaim päev minu senises sõdurielus oli sellega möödas. Hiljem kuulsin, et Bärenklau oli oma kiire ja otstarbekohase talitusega tolle haavatud sõduri (nime olen unustanud) elu päästnud. Sellest päevast peale oli Bärenklau minu jaoks üks neid ohvitsere (keda oli meil siiski õige mitu), kelle juhtimisel oli julge minna maad kuulama või dessanti. Lipnik Bärenklaul, kes eraelus oli olnud Riia Polütehnikumi üliõpilane, oli veel üks omadus, mida ma tollal väga kõrgelt hindasin: ta käis peaaegu iga päev oma realistide rühma ruumes meiega pisut vestlemas. See sulatas ta meiega ühiseks tervikuks. Mõtlesin siis endamisi, et nii peab õige lahinguohvitser olema ja et kui ka mina peaksin kunagi ohvitseriks saama, siis talitaksin täpselt samuti. Saatus tahtis, et ma sain ohvitseriks ja pealegi sama soomusrongi dessantohvitseriks. Siis ma katsusin oma kompaniile olla sama, kes oli Bärenklau oma meestele minu sõduriks oleku ajal.

SOOMUSRONG NR. 2 SUUNATAKSE NARVA RINDELE

      Pärast päev otsa vantsimist ja lahinguärritusi Loksa küla lähedal ja Kiltsi raudteejaamas maitses uni kodus, s. o. soomusrongil suurepäraselt. Järgmisel päeval leidsime endid uute ülesannete ees, mis tõid meile pettumuse: kõrgemalt poolt oli saabunud korraldus, et esimene ja kolmas soomusrong tungivad edasi Tartu suunas, kuna soomusrong nr. 2 oli määratud esimese diviisi ülema kindral Tõnissoni käsutusse. Pidime esimest diviisi abistama pealetungil Narva suunas ja abiks olema Järvamaalt taganeva vaenlase purustamisel. Aegaviitmatult kihutasime tagasi Tapale ja sealt Rakvere–Narva suunas. Kadrina raudteejaama lähedal selgus, et Vene taganevad väeosad olid Kadrina raudteesilla õhku lasknud. Kuulduse kohaselt olid nad ka Rakvere lähedal raudteed lõhkunud. Nii meie uhke pealetung Narvale oli soomusrongi osas peatatud. Jalavägi oli aga pealetungihoo sisse saanud ja liikus üle Rakvere Narva suunas edasi. Endastmõistetavalt algas aegaviitmatult silla parandamine, milleks kulus paar päeva. Aja surnuks löömiseks läksin koos mõne sõbraga ümbrust uurima. Astusime sisse Kadrina kirikumõisa. Maja oli elanikest maha jäetud ja kõik uksed lahti. Lonkisime seal ühest toast teise ja vaatasime Vene sõjaväelaste rüüstamise jälgi, kuni jõudsime ruumikasse raamatukoguruumi, mis näis olevat olnud peremehe uhkuseks. Vene sõdur oli selles ruumis „lugemisele” erilist tähelepanu osutanud, sest terved raamatute virnad olid põrandale segi paisatud ja nende otsas sõdurisaabastega tublisti sõtkutud. Niisugust mõttetut rüüstamist ei oleks ma varem mõistnud ette kujutada.

      Vahepeal jõudsime käia ka Rakveres, mis jättis mulle luitunud ja ilmetu mulje. Olime lahingutegevuseta ja soomusrongide nr. 1 ja 3 liginemine Tartu linnale näris meie sõjamehenärve nagu ratassaega. Rongi ülem kapten J. Lepp taotles korduvalt kindral Tõnissoni luba Rakverest lahkuda, et saaks Tartu vallutamisest osa võtta, kuid tulemusteta. Siis läks kindrali jutule meie patarei ülem lipnik Leonhard Pallon – Uku, nagu teda rongil kutsuti. Uku oli tagavaralipnikuks ülendatud juba 1906. aastal ja ta oli maailmasõja veteran. Ta oli ägedaloomuline Valga kandi mees ja ei armastanud oma ägeduses sõnu valida. Pallon oli hariduselt jurist. Mis seal kindrali juures juhtus, täpsemalt ei tea, kuid 14. jaanuari öösel kihutasime rongiga Tartu suunas. Kurjad keeled kõnelesid, et Uku vastutusel ja ilma kindrali vormilise loata.

TARTUST ELVANI

      15. jaanuaril jõudsime päeval Tartu. Linn oli aga juba eelmisel päeval ilma meie panuseta vallutatud ja sõjaliin kümmekond kilomeetrit Tartust Valga poole Nõo raudteejaama ümbrusse nihkunud. Üldkorraldus oli jääda rongile, kuid osa meist leidis siiski võimaluse lühikeseks kiirkäiguks linna, tuues rongile tagasi saabudes värskeid teateid venelaste hirmutegudest.

      Kuulsime, et kapten Luiga oli oma soomusrongi nr. 3 dessandiga esimesena raekoja juurde jõudnud ja heisanud selle torni sinimustvalge lipu.

      Minu retk ulatus ainult kuni Riiamäe platsini, kus Tähe tänava nurgal asus tollal minu tädi Aino Tamme korter. Aino oli elus ja terve, kuid ta oli veel vapustatud hiljuti üleelatust. Sõjaväelasi linnas ei kohanud. Linnaelanikud silmitsesid mind uudishimulikult ja mulle meenub, et kui olin teel jaama, luges keegi värava läheduses seisnutest minu käesidemelt „soomusrongi” asemel „soomlane” – ja seda korrati valjult ja rõõmsalt: „Soomlased linnas!”

      14. jaanuari hommikul, mil meie soomusrongid olid jõudnud Emajõel asuva Jänese sillani, olid punased asunud Tartust põgenema. Üks nende salkadest oli siiski veel nii palju aega leidnud, et punaste poolt Tartu Krediitkassa keldris kinnipeetavaid „poliitilisi vange” mõrvata. See teade hirmsast veretööst oli juba jõudnud linnas levineda. Hiljem selgus, et osa kinnipeetavatest olid üldises segaduses põgenema pääsenud, kuid 19 vangi eesotsas Eesti õigeusu piiskopi Platoniga oli selle metsiku veretöö ohvriks langenud.

      16. jaanuari hommikul leidsime end Nõo jaamas, kust vaenlane oli eelmisel päeval taganenud. Ilm oli pilvine ja tuuline. Meilt saadeti välja maakuulajad. Rongi kõrval lebas üks külmunud punaväelase laip. Kelleltki ei tulnud korraldust teda sealt ära koristada ja keegi meist ei avaldanud selleks ka soovi. Maakuulajad tõid täpsemaid andmeid vaenlase asukohtadest edela pool raudteed ja ka ühe vangi – kommunistliku polgu eestlasest sõduri. Siis järgnes vaenlase soomusrongide pealetung Nõo raudteejaama suunas. Sellele reageerisid kolm meie soomusrongi vasturünnakuga. Vaenlane pressiti taganema Elva suunas. Tõenäoselt oleksid meie soomusrongid veel samal päeval ka Elva alevi vallutanud, kui vaenlane ei oleks suutnud Võika raudteesilda õhku lasta ja meie vastupealetungi sellega seisata. Võika sild parandati kahekümne nelja tunni jooksul, kuid ees seisis suurem raskus, kuna samal õhtul laskis vaenlane ka Elva lähedal asuva suurema raudteesilla õhku. Samal ajal puhastasid rongide dessandid ümbruse külasid vaenlasest ja võtsid ka sõjavange, nende seas Vapramäe ümbrusest mõned hiina rahvusest vabatahtlikud.

      Elva silla parandamine kestis 20. jaanuarini, mil võisime soomusrongiga sellest üle sõita. Vahepeal olid ilmad ilusaks päikesepaisteliseks muutunud. Kord nägin, et Elva silla juures seisab lääne pool raudteed üks suure habemega maamees hobusega ja jagab midagi ümberseisjatele. Läksin vaatama. Reel asus kahekümne viie toobiline piimanõu, milles oli rohkete pekitükkidega jahukaste. Oli õnne ka sellest osa saada. Muide, see oli minu soomusrongi ajajärgul esimene ja kahjuks ka viimane kord, kus keegi ümbruse elanikest meile kosti tõi ja sellega oma poolehoidu avaldas. Küsisin selle talumehe nime; ta ütles, et on Hiire talu peremees ja et tema talu ei asu sealt kaugel. Viitas ise käega läände. Meenus, et Põhja-Eestis meile keegi midagi raha eest ei andnud, peale ühe juhtumi, kus toitlustasin esimesi rindele saabunud soomlasi. Enamasti oldi Põhja-Eestis meie ettevõtte, s. o. sõdimise tulemuste suhtes kahtleval seisukohal, kuid Lõuna-Eestis organiseeriti vahetult meie vallutamiste järel Kaitseliitu ja muud toetust. Nii oli rahva hoiakus kaunis suur vahe algusest peale või oli meie võitude tulemusena vahepeal hoiak ka kogu Eestis tunduvalt paranenud. Üldiselt armastatakse kõnelda viletsast sõdurite toitlustamisest Vabadussõjas. Meie soomusrongil oli see igatahes olukorda arvestades hea ja ma ei mäleta ühtegi juhust, et oleksin tühja kõhuga magama heitnud. Mis sellest, et kõhus oli kartulitega või kaera-odrajahuga segatud leib, kõht sai ikkagi sellest täis ja see oli peaasi.

      Sõduriseikluste kohta olgu järgmine lookene Elva raudteejaamast. Elva silla juurest saadeti kohe dessant Elva alevisse ja see jäigi sinna, kuni sild oli parandatud. Kuulusin rühma, mille ülesandeks oli Elva raudteejaama kaitse. Salga ohvitserideks olid leitnandid Espe ja Enkelberg (viimane suri kuuldavasti 1963. aastal Nõukogude Eestis). Need seadsid oma „peakorteri” sisse raudteejaama ooteruumi. Mina olin „karauli” ehk uuemas eesti keeles valvepostide paigutaja